Introduction to Media Economics

Kris Haamer

Tallinn University Baltic Film & Media School

Professor Ulrike Rohn

January 20, 2011

Defining Media Economics and Management

Abstract

In the following I will give a brief introduction to the field of media economics, by 1) defining media economics, 2) defining media management, 3) explaining the special characteristics of media products, 4) giving an overview of the areas of interest for key scholars in the field – Albarran, Doyle, Chan-Olmsted and Picard, and 5) listing sources for information for further inquiry and study of the field. Moreover, in the final part of this paper, I will also briefly discuss future issues of concern for the field of media economics in particular with regard to crossmedia and multi-platform distribution that may open new creative avenues for transmedia storytelling.

Definition

Doyle’s Understanding Media Economics lists the key definitions of the field. From a high-level view, media economics focuses on markets whereas media management focuses on companies.

Picard discusses the role of media in democracy.

“Media economics involves the application of economic theories, concepts, and principles to study the macroeconomic and microeconomic aspects of mass media companies and industries. Concomitant with the increasing consolidation and concentration across the media industries, media economics emerged as an important area of study for academics, policymakers, and industry analysts. Media economics literature encompasses a variety of methodological approaches involving both qualitative and quantitative methods and statistical analysis, as well as studies using financial, historical, and policy-driven data.” (Downing, McQuail, Schlesinger, & Wartella, 2004)

A pre-web definition of Picard: media economics “is concerned with how media operators meet the informational and entertainment wants and needs of audiences, advertisers and society with available resources”. Contemporary media economics also incorporates thinking of new economic models for media, exemplified by the work of Umair Haque at the Havas Media Lab and Penelope Muse Abernathy, the Knight Chair in Journalism and Digital Media Economics.

As an academic field, media economics is new and growing. “Miller and Gandy (1991) identified 351 articles published between 1965 and 1988 in several key journals (the Journal of Broadcasting and Electronic Media, Journalism and Mass Communication Quarterly, and the Journal of Communication) that focused on “some economic aspect of communication” (Downing, McQuail, Schlesinger, & Wartella, 2004).

 

Tools

Media managers make use of a number of tools in analysis and decision-making and strategic planning. SWOT. Strengths and weaknesses refer to the internal characteristics of the company, while opportunities and threats refer to phenomena outside the company, in the marketplace – the consumers, the other companies, the regulatory framework in the country, as well as the same in other countries.

Windowing. Great resources also exist in non-academic texts, with Silicon Valley VCs like Fred Wilson writing about media economics in Business Insider.

Expansion strategies include international, multinational, global expansion through horizontal, diagonal, and vertical integration.

Upstream expansion, is buying companies towards distribution. Downstrea expansion is buying service providers.

Strategic management of media companies.

Competitive advantages on the marketplace.

Chan-Olmsted also argues that strategy should leave room for opportunism (Chan-Olmsted, 2009).

Areas of Interest

Because the media system has become global and interconnected, key scholars now have a large scope of analysis, taking a systematic and planet-wide view of the media economy. Because new areas of the world are becoming part of the media market, scholars like x and y focus on emergent media in the African continent.

Albarran focuses on Spanish-language media in the US as a way to reach people in and of Latin American origin. This highlights a crucial point, as even in the age of global interconnectedness, language plays a role in identification, community, and in how, what types of, and whom messages reach. “Thus Hispanic/Latino-oriented media have received increased attention and advertising revenues for their ability to reach a sizeable portion of the electorate” (The Handbook of Spanish Language Media, 2009).

Another branch of interest in media economics is the convergence of ownership. The trend of an increasingly small number of media increasingly large media conglomerates owning the media, also known as the concentration of media ownership, and the structure and reach of these companies merits its of branch of economic analysis. Doyle focuses on the horizontal, diagonal, and vertical expansion of European media companies, especially in the UK (Media Ownership: Concentration, Convergence and Public Policy, 2002).

Only recently has the field started to move towards studying particular companies, and differences between them. Picard analyses companies in detail (Media Firms: Structures, Operations and Performance, 2009). Such analysis is microeconomic in scope while having a certain macroeconomic dimension. Future studies of media economics will have to accommodate for the emerging trends of 1) transmedia distribution and 2) artists taking a stronger role in their own economic well-being. While artist are visibly successful at building attentive audiences and large follower-bases, the question remains whether and how these followers can produce enough economic value for the artist so the activity is sustainable. New forms of funding, such as crowdfunding and micropayments, while minimal at the grand scale of things, are emerging trends and will have to be focused on more in future economic studies. Artists like the Pixies who sell merchandise and tickets directly through fans, cutting out middlemen. Amazon and Apple Books becoming the entire distribution channel.

Albarran and Arrese focus on the role of time from a consumer, producer, and advertiser perspective (2009).

Picard analyses how media companies that have traditionally worked with a single product (such as a newspaper, a magazine, a TV channel), now juggle a variety of products that may number in the hundreds and span mediums. (Picard, Media Product Portfolios: Issues in Management of Multiple Products and Services, 2009). Picard has moved from a former pre-web political analysis (Picard, The Press and the Decline of Democracy: The Democratic Socialist Response in Public Policy, 1985) towards a more economic view of the media. Picard is based in (Picard, Digital Terrestrial Television in Europe, 2009)

Chan-Olmsted focuses on competition between media firms and competitive strategies in a changing media environment (Chan-Olmsted, 2009).

Convergence of traditional, single media companies publishing, broadcasting, movie producers, into content production companies that provide content trough different platforms and media.

How to handle distraction.

Special Characteristics of Media Products

Low marginal cost of reproduction.

Copyright and piracy.

Windowing.

Subject to cultural preferences.

High front-investment.

The world is more competitive, global, technology-driven.

Economies of scale

Economies of scope

Sources for Information

Discussions on media economics take place in academic literature, international panels and conferences, the halls of university buildings, and in the board-rooms of media companies themselves, where an understanding of media economics finds its practical use in steering a media company in the turbulent waters and changing winds of  the global media system.

Public companies release annual reports, which list revenue sources, net income, cost structure, and other financial information.

Diversification

Double-sided revenue-model, with consumers and advertisers.

Chan-Olmsted argues that substitutability is increasing.

Journals. The key journal of the field is the Journal of Media Economics, started by the preeminent researcher and founder of the media economics field, Robert G. Picard, and the International Journal on Media Management based in Switzerland.

Changing Landscape

The globalization of media with content accesible from new entrants like South Africa or Australia on the media market. Global inderdependency through economic and cultural ties.

Removal of the middlemen. Is there a need for a traditional publisher, when Amazon and Google Books become 1-click-publishers, that own the largest global platforms that act as a single marketplace, content discovery engine, payment processor, and delivery mechanicsm.

Content aggregation and repackaging instead of production. iTunes, Pinterest. This is disrupted by crowd-powered platforms as well.

The value chain is flattened, with media products created by a single person. In the case of a book, written, edited, and published and marketed through an online platform, without the help of a professional team. This means the barriers of entry are lowered. Inital capital costs are insignificant. Time costs remain the same.

4) Discuss how the digitalization and the Internet have changed the options for international media

 

What is Transmedia?

Attention economy

It’s a mindset change from thinking, Ok I’m going to produce a piece of music, and I’m going to produce a movie to I’m creating a world and this piece of music is one part of it. It’s an aesthetic of immersion, I think is the best way to put it. With convergence of all these different types of media you have to be present everywhere and appeal to different audiences.

Great examples of this is Nicki Minage and Lady GaGa, whose storyworlds are created by their own unique personalities. Whatever they do, be it a film, a movie, a book, a concert, it belongs to their universe and this is clearly understood by audiences. At the same time peripheral parts of that universe and appeal to different, specialist audiences. You don’t have to be a genre artist but create content for multiple genres because media now is personal. It’s not mass media anymore where you have to come down to the lowest common denominator and appeal to the largest audience. You have to do that too, but at the same time you can do less mainstream things that can be more uniquely targeted to a niche and deliver it directly too them. All of this means that a lot more content has to be produced to cover all these distinct platforms and groups of people. What is the biggest challenge here is keeping a high quality of content. Which is impossible for one artist to create.

“As media becomes more personal and interactive, it plays an increasingly constant role in our lives.”. What was historically seen as
a separate field, is what connects us in a pervasive hyperreality that is inceasing in speed, bandwith, and immersing us into an ambient reality, indistinhuisable from magic, A virtual reality, a. We’re in the age of Science Fiction and as devices get smaller, and disappear into the nanonworld, it’s as if Internet and reality have merged and we have brain-level access to people on the other side of the planet. Collaboration is such collective awareness and enterntainment in a world of shared experiences.

It’s the fact that to get attention one needs to create a franchise or content that is wide and deep, pervasive and immersive.

What separates an established artist from a wannabe is the resources that he or she can through behind creating all these experiences and the team of tens or hundreds of people creators.

Transmedia #occupymedia, Is an aesthetic of storytelling that ties into how people consume content and live their lives. WIth 16 hours of 24h we can use for reaching the person (we can’t do dreams in the sleep cycle yet) and people having slow attention spans, quickly swtiching off how can we get their attention? There’s little that’s shocking enough for anyone. All the stories have been done. What we can do is go deeper, and go wider, and create imaginative world (or reality-based worlds) that immerse the person.

You need awareness around the work you’re doing.

A piece of work occupies music, cinema, literature.

We’ve come to expect this from Hollywood franchise and beginnings of this is the Star Wars Universe.

How to create religion?

Some of this comes from marketing. It does not matter what your product is: a movie, a piece of music, a book, a web service, a widget for the kitchen, how do you get it people?

It’s also about creating communities. People huddle together a common goal and this common goal is pervasive in your life.

Marketing strategy.

The Long

There’s a lot of backstory and this data can be turned into additional story elements that extend and deepen the storyworld. There’s no longer a movie but the movie has a world that the viewer can explore through books, television show, iPad apps, etc.

Transmedia is no about technologies but a the idea of a story as a storyworld with each device a new glimpse of content into that world. It’s important that each part offers something new because who would want to re-watch the same content. On the other hand, each bit (for example the iPad app) functions as a gate to discover the tentpole and other bits.

It’s the idea occupy media.

Creating such levels of immersion is possible for established producers with large budgets, existing movements. At the same time this allows a beggining creator start with something small, like a short film or a blog, or a book, and expand that into a something bigger. It’s about creating an overarching ruleset, a brand book, a storyworld, memorable characters, and a storyworld that has negative space. This is thing left unsaid, places left undiscovered, time unexplored, that the audience is aware of. The absence of something is what drives curiosity and one can will that space with a new story or have friend or if its business licensed producer who pay you for the builtin audience for taking the risk or do a revenue share to exploit that space.

Transmedia Storytelling neuroscience.

 

Crossmedia Storytelling

As I’m looking to learn more how to tell stories across platforms, and build media franchises, here’s a list of blogs to follow on transmedia.

#Transmedia

I will blog what I write for class. And I’m sure others will as well. What I want to do, is to get definite answers for some of the common
doubts about #transmedia. Quora seems great for this.

This is too long for Twitter or Google+ so here’s a blog post:

What could be the questions?

- What is transmedia?
- What are the key differences between #transmedia and #crossmedia
- Who are the key thinkers around the world about #transmedia?
- What are the key opportunities for media producers while
adapting transmedia?
- What are the best example of transmedia storytelling around the
world? Why?

More questions?

Form an active online community of #transmedia and #crossmedia students, theoriticians and practitioners from around the globel, over Twitter and Quora, Google+, etc
so we can 1) get excited about what we parctice and study 2) create future international work, collaboration, and speaking opportunities for everyone, and 3)
get an active discussion and experience-sharing going.

What do you think?

History of Telenovelas

  1. http://www.slideshare.net/bobusmaximus/3-history-of-soap-operas
  2. http://en.wikipedia.org/wiki/Soap_opera
  3. http://en.wikipedia.org/wiki/Taiwanese_Drama
  4. http://www.telegraph.co.uk/culture/3662430/Telenovelas-the-story-so-far.html
  5. http://en.wikipedia.org/wiki/Philippine_drama
  6. http://www.museum.tv/eotvsection.php?entrycode=soapopera
  7. http://soapcentral.com/soapcentral/news/2005/0509-historyofsoaps_01.php
  8. http://www.zonalatina.com/Zldata131.htm

Eisenstein & Kabuki Theatre

About Trailers

Building a great trailer is fundamental to getting your story funded.

Kickstarter: How Documentary Films Get Funded

  1. http://craigmod.com/journal/kickstartup/
  2. http://www.quora.com/What-are-some-examples-of-successful-Kickstarter-projects?
  3. Hall of fame: http://www.kickstarter.com/discover/most-funded
  4. http://www.indiewire.com/article/the_top_10_kickstarter_successes_–_and_the_3_top_secrets_to_crowdfunding_s/
  5. http://www.indiewire.com/article/33447/
  6. http://www.indietalk.com/showthread.php?t=30283
  7. http://thehollywoodinterview.blogspot.com/2011/03/getting-kickstarted-via-kickstartercom.html
  8. http://www.kickstarter.com/projects/1072396487/reverence-0
Movies in the Top 100

Drumming Up Your Film

To get funded on Kickstarter You need to drum up your story in the media. This means contacts a lot of film blogs.

Startup Storytelling

Distribution. How am I going to distribute Tomé?

Building a Following

Social media for visual artists

Interesting Painters

Fundraising

- Give a deadline for sponsor answer.

Crowdfunding

First started as a Quora question, here’s a complete list of crowd-funding platforms worldwide. Crowfunding takes advantage of Crowd Psychology, Network Effects, and Social Networks, and Social Proof, to bring together a worldwide community of supporters.

Most of the sites accept pledges (not donations) so a project is funded only when there are enough supporters to raise the amount needed, make use of the concept of “tipping point” that has made GroupOn the fasterst growing business in world history, and has made a number of copy-cats successful.

People get involved when they believe there’s a reasonable chance of what the entrepreneur is trying to do will actually happen.

An additional benefit is the networking aspect of creative fundraising sites, bringing together creatives from all over the world, and enabling them to connect and create new projects together. Films festivals, and other brands have taken on the ship, with HotDocs curating projects they find interesting.

http://www.smartermoney.nl/

Crowdfunding has become a global movement, with new platforms popping up all over.

Another blog post.

A good Wiki on the subject.

U.S.

Most crowdfunding sites are US-based.

http://riotcinema.com/

http://www.thecosmonaut.org/

http://www.jolkona.org/

http://www.razoo.com/

http://crowdfunding.trampolinesystems.com/

 

http://www.crowdcube.com/

http://www.createafund.com

Kickstarter. The largest site, and if you have good pitch, and have access to a US bank account, this is probably most effective in getting your project funded.

http://en.fansnextdoor.com/

http://www.cofundos.org/

http://www.quirky.com/

 

 

Another blog post.

http://www.buskerlabel.com

 

http://www.authonomy.com/

http://www.donorschoose.org/

 

http://micropledge.com/

 

 

 

http://peerbackers.com/

https://www.facebook.com/pages/Inkubatocom/156650611030984

http://www.rockethub.com/

Germany

http://www.startnext.de/

UK

http://www.crowdfunder.co.uk/

 

 

 

http://www.firstgiving.com/

http://www.gofundme.com/

https://www.seedmatch.de/

http://www.seedups.com/

http://www.senzoo.net/

http://www.sponsume.com/

http://www.pledgebank.com/

http://society6.com/

http://give.fm/

IndieGoGo

http://www.cinemashares.com/ (Buy stock in Hollywood films)

http://startsomegood.com/

http://catwalkgenius.com/ (Fashion)

http://cinecrowd.nl/ (Dutch)

http://www.kapipal.com/

http://spot.us/ (Journalism)

https://www.microplace.com/

http://www.firstgiving.com/ (Nonprofits)

https://www.profounder.com/ (Business, Startups)

http://www.crowdrise.com/

http://www.donorschoose.org/ (Charity)

http://ioby.org/ (Eco)

http://33needs.com/

 

https://www.sellaband.com/ (Music)

http://www.artistshare.com

http://vibewire.org/

 

http://www.unitedstatesartists.org/projects (Art)

 

http://www.fashionstake.com/ (Fashion)

http://www.buyacredit.com/

http://www.chipin.com/

http://www.games-plant.com/ (Games)

Portugal

massivemov

Brazil

movere.me (General)

 

Australia

http://www.pozible.com.au/

Great blog post.

 

A good resource to follow new developments is CrowdfunderCrowdSourcingResults, and etc. A good way to start is to analyse the projects that have been successful on Kickstarter. Look at what they are offering as incentives, how much they are raising, social, proof, team. It’s mostly the same great advice you’ll find for startups on VentureHacks, also applies to your creative projects you’re raising funds for.

What are some good online resources for filmmakers?

Blogs
Forums
Strategy.
Favorite Web Products

My Google Chrome browser has the wonderful ability to open up with the sites I use most daily. These are my favorite web products. Look at them as the few websites most people open up daily. Think how your media product fits into into this ecosystem. Facebook, Quora, Gmail, Docs & Calendar. The Google web office, Dropbox, LinkedIn, Google+, Kickstarter, Last.ff, Adobe Suite, YouTube & Vimeo, AirBnB and Couchsurfing, Skype, Rebtel (international calls Skype can’t make), Google Talk.

Artists Are Entrepreneurs

http://news.yahoo.com/entrepreneurs-artists-023505190.html ads

http://www.artistentrepreneurship.com/blog/ asdasd

http://business.inquirer.net/money/topstories/view/20110219-321157/Driftwood-sustains-artists-entrepreneurs

 

business thinkers http://www.thinkers50.com/video_wall

 

http://artsentrepreneurship.com/ asd

 

http://www.businessinsider.com/warroom# aasd

 

https://webspace.utexas.edu/cherwitz/www/ie/beckman_070708.html

 

asd http://blogs.forbes.com/drewhansen/2011/07/20/entrepreneurs-are-artists/ asd

 

innovative leaders. http://blogs.forbes.com/bruceupbin/2011/07/20/the-five-habits-of-highly-innovative-leaders/

http://smallbiztrends.com/2008/11/the-trend-of-the-artist-entrepreneur.html

Art Fans Anonymous

Anyone who knows me a bit know I love lists and I love art and I love magazines. So here’s a list of the art magazines I visit (yummy).

Art Forum

Apollo Magazine

Dart Magazine

Artnet

NY Arts Magazine

Collaboration & Networking for Filmmakers

 

Twitter

Quora

 Massify

Location Independence

http://www.youtube.com/watch?v=qVkAGTJq_-Q TA McCann talking about the future of work. Can you be a location-independent filmmaker?

Disruptive Films

How do you make people care about your startup?

How do you make people care about your startup? Appeal to emotions.

 

Path video.

Apple Facetime video.

Your startup is not about technology, it’s about making people’s lives better. You can do that by making their tasks happier, more enjoyable. This is the core of building a great product.

European youths find a job. American youths create a job. Do you think that’s right?

Filmmakers on Twitter

Original article on Film in Focus

The Anti Starbuck Filmmakers story: http://www.webinknow.com/2009/05/anti-starbucks-filmmakers-hijack-twitter-marketing-campaign.html

Filmmaker IQ: http://filmmakeriq.com/2009/06/twitter-for-filmmakers/

Filmtiki: http://blog.filmtiki.com/2009/09/filmmakers-on-twitter-01-austria/

Paste Magazine 10 filmmakers on Twitter: http://www.pastemagazine.com/blogs/lists/2009/06/10-filmmakers-to-follow-on-twitter.html

Find fellow filmmakers…

Filmmkaker twitter listing on JustTweetIt: http://justtweetit.com/filmmakers/

And WeFollow, and other

Filmmaking

You know Plato’s shadows on the wall? – I’m the one producting the shadows.
short films blog

I realised that every organization will be a media creator. If you are a non profit you need to engage people through social media and create a video.

Starting a Company

Biggest way to change the world? Build a company. Finding the best people, getting them to work together in a constructive way is a huge challenge. The people you choose to work with absolutely determine the success or failure of the company. They are the ones that will build whatever you want to build.

There is a clear need to only work on projects that produce results for millions of people. People who give you bad advice can still blame you for following that advice and failing. So you must have the guts to take the final decision alone.

There are great many resources available on the net. Start from.

Working With Sales Agents

Working With Sales Agents
Based on the talk given by Guy From Etc in Paris.
Matchfactory
Letter of Intenion. LOI
Exclusivity
Deal Memorandum of Agreement (DM)
Sales Estimate
Lobg Form Agreement (LFA)
Rights-th-nom-th-tv-vod-video-ancillary.
Chain of titles.
Music Cue Sheet
Approval
Information
Renewal
Termination
Film Investing assestment class invest through a bank.
What is the role of a great sales agent?
How can a film sales agent be cut out from the middle?

DCP/ KDM KeyDelivery Message

DKDM
HDCam
TCDialogue List

 

 

Gabriel Garcia Marquez „Sada aastat üksildust“

Romaani idee on kujutada kõige olulisemat inimese elus: edasipüüdlust, võimu, mehelikkust, naiselikkust, armastust.

Esimene Buendía oli José Arcadio, tema järglane viis põlve hiljem – José Arcadio Buendía, abiellub Úrsula Iguarániga (nad on omavahel nõod).
Neil on poeg José Arcadio, poeg Aureliano ja tütar Amaranta.
José Arcadio poeg José Arcadio sigitab küla hea hooraga, Pilar Terneraga poja, kelle nimeks saab José Arcadio (temast saab poliitik, liberaal). Ise too José Arcadio ja Úrsula poeg José Arcadio abiellub pärast maailmarännakuid leidlapse Rebecaga.

José Arcadio + Pilar Ternera,
neil on poeg José Arcadio, kes abiellub Santa Sofia de la Piedadaga,
Neil on tütar Ilus Remedios ja kaksikud pojad José Arcadio Teine ja Aureliano Teine.
Aureliano Teine ja José Arcadio Teine jagasid lahket naist Petra Cotes’t, kellega nad kumbki ei abiellunud. Kaksikuid ei eristatud, nad olid kõiges üks, surid samal ajal ja neid aeti isegi hauas segi.

Aureliano Teine + Fernanda del Carpio,
neil oli poeg José Arcadio (vaimulik), tütar Renata Remedios (Meme) ja tütar Armanta Úrsula.
Aureliano elas kogu elu Fernanda ja Petra Cotesega vaheldumisi.

Renata Remedios + Mauricio Babilonia.
Renata ema Fernanda saadab tütre kloostrisse, kus Meme sünnitab poja, kes saadetakse Buendia peresse ja hakatakse kutsuma väikeseks Aurelianoks. Tema õpib ära sanskriti keele ja avab vana mustlase paberite sisu, kus oli kirjas Buendiade suguvõsa ajalugu.

Armanta Úrsula + Aureliano.
Armanta Úrsula tuleb Brüsselist õppimast tagasi koos oma mehe Gastoniga. Armanta Úrsula ei tea (väikese) Aureliano päritolu, nad kiinduvad teineteisesse ja neil sünnib poeg Aureliano, esimene armastusest sündinud laps Buendía suguvõsas, kuid tal on seasaba. Algab lõplik Buendía suguvõsa hääbumine. Armanta Úrsula sureb verejooksust. Vanadusnõtrusse surev maja on lasknud sipelgatel võimu võtta ning sipelgad kannavad sündinud Aureliano keha laiali. Seega on Buendía suguvõsa lõppenud. Jääb vaid oodata tuult, mis nende majagi maa pealt pühib koos järelejäänud Aurelianoga.

José Arcadio Buendíal ja Úrsulal on ka teine poeg Aureliano, kes samuti, nagu tema vend saab meheks Pilar Ternera embuses. Pilar kingib ka Aurelianole poja, kelle nimeks saab Aureliano José ja kes kasvab üles Buendía peres oma tädi Amaranta hoole all.
José Arcadia ja Úrsula poeg Aureliano on algul teadmishuviline ja tagasihoidlik, teda huvitavad oma isa alkeemia tuba ja vana mustlase Melquiadese käsikirjad, tema väljavalitu on lapseeas tüdruk, kes peab ootama täiskasvanuks saamist. Aureliano abiellub 14-aastase Remediosega, kes on külasse tulnud võimuesindaja don Apolinar Moscote tütar. Remedios ootab kaksikuid, kuid sureb Amaranta mürgijoogist, mis on tegelikult määratud Rebecale. Remediose pilt leiab igavese paiga Buendíade kodus. Poliitika viib Aureliano sõjateedele, kus temast saab kolonel ja naiste poolt imetletud kangelane. Oli komme tuua naisi kangelaste juurde, ja need loendamatud naised olid tema seemne mööda rannikut laiali kandnud, nii sünnib 17 Aureliano poega erineva 17 naisega. Kõik nad registreeritakse Buendía peres ja neid oodatakse. Nimedeks said nad Aureliano Kurb, Rukki-Aureliano, Aureliano Saagija, Aureliano Arcaya, Aureliano Armunu jt. Nad kõik savad erinevatel põhjustel surma. Isa Aureliano sureb koduõues kastani all, ta ei ole elus kunagi kedagi armastanud, tema põrmu kohale lendab raisakullide parv.
José Arcadio ja Úrsula tütar Amaranta on kõige salapärasem naine Buendia peres. Tema saatuse määras võitmatu argus ja piirideta armastus. Ta kasvas koos Rebecaga, nad mõlemad armusid klaverimeistrisse ja muusikusse Pietro Crespisse. Amaranta toob Rebeca teele palju kannatusi ja takistusi. Kui Rebeca on lõpuks abiellunud José Arcadioga, ütleb Amaranta lahti klaverimeistrist, samuti lükkab ta tagasi oma venna Aureliano sõjakaaslase Márqueze ettepaneku. Ainus, kellega ta salaja ameleb, on mehehakatisest vennapoeg Aureliano (Pilar Ternera poeg). Amaranta ootab oma surma, õmbleb endale kaua aega surirüüd ja sureb neitsina. Amaranta kandis endaga surmani kaasas ussitanud armastuse rohuaeda.

Võim ja enda maksmapanemine elus saadab kõiki tegelasi.
Kõige kohutavam ja südametum oli konservatiiv kolonel Aureliano. Tema taotles võimu poliitika ja sõdade kaudu, ta oli alustanud 32 ülestõusu.
Tema isa José Arcadio aga oli kõige ettevõtlikum mees, kes külas eales olnud. Ta oli omapärane, ta püüdles kõiges elu edasiliikumise poole, uuris keemiat, tahtis kulda teha ja muudki. Ta asutas Macondo küla koos oma hõimlastega, oli nõuandjaks ja vaimustus vana mustlase Melquiadese imedest, mis aitasid elu saladustesse süveneda. José Arcadio oli Úrsulale vääriline mees, kuid temagi väsis ja kaotas mõistuse. Úrsula tavatses talle öelda, et kui hakkad hulluks minema, mine üksi. José Arcadio seoti koduõue kastani külge ja tema eest hoolitseti ning elu arenes edasi. Isegi pärast surma käis ta nähtamatuna tagasi kastani all, Úrsula vestles temaga. Kui José Arcadio suri, hakkas sadama kollaseid õisi.

Naiselikkuse eriomaseid jooni kannab iga naistegelane omamoodi müüdina. Ürgnaiselikult emalik ja hoolas on Úrsula, ta elab üle saja aasta vanaks, kuivab lausa kokku, kuid tal on veel toimetusi, korraldusi, vaja valvata ja aidata. Ta on karm ja tarmukas naine. Tema sõna kuulab isegi poeg Aureliano, kui ta mahalaskmise käigus metsikuks muutub. Úrsula arvates aeg mitte ei kulge, vaid käib ringiratast. Suguvõsa allakäigus näeb ta nelja põhjust: sõda, kuked (kukevõitluse käigus tekkinud arusaamatused), naised ja pöörased ettevõtmised. Úrsulas on olemas vaimne tasakaal, ta on terviklik iseloom, tema suguvõsa vajab teda. Oma kodu nimetab ta hullumajaks, kuid ta ise on kõikjal nagu jumalavaim, andestav, uhke ja väärikas, enesesalgamine oli tema elu alus.
Tugevast sissepoole tõmbunud trotsist räägivad Rebeca ja Meme loomused. Rebeca keeldus pärast mehe surma toast väljumast, ta jäi selle juurde. Meme, kes pidi alluma ema käsule ja kloostrisse minema ning oma tahtest loobuma, otsustas kuni surmani mitte ühtki sõna rääkida, nii see jäi. Meme oli andunud Mauriciole vaid protestivaimust ema vastu.
Lahked ja kõiki mehi vastuvõtvad olid Pilar Ternera ja Petra Cotes, naiselikud oma seksuaalsuses. Petra Cotese sigivus väljendus küll karja juurdekasvus, kuid oli temalgi oma väärikus, tema araabia süda ütles talle, et kestev heategevus on kindel viis alandada seda, kes sind on alandanud, nii tasus ta Fernandale.
Fernanda kuulub võõraste hulka, kes tahtis peenust majja tuua kuni kullast ööpottideni, kuid jäi leppima oma mehe liiderlikkuse, joomise, söömise ja naudingutega.
Santa Sofia oli kogu oma elu pühendanud laste kasvatamisele, enne surma ta lahkub majast, öeldes, et seda maja on liiga palju tema vaeste kontide jaoks.
Ilus Remedios, kes õhku haihtub kollaste liblikate keerises, mõjus meestele maagiliselt, kuid oli külm, tema lumma mõistmiseks oleks piisanud armastusest.

Samasuguse paljususega on kujutatud ka mehelikkust, mille ainumaks ühiseks jooneks on olla mees, sigitada. Piinarikkad on noorte meeste unistused ja hõllandused enne meheks saamist. Meeste mure on ka midagi luua, ehitada, avastada, nõutada, kas jumalasõna või vana mustlase kirjavara uurides, maailma tundma õppides või sõdides. Meeste maailma kuulub seksuaalsus kui looduse jõud, mis neid täielikult oma haardes hoiab. Seksuaalsust on teoses kujutatud ülimuslikus jõulises ilus ja harmoonias, see on seletamatu tung, mis ehib kõigi meeste ja naiste vahelisi suhteid, armastusest on juttu vähem. Alles teose lõpul saame teada, et Amaranta Úrsula ja Aureliano laps on esimene, kes sündis armastusest. Aga ta ei suutnud lunastada allakäigu koormat, mis tema eelkäijad olid kogenud.

Teose põhiprobleemiks on inimese üksinud, pealkiri annab seega teose mõistmiseks esimese vihje. Iga inimene on maailmas eriline, keegi ei suuda kellegi teise elumõtet sügavuti mõista ega tema unistusi lõpuni mõelda. Iga inimene on omaette maailm, toetudes iseenda egoismile, otsitakse teisi ja jäädaksegi otsima. Nii nagu tõeline armastus, mis elab unistustes ja jääb enamikule kättesaamatuks, sest eelkõige nähakse kõige keskmes ikka iseennast. Romaani tegelased sünnivad, üksindusilme näol, ja surevad oma vaikses üksilduses. Vahepeal on elu, nii nagu kellegi koht ja aeg seda on määranud.
Maagilise realismi võtmes kirjutatud romaan annab üllatavaid nihkeid maapealse elu kujutamisel. Fantaasiamaailma (muinasjutulise ja ebareaalse) sees saab nii mõnigi olukord grotesksema kujutamise tõttu selgemaks. Võrdkujud on üllatavamad ja mõtlema panevamad. Kas või peamotiiv, et sugulasabieludest sünnivad seasabadega lapsed. Ja sünnivadki. Inimene kannab ju endaga kaasas seda, mille on pärandanud esivanemad. Inimene ei ole needusliku saatuse eest kunagi kaitstud.
Muidugi mustlasest maag käib omatahtsi vaimumaailma vahet, tema hoolitseb inimese „pärusmälestuse“ eest. Tema tuleb siis, kui unetuse haiguse ajal üksteise unenäod ilmsi segunevad ja asjadele peab silte kleepima, et nende nimesid meenutada. Vana mustlane toob surmavallast rohtu, mis mälu taastab, ja toob ka dagerröaplaadi. Pilt – see on ju mälu, mälestus, millega ei tohi side katkeda. Inimene peab teadvustama, mis oli enne teda tema suguseltsis, ajaloos, looduslikus arengus.

TEDxTransmedia Next Week

TEDxTransmedia 2012, September 28 in Rome, Italy. Last tickets available here.

So this is already within 7 days (Friday, next week). Here’s my take on why I think you should come if you haven’t bought a ticket yet.

Firstly, the curator Nicoletta Iacobacci is the former Head of Multiplatform and now Director or Strategy at EBU (European Broadcasting Union) and you’ll get a chance to talk to her. READ: lobby her for unfair advantages for #transmedia creators and your project on the general media marketplace AND ask her for introductions (which I hear she’s great at).

Secondly, this year’s theme is WEkids: Dreamers, Geeks, Mindshifters. The main topic kids and educational content is the next big market opportunity not only in the US and South America but also Europe, Africa, Asia. YES, that’s everywhere! Come and find like-minded people who want to exploit that opportunity and create content that crosses to all the platforms kids today love (See this video!). Connect with the people you have as friends on Facebook but haven’t had a chance to meet face to face. So just maybe you’ll find here the person who’s the right fit for you team. For example I’m stoked at the opportunity to extend Angolan and Sao-Tomean short-stories with fantastic characters into apps iPads and iPhones.

Thirdly, the fantastic weather in Rome next week. You know you need that quick vacation and a rush of inspiration before you dive into real work this fall!
This is also a chance to visit the Biennale before it closes for 2012 when you fly out trough Milan or Venice.

You can follow an (almost) full rosters speakers on my Twitter list here and on my Facebook list here.

The list of speakers is nothing less than stellar.

  • Robert Tercek Twitter. @Superplex Facebook
  • Rhianna Pratchett Twitter. @rhipratchett
  • Peter Espersen Twitter. @VirtualPeter
  • Alison Norrington Twitter. @alisonnorrin
  • Andrew Shea Twitter.
  • Dr. Derrick de Kerckhove
  • Rosalía Lloret Twitter.
  • Josh Shore
  • Maurice Wheeler
  • Saku Tuominen Twitter.
  • Ana Serrano
  • Poonacha Machaiah Twitter.
  • Øyvind Olsholt

With so many transmedia events popping up, I threw the question up there on Quora and asked a number of this year’s and previous year’s speakers why is it worth going to. Answer it! Previous year’s (2010, 2011) speakers have included Joi Ito, Christy Dena and Jeff Gomez as well as many other linchpins of the global transmedia network. I’m incredibly excited about it and hope to be there next week. If you’re coming as well, drop me a tweet or email to say hi.

Here’s the official trailer.

https://www.youtube.com/watch?v=U-cj399Pes4

 

Some people have asked for my feedback on TEDxTransmedia. So here’s my recap of the event.

Representing Italian Farmer's Union at Scorsese's Gangs of New York set.Sarà Brillante Mendoza: I always make my interior spaces feel large with sound. #sounddesign #cinema #philippines #filmmakingTomb Raider Reboot writer @rhipratchett on writing video games. #TEDxTransmedia #transmedia #tombraiderCFC Producer @acserrano on how it's arrongant to believe total control of #storyworld. #TEDxTransmedia #transmediaLEGO's @virtualpeter: embrace #userinnovation - shows fan-made LEGO solves Rubik's cube. #TEDxTransmedia #transmediaGraphic Designer @andrewshea talks Social Design & Motivation #TEDxTransmedia #transmedia

Guy I met at TEDx Transmedia has brain cancer and cracked his medical records of the tumor to invite the world-wide medical community to give their opinions of what kind of cure can exist to save his life.

 

http://tedxtransmedia.tumblr.com/post/32885592527/my-open-source-brain-cancer-cure-the-inspirational

 

http://salutidaroma.wordpress.com/2012/10/04/le-menti-brillanti-del-tedx-transmedia-di-roma/

Inspiration

It’s always been about what’s attractive to my artistic sensibilities. What a director has is his vision. And there’s not much else. So it’s worth fighting for. It’s an aesthetic question. I’ve nothing against great ads I love them. They tell stories. But I can’t stand mediocre.

Blowup

In the following I will look at Michelangelo Antonioni’s 1966 film Blowup trough the lens of the revelationist tradition – and ask whether cinema can reveal something that the human eye of nerves, flesh and blood cannot see by itself? Image copyright Michelangelo Antonioni; fair use for illustrative purposes.

Four influential filmmakers and film theorists from the 1920s onward indeed believed the cinemascope had a power to reveal things unseen by the eye, not unlike the telescope and the microscope. The British film theorist Malcolm Turvey coined a name for this tradition in cinema – “revelationism”.

Continue reading “Blowup” »

Room For Rent

This really is one of the nicest streets to live in Lisbon. The Alfama Pingo Doce is 1 minute from the door (I checked) so you have fresh fish and bread always available. Chapito, Verde Perto, and the Amazing Chao do Loureiro Miradouro with my favorite view of Lisbon are 1 minute on the other direction. The rooms get plenty of light. There’s a restaurante Eurico with grilled fish and meats downstairs in the same building so if you’re tired of cooking there’s a delicious meal waiting for you. I’m friendy and open-minded and have traveled quite a bit so you’ll find a good experience here. There’s an ATM next door, a Santomean, a Caboverdean, and Italian, a Portuguese restaurant. And at the same time you’re 7 minutes from the  Rossio metro and 12 from Baixa/Chiado.

iPad 3: My 1st Week With The New iPad

 

I was the first person in Portugal to buy the iPad.

Buying the first iPad in Portugal :D

  • I shot a horror movie in combination with tSao Tomé Conference: Biodiversityhe iPhone 4s — and helped my friend with her coursework.
  • I Tweeted / Facebook / Emailed / Took notes
  • I instragrammed and shot HD video
  • I Ustreamed a live conference: http://www.ustream.tv/recorded/21425563
  • I watched a full movie
  • I read a book on Kindle
  • I understood that the Retina display is higher resolution than almost all of the content out there now. Check these examples.
  • I played with interactive books like Our Choice by Al Gore and the Alice interactive book. I briefly skimmed the options for Kerouck’s book and the other one. But having spend 100€ on apps for the week I decided they were not worth it.
  • I played 3 games. 2 action and one rally. But uninstalled them as I ran out of space.
  • I copied many files to the iPad through DropBox, GoodReader and SugarSync.
  • I shared my display with AirDisplay.
  • I pitched Tomé to an investor.
  • I pitched the idea of educational biology apps on the iPad to a US scientist.
  • I cooked a meal based on an iPad recipe. And the FaceTime’d my mom to show it off. She showed me my Sao Tomé plants growing to higher heights with spring coming to Estonia.

Social Commerce: Selling Movies in Social Network Markets

In the following I will discuss the audiovisual content industries, that are made up of a range of economic actors that produce a variety of media products for a number of markets. These actors, from individuals to companies to large clusters of companies working together, create content with target audiences in  diverse socioeconomic situations.

The single mothers watching TV in unprivileged urban neighborhoods – to wealthy businessmen in first class intercontinental flights consuming iTunes movies on the newest iPads; in geographies as disperse as China, Brazil and Estonia. In formats intended for watching in one sitting or in a series of viewings throughout 20 years (the soap operas that cross generational chasms); with a variation in length from a few seconds to multiple hours; with revenue steams as different as Google Adwords, streaming licenses, tickets, downloads and product placements; with budgets from as low as €0 for a webcam-shot YouTube series on how to apply makeup to €500M in James Cameron’s transmedia IP Avatar that creates a fictional universe. My point is, the ACI are diverse in every sense of the word and their ability to make use of social network markets (SNM from here on) is – and will be – similarly diverse. Based on their ability to define a market within the global network and attract viewers within that market.

Continue reading “Social Commerce: Selling Movies in Social Network Markets” »

What is Media Economics?

In the following I will give a brief introduction to the field of media economics by 1) defining media economics, 2) defining media management, 3) explaining the special characteristics of media product, 4) giving an overview of the areas of interest for key scholars in the field – Albarran, Doyle, Chan-Olmsted and Picard, 5) listing sources for information for further inquiry and study of the field. Moreover, in the final part of this paper, I will briefly discuss future issues of concern for the field in particular regard to crossmedia and multi-platform distribution that opens new creative avenues for transmedia storytelling but introduces new economic and managerial challenges.

Doyle’s Understanding Media Economics (2002) lists the key definitions of the field of media economics used in academic literature; for instance Picard defines media economics as a field of study that is concerned with “how media operators meet the informational and entertainment wants and needs of audiences, advertisers and society with available resources” (Picard cited in Doyle 2002). Downing, McQuail, et al. define media economics as a field that applies “economic theories, concepts, and principles to study the macroeconomic and microeconomic aspects of mass media companies and industries” (2004). Furthermore, Albarran provides a rationale for the study of media economics, as the “context within which one can better understand the behavior of media firms, media markets, and consumers” (2002) when answering questions such as why did one company merge with another.

Continue reading “What is Media Economics?” »

Music 2014: Transmedia Storytelling in Experiential Product Design

I’m beginning to plan my MA thesis for 2014 and these are my first ideas about what I’m doing. As this feels a long time in the future, and doing this will take me a long time, I’m betting on some of the most visible macro trends to hold true for the next 2 years.

I am assuming that in the attention economy, a single type of media (just an album, just a video) is no longer sufficient to capture the full attention of a viewer for a prolonged time. A media product needs firstly to be present, but also high quality and attractive across channels, be it the music store, the app store, or the movie storie. A single brand, best memorable as a character, because people relate to people. Music as the tentpole, because music creates the deepest emotions of all media. I propose a transmedia album that spans the audio, the visual, and the textual, and the participatory, where viewers can play a thematic song themselves, complete with a social network, that facilitates fans to connect with each other.

Continue reading “Music 2014: Transmedia Storytelling in Experiential Product Design” »

Developing a TV Format

These past weeks I’ve been playing around with developing a TV format. That’s curious because I don’t watch TV. Not because I have anything against TV but just because I’m used to the web and always have been. It’s a generational thing. I wrote the whole thing as a PDF but the web version has videos and is far more visual and you can read it here.

Here’s list of the things that gave me a headache:

Firstly, writing little enough, so as not to describe things that would make a format into a series.

Secondly, out of habit I chose a strong main character and got into writing episodes when I finally realized that every territory (should the format be sold, in theory), has its own protagonist. So how do I solve this? Can I write the protagonist for a format or not? If the protagonist is too recognizable, then does that get into the way of extending into other territories? Perhaps not, if you look at Tyra Banks in America’s Next Top Model and her format franchise around the world.

And thirdly, my format was global in its scope from day 1. Even though this seemed suitable for my theoretical multicultural target audience in Britain (Channel 4, Sundays 20:00), maybe this will be a nuisance extending into other territories? If the show is already global, how do you extend it into other territories around the planet?

Continue reading “Developing a TV Format” »

2012 Wishes?

I wish that in 2012 may we skip over challenges like Samoa did yesterday (they changed their time zone to be better positioned for commerce). I wish Peace, Love and Prosperity firstly to Me (grin), secondly to You :-), and thirdly to Everybody out there!!

Happy New Year!

Transmedia Music

Producing and Consuming Transmedia Music: Perspectives on the Future of Electronic Music in the YouTube Economy

While the details of exactly how are debatable, it is uncontroversial that 1) mainstream adoption of web as the backbone of daily life, 2) the digitalization of information goods such as books, movies, and in the context of this paper – specifically music – and 3) the related economic issues, are affecting the cultural consumption of both the Internet-using and non-Internet-using populations around the world.

As of May 31, there are 2.1 billion people online out of Earth’s overall 7 billion habitants (Internet World Stats, 2011) and while precise statistics for actual usage patterns in terms of % of Internet population who are consumers of digital music don’t yet exist, the worth global worth of digital music markets are estimated at 4,6 billion US dollars (IFPI Digital Music Report 2011) without taking into account music that was not paid for. The following paper discusses how the web influences the production and consumption of digital music through increasing transmediation of music and the rise of the amateur music creator.

Continue reading “Transmedia Music” »

Open Source Cinema and Spielberg’s AI: Artificial Intelligence

It’s exam period here at the Crossmedia MA at Tallinn University Baltic Film and Media School so I’m presenting all over the place. Here’s my take, a pretty extensive overview really, of how open source cinema (could) work and what are some existing examples. I welcome you to read the whole paper or you can get a quick view from the presentation:

And the other one is an analysis of Spielberg’s AI: Artificial Intelligence transmedia storyworld. AI is one of my favorite films and perhaps the most  brilliant science fiction movie of the 2000s decade. The alternate reality game “The Beast” was the first of its kind in 2001 and some argue it has still not been surpassed. Here’s the presentation:

Star Wars & Entrepreneurship

Here are the slides from 2 talks I gave in the past weeks. One was about the Star Wars movie franchise’s contributions to transmedia storytelling (picture by dear professor Gambarato here) — and got quite some retweet love on Twitter

And the other was on entrepreneurship (with reference to mistakes I made, low traction, failure and lessons learned with ARTBART), creativity in the face of challenges (inspired by Flora Gomes) and the power of being completely honest in your communication i.e. radical honesty influenced by Brad Blanton and the Lie to Me television series (incidentally Radical Openness will also be the theme for TEDGlobal 2012). Enjoy.

StartSmart event Wantrepreneur 2 Entrepreneur 1.12.2011. Tallinn, Estonia. View more presentations from StartSmart

Transmedia Notes #1

With the proliferation of channels, the role of a movie director is no longer defined by the limits of a single medium. The film doesn’t neatly fit into 2 hours. Each IP is a storyworld, and the film director is the creative powerhouse that defines the world. Universe Creation, as Christy Dena puts this.

Why not stay within the limits of 2 hours? The answer is attention economy. Attention is a scarcity. And getting attention is hard. Keeping attention is even harder. This is not about a single viral video. This is about creating a reality. Think KONY 2012 creating a movement applied to entertainment. People posting video responses on YouTube, imitating certain dance-style you’ve created within the universe, people on the streets lighting up the night and wearing armbands because they feel part of the fan community of that movie. Transmedia is not social media. Transmedia storytelling is strategic use of all channels, to create a universe. Think Star Wars. Think Star Trek. In addition to the movie, there are games, series, videos on the web, card-games, lunch-boxes. From the economics point of view, this is about creating a branded franchise.

Prototyping an iOS App for Tomé

Building Tomé into a transmedia storyworld, I set out to create an iPad iPhone app with Titanium Mobile that would feel like a narrative and flow naturally.

The aim of a transmedia storyworld is to create a media franchise by telling one story over multiple platforms, with each platform contributing something unique, such as videos made out of the material that was not used in the main narrative. So the app is not only the website in an app form, but provides additional content to the storyworld.

Hollywood movie franchises and global media franchises have been doing this for years. Look at the content added to Harry Potter, Transformers, Tron: Legacy, Avatar, and others. But it’s uncommon in indie filmmaking. In any case, the iPad is for opening new ways for the audiences to discover Tomé by creating another entry point to bring them into the storyworld.

The App Storyline

I wanted to create a flow within the app, so I chose to  make it work only with swipes; this the only way to control the app. To get this idea across, I first started out by sketching a rough storyline in Balsamiq.

Tomé iPad App FlowChart

 The Mockup

The Assignment:  1) Create high-fidelity mockups of your application’s user interface 2) Link the screens together in a state transition diagram 3) Publish results on your team blog 4) Present results to other teams.

Tomé App Mocup

The App

The app is quite not ready for App Store yet however you can check out the app’s website and see the source code on GitHub.

 

Global Voices for Artists?

I begun by interviewing artists and entrepreneurs, looking for people with ideas — someone with a story to tell. It took time and I kept asking questions. Kept meeting people, looking straight at them, looking for that spark in their eyes, that wild excitement, someone burning to do something.

The one desire that emerged was to somehow put Sao Tomé e Principe on the world map for everyone to see

Coming from a tiny country myself I can empathize. In Estonia we’re just over 1 million and I’ve felt what’s it like to want to get to the big city. I always wanted to get my work out there to the world where it’s happening as well.

So an idea was born. To create a sort of a Global Voices for artists. An online magazine that would highlight awesome things created in places that remain under the radar of global media. Films, paintings, sculptures, and all sorts of creative projects.

We would publish stories with interesting people who are trying to make something happen, create value where there was nothing but people and an idea. We would do that all over the world, using a network of young people communicating over the Internet with Skype, Facebook, Twitter, etc.

Just as Global Voices, the site would function as a resource for larger media to pick up stories. But instead of politics, the focus would be on the arts.

We’re in the very beginning, because this is nothing more than an idea in my head. Know someone you think would love working on this? Drop me a line.

Trailer for my upcoming documentary, Tomé that inspired the idea. (Hint: go to the official website to see the subtitles.)

Cinema of Guinea-Bissau

I first saw it at the Fitas na Rua in Lisbon, a brilliant series of cinema events that every Saturday and Sunday in August makes one public place in the city (garden, square, park, whatever) a cinema theater. I though it was a fantastic film and it was made by a director I had never heard of. Flora Gomes.

The film was Flora Gomes’ Udju Azul Di Yonta and it became one of the influences for my documentary.

Before making Tomé, I was looking for Lusoafrican films to get into the mood; As African cinemas go, Guinea-Bissau is not well researched and there’s not that much about written about its history in film. So it seemed interesting.

According to IMDB 9 films were made in Guinea-Bissau out of which I’ve seen 5.

Flora Gomes. Gomes hails from Guinea-Bissau but lives in Europe (Lisbon and Paris) and is the country’s most influential (and perhaps the only active) film director.

1995 - A Mascara (Haven’t seen.)

1988 - Mortu Nega, also viewable in the African Film Library. (Seen.)

1996 - Po di Sangui (aka L’arbre aux âmes or Pau de Sangue or Tree of  Blood). Viewable in the African Film LibraryReview on New York Times. (Seen.)

1992 - Udju Azul di Yonta (aka Les yeux bleu de Yonta, Os olhos Azuis de Yonta, The Blue Eyes of Yonta). Viewable on African Film Library and MUBI. (Seen.) Synopsis: The daily life of a series of characters in a country, Guinea Bissau, rebuilding after long years of war. The focus is mainly on the beautiful and irreverent Yonta, a girl of the new generation.

[2002 - Nha Fala. in parenthesis, because even though this is a film by Flora Gomes, it was filmed in Cape Verde and Paris, as Guinea-Bissau at the time (2001) was in political turmoil. (Seen.)]

Woyingi gives a good overview of Flora Gomes’ early years, and the influences of Ousmane Sembene, Santiago Álvarez, Paulin Soumanou Vieyra, and Chris Marker on the development of his career as a film director. Nwachukwu Frank Ukadike interviews Gomes in his excellent book Questioning African Cinema: Conversations With Filmmakers.

Others

  1. Fanado by unknown (1984). (Haven’t seen.)
  2. N’tturudu byUmban U’kset. (Haven’t seen.)
  3. N’tturudu by Umban U’kset (aka The Mask) (1986) (Haven’t seen.)
  4. Xime by Sana Na N’Hada (1994) 6.2/10 (6 votes) (Haven’t seen.)
  5. Chris Marker’s Sans Soleil (1983) was also partly filmed in Guinea-Bissau. (Seen.}
Film Birth is a fascinating site with stories about the birth of film in many countries, including Angola, Mozambique, as well as Guinea-Bissau. There’s no entry for Sao Tomé and Principe though.
Before watching the films – or after; it’s really up to you whether you prefer to form your own analysis without someone else’s thoughts to confuse you in advance -, but here’s a good introductory essay about filmmaking in Africa by Josef Gugler: African Film: Re-Imagining a Continent; and also the full book.

PC + Mac exFAT Compatible?

Here’s a technical note: For anyone trying to use an external HD to swap files between an Apple and a Microsoft computer. In theory, MacOS and Windows 7 are both fully compatible with the exFAT file system. MacOS since version 10.6.5. and Windows since XP.

But in reality when formatting your HD into exFAT you need to make sure to set the cluster size equal to or less than 1024 bytes. If you  set the value higher you’ll get a “unable to mount” error on a Mac. I haven’t found much information about this online, however this thread on Apple Support describes the same problem.

I lost a lot oftime on this small error. I hope you’ll be able to avoid it. Also check out Vincent Laforet’s blog to see how to switch between a PC and a Mac properly.

On a larger note though, from my experience with Tomé:

Film editing on PC is a pain, because you’ll be doing it alone. If you want to collaborate with someone, you’ll fast find yourself stuck. I’ve been a PC-user since I was 3 years old so Premiere was what I had installed. I’d started editing on Premiere, happily back from shooting with 35+ hours of material to cut for Tomé,

But here in Tallinn, Estonia, I soon  discovered myself on a deserted island with no other PC-using editors with Premiere to be found anywhere. I asked 25 people I knew, asked Facebook, contacted every editor I could find in Estonia that had a listing on IMDB Pro. But seemingly none of the editors in town were using Adobe Premiere. At least none of the editors I was able to contact. They were using Apple’s Final Cut instead. So unless I wanted to edit alone, and wanted to collaborate with an editor – and first of all, transfer my footage. I’d better get a Mac.

So is this global? How many users does Premiere have vs. Final Cut? I mean even on Adobe’s promo showcase of Premiere CS5.5. you’ll see the indie filmmaker Gareth Edwards working all alone.

Ok, so maybe I can continue working on my PC while my editor works on a Mac?

No. Interchangeability doesn’t work that well. On international projects where HDs need to be shipped across borders and continents, small mistakes like this can cost weeks to fix in post-production time. Reviewing the work of your editor (who’s obviously will be working on Final Cut) means that you’ll have to learn to use a Mac anyway.

On a larger note, one of the most annoying parts of filmmaking is the slow workflow of editing. It used to be that filmmakers would capture the image on tapes and those tapes would have to be transferred into the computer, then the scenes would be selected before the real work of editing could begin. While tapes have been replaced by cards, now one faces the process of transcoding as the information on the cards is too highly packed to be edited directly. This is a process that can from a few hours to a few days. Because the files are large, they cannot be shared directly over the Internet but must be lugged around on portable harddisks. These can get lost or stolen, or in some cases just break down. One of the solutions would be high bandwidth p2p file-sharing

MFA in Film?

I recently graduated from film school with a Bachelor of Arts in Audiovisual Media at Tallinn University Baltic Film and Media School.

I want to look back at my experience at film school.

But also look forward towards my academic and artistic aspirations. Perhaps it’s helpful for other students and prospective filmmakers.

I was 20 when entering college. In Estonia university scholarships are state-sponsored, paying 100% of your tuition fee but no living costs. Tallinn University offered me 2 scholarship. My choices were BA in Anthropology, a course open for the first year at the newly opened wing of the university, spearheaded by an Argentine professor Lorenzo Cañás Bottos. And BA in Audiovisual media at the Baltic Film and Media School, taught in English (opened in 2006, the year before) and led by the Estonian filmmaker and media executive Hagi Šein.

My connection to anthropology had been studying one semester at the Salta National University in Argentina as a YFU exchange student; while I was technically in high school, I was allowed to attend classes as I showed lots of enthusiasm to the subject, and loved studying the local indigenous cultures and languages. But back here in Estonia I was not really that enthusiastic about studying Estonians..

My connection to film had been writing and taking lots of photographs. Since I was a kid I’d written short stories and people had always complimented me on my writing and my photographs. My understanding was that this was exactly filmmaking was about – writing with images. So I chose film.

While I completed a number of projects in school, now after a three-year course, I feel pretty much back to square one. I don’t know what I want yet.

Master’s Choices

Werner Herzog, an influential german director has spoken out against film schools. And so have other notable people in film, saying that what you really need isn’t school but life experience, and experience on the set.

There’s even a movement called NoFilmSchool, that aims to give you all the resources you need to make a film without an actual school; plus great pools of free information on forumsQuora, and many blogs to name only a few. Also, if you’re getting an MFA not out of interest in self-development, taste for culture, and passion for the arts, but to get a job - an art degree is probably not going to be much of help.

But as Erika Dreifus has said, figuring out one’s own goals, strengths, and weaknesses is something to do before applying anyway, and one should try to find a match between one’s individual experience and ambitions with a given program and its offerings.

“what seems wonderful (or terrible) to one person is likely to look very different to someone else (again) depending on the past academic, professional, and personal experiences each person brings to the table and what his or her goals or expectations may be.”

I feel most at home in the Spanish and Portuguese-speaking countries (and speak the languages). So on a gut level, the best place to continue for me would probably be Brazil. But to make an informed choice and also out of plain curiosity, I’m researching all the programs out there to see what’s actually available.

Education is expensive and I’m pretty much unable to pay even low tuition fees and thus need a full scholarship. This is most difficult for an international student to attain in the US, and perhaps easiest right here in Europe. I’m listing the application fees (it’s actually expensive to send in your application) and approximate tuition fees per year (where available, and rounded off to the closest hundred).

My Preferences. 1) Taught in Portuguese or Spanish or English in a city with a big Latin and African community 2) Easy access to students outside the film world, studying vastly different tracks cross-pollination and for inspiration 3) Big city.

The Torino Piemonte Film Commision in Italy has a long list of film education worldwide, more than covered here and including education from professional diploma courses to undergrad to graduate education. There are also a number of programs available in documentary filmmaking, as listed by The Independent magazine.

The List

So I decided to take on this challenge analytically and help out myself and other future MFA students. The following is a list curated by yours truly with a choice of  master’s programs in film directing and producing around the world, both in fiction and non-fiction (documentary) cinema, with the most concise but helpful comments I could find somewhere or ask for over social media, available here

Please feel free to add more resources and links in the comments. Also, if you’re a film student, fill out this survey about your experience. This is a work in progress.

Conclusion

There are many film schools to choose from. But its worth to remember, in the end, it’s not about the school. It’s about you, the people you meet, and the things you do together. Thanks for reading.

kris.haamer@gmail.com

Choosing Ronny Key

Out of the 7 or 8 people I interviewed, why did I choose Ronny Key?

I chose Ronny Key because he was conflicted. He wasn’t yet sucessful. He wasn’t very skilled. There was a conflict that was ripe.

Art & Entrepreneurship

An artist is An entrepreneur by definition.You create Your work and you Have to find a Market for it.
For Kwame the Market are the foundations. For Nelito and Osvaldo it’s the tourists.

Ronny touristsOlavo European foundationsRene Private Individuals?

 

Tomé Update

Here’s the latest.

I’ve been able to raise 59% of the €7000 I need to continue shooting Tomé. The backers are 7 generous Estonian entrepreneurs. Thanks guys.

You can now also see what some of the film looks like. I’ve uploaded a batch of unfinished footage to what I call the RAW gallery.

Getting What You Want

Kids have this amazing way of making their wishes come true. And I’m not talking about asking for candy… I’m talking about the deeper ambitions. Director Orlando Mesquita shows this realization in straightforward but memorable way in his short film The BallThe story is simple:

A group of boys wants to play football but they have no ball. So what do they do?

They resolve to make their own football balls. How? Simple – out of condoms. There’s plenty of them; in fact international aid organizations send truck-loads of condoms to Mozambique. It’s an easy-access material. I’ve seen a similar story myself. With surf boards. A few years back one Australian surfer left his board in the southern part of Sao Tomé. And now, a few years later the beach is filled with kids on (admittedly imperfect) copies of home-made surf boards – carved out of palmwood. If you really want to, you can do it.

I’ve always wanted to learn to whistle but haven’t been able to to this day. A few months ago, after an unsuccesful attempt to whistle – and I have to admit with some frustration, even now I’m still unable to a whistle – I posted this random question on Quora: “What are some cultures where whistling plays a traditional or ritual role“. With hopes of learning which countries I should avoid.

So today, thanks to a Quorian called Jane Huang, I got my answer – “The Piraha”. It’s a tribe in the Amazonian, that have a “sufficiently simple language that they can whistle it”. Apparently, it’s very useful for communication while hunting in the jungle.

The Pirahã are not the only people to use this kind of whistled language. There’s an in depth article on this fascinating language by the anthropologist Daniel L. Everett. There are more in Greece, and the Canary Islands.

Getting good answers to such random questions that pain me is why I love Quora.

UNESCO whistled language video from the Canary Islands.

Wannalunch Is Dead

This evening I’m going to speak about Wannalunch’s journey. The event is in a few hours, at the Garage48 christmas party.

UPDATE: I’ve uploaded the slides and some key learning points.

I’ve outlined 9 Learning Points:

1) Lack of leadership kills. None of us became the leader – as Ragnar said, it was unclear who to talk to.

2) Wannalunch was not a priority. People are busy and noone will jump their ship. Structural problem of G48?

3) 20% time does not work. It’s not enough to build a startup. There’s not enough emotional energy.

4) Distributed teams do not work. People need to have enough riding on the startup to be completely involved.

5) Personal. Students on Garage48. Is that what I really want to do? I had several years of coding xp for small business. In that eco this was not enough. Revelational moment.

6) Build for people. Build something that creates emotions, and makes people feel.

7) The original author of the idea went to work for Skype, and and got CorpThink. Unable to think in startup terms.

8) Team is everything.

9) We asked people one by one on Facebook chat to become a fan. We set a deadline and said this was to win a competition. People got involved.

Film > Photography

I start my film with a series of photographs. A lookbook if you please that gives me a sense of the storyboard. But this process goes so so much further.

Images become bits in a story, each lasting only an instance, creating incredible emotions.

Making us feel.

Today these experience scale up with immersive sound,  CGI graphics, and 3D imagery.

The possibilities of the film medium are endless. They are limited only by the imagination and creativity of the producer.

New cameras are small and sensitive enough to be taken to places like North Korea, Uzbekistan and Somalia where filming has been restricted.

Media is no longer separate from reality, it has become a our virtual world. Although invented by storytellers, we’ve begum to take it for granted. It’s now as real as any other experience.

Cinema allows me to captivate the viewer in ways impossible through other media. Stories that are important should not be left untold.

 

I love to travel.

On a few occasions I’ve been able to stay longer. For a year or more. Estonia, Argentina. Portugal.

When I was a kid, one of my dreams was to live in a different country each year.

My dream job description was to travel and create photos for international publications such as the National Geographic. I was a big fan of the National Geographic.

Anyway – didn’t happen, yet.

People were always complementing my photographs. So I decided to take my dream one step further.

Directing.

I don’t like filming inside studios. I don’t like the sets. I don’t like the artificial lightning. I get confused.

Making film is a personal journey. An adventure full of surprises, learning news things about myself and the world, and making new discoveries.

I sometimes get bored. I can even get depressed and uninspired. And then no-one is happy. The game becomes predictable, and my childlike nature dies.

I don’t think you can please anybody by becoming boring.

I don’t think you can please everybody without becoming boring.

 

Fruits S. Tomé

I spend the day eating a lot of fruit. Names are in Portuguese.

- Mamao, Banana, Abacaxi, Ananas. 

- Manga, Laranja, Lima, Limao. 

- Safú, Izaquente, Maracujá, Goiaba.

Sent from my iPhone

 

What Does it Mean to Be An Artist?

Making a documentary is a great way to learn about a subject. My objective was to learn about the world and in the process create something entertaining but also thoughtful and insightful that people would like to watch.

I went to S. Tomé with the idea to produce a documentary story / road movie about a girl looking for a job traveling around the island in yellow taxi cab.

Then I changed my mind. As the startup people say, I pivoted the project. When I came across and aspiring artist trying to make something of himself.

I guess this was a question I was struggling with myself.

 

Questions Artist

Questions to an artist.

1 – Can you tell me about your work?

2 – What are the themes of your paintings?

3 – How did you become an artist?

4 – How would describe your style?

5 – Who are your influences?

6 – What do you want to happen still today?

7 – Where do you want to wake up tomorrow morning?

8 – What keeps you going? What inspires you?

9 – Advice for aspiring artists?

Sent from my iPhone

 

Tomé Jobs

Out of all possible films, why focus my energy on doing Tomé?

One. I want to be National Geographic.
Two. I love fashion and want to learn more about it.
Three. This is an entrepreneurial story, with a flawed character.

Jobs Looking to be Filled on the Film

- Looking for a skilled editor for a thesis documentary shot in West Africa.

- Looking for a transcript-writer for the same film. Portuguese language skills required.

People to talk to.

Interview w:

- Ronny Key (Fashion Designer)

- Eliseo (Guide)

- Antonio Maio (Photographer)

- Edson Carvalho (TVS Director)

- Luis Beirao (Navetur)

- Cristina (Driver)

- Jeremiah (Water & Sanitation)

- Adhi Khady (Hairdresser)

- Paul Coconut (Shopkeeper)

- Ignacia Carvalho (Kuduro Dancer). Says from Sambizanga, Angola.

Olavo Amado (Painter)

- Katya Aragao (Journalist)

- Marc Bertrand

* – Claudio Corallo

* – Niccolo Corallo

- Agostinho Doria

- Bruno Frances (Artist)

- Paulo Franco (Pestana)

- Goody Godofredo Furtado (Mama Africa)

- Joel (Guide)

- Ceutonia Lima

- Eduardo Malé

- Margarida Marinho (Volunteer)

- Arthur Pinho (BBC STP)

- Joel Afonso Dos Ramos – Turist Guide

- Eliseu Alvaro – Tourist Guide

- Jeremias Reis Dos Santos – tüüp, kes varastas

Corallo. Paraiso de Grelhados, Contentor Azul, Casa Ameral, 2 Bandeiras

 

- Peixe e banana cozido ou frito

- Peixe Andala, Sangue Vermelho, Voador, Bonito,

- Buzio de mar, buzio de mato

ARTIST

7 hours of Interviews with 7 Santomean artists. The story of the artists is the story of the country.

Kwamé Sousa

René Tavares

Olavo Amado

Alex Keller

Nelito Pereira

Ronny Key

Osvaldo Dos Reis

TODO:

- Nezo

- Malé

- Corallo

- Postkontor

- Titi & Mamao

Quora Love

Quora is the most evocative learning tool I’ve come upon this year, 2010. I look at it like Facebook for knowledge.

It has the content  relevance to me, that makes FB great. While expressing useful, encyclopedic information, instead of personal, emotional updates.

It’s fucking fast and UI-responsive.

The fact that I can subscribe to any topic that grabs my curiosity by the balls, makes it incredibly addictive. I’m literally checking for Quora updates like I do on Facebook.

 

African Cinema

Njangaan

Sembene

Faat Kiné

Cinema16: World Short Films

Guelwaar

Tauw

Mandabi

Niaye

L’empire sonhrai

Jom Ou L’histoire D’un Peuple

Dole

Jaguar

Laada

Petit a Petit

Pousse-Pousse

Alexandrie Encore et Toujours

Le Destin

Mobutu, King of Zaire – An African Tragedy

Mobutu, King of Zaire – Quest for Power

Mobutu, King of Zaire – The End of a Reign

Nothing But The Truth

I made a great big list here: http://www.listal.com/list/african-cinema

Won awards in Veneza, Ouagadougou, Cartago, and Khourubga

Death, Drought, Famine, Social coditions, revolution.

“In 1973, independence was proclaimed [in Guinea Bissau], ending five centuries of Portuguese colonization and a decade of armed struggle. [This film], Gomes’ first feature-length film,portrays this critical period in history through the story of one woman, Diminga, whose husband is fighting on the front lines. The camera captures Cabral’s assassination, the ending of hostilities, and the reconstruction of the economically and spiritually devastated country struggling with drought and famine. The term “Mortu Nega” means those that death did not want, and Gomes films a ceremony using 3000 extras, in whichsurvivors call upon the dead, asking them how they can go on living in such terrible conditions.”

 

 

Po di Sangui

Done in the style of an African folk tale, this film, a collaboration between European and African countries, is said to be among the most elaborate, high tech film in African film. Exquisitely photographed and filled with archetypal figures to create a poetic look at nature’s revenge against those who would exploit her.

Click here to find out more!

It is set in the forest village of Amanha Lundju, a place where the birth of children is celebrated by the planting of a tree. The trees are considered spiritual twins. But for every tree planted, the rapacious state destroys many more for firewood and lumber. The tale begins as wanderer Du finally comes back to the village. He discovers that Ami, his twin brother just died for no apparent reason. Tradition dictates the Du take on his late brother’s wife and children, something that displeases Saly, his betrothed. Everywhere Du goes in the village, he is mistaken for Ami. Even his own mother, a village mystic, confuses him with Ami. Confused, Du visits his brother’s tree asking for counsel. At the same time, in a moving silent scene his mother calls forth Ami’s spirit. Strange things begin to happen, causing Calacalado the witchdoctor to send the entire village on a quest across the desert lead by Du and Saly. Along the way many of the weak and elderly die. They travel until the young women give birth amidst the desolation. Afterward Du takes them back to Amanha Lundju where they will encounter something surprising. ~ Sandra Brennan, All Movie Guide

Done in the style of an African folk tale, this film, a collaboration between European and African countries, is said to be among the most elaborate, high tech film in African film. Exquisitely photographed and filled with archetypal figures to create a poetic look at nature’s revenge against those who would exploit her.

Click here to find out more!

It is set in the forest village of Amanha Lundju, a place where the birth of children is celebrated by the planting of a tree. The trees are considered spiritual twins. But for every tree planted, the rapacious state destroys many more for firewood and lumber. The tale begins as wanderer Du finally comes back to the village. He discovers that Ami, his twin brother just died for no apparent reason. Tradition dictates the Du take on his late brother’s wife and children, something that displeases Saly, his betrothed. Everywhere Du goes in the village, he is mistaken for Ami. Even his own mother, a village mystic, confuses him with Ami. Confused, Du visits his brother’s tree asking for counsel. At the same time, in a moving silent scene his mother calls forth Ami’s spirit. Strange things begin to happen, causing Calacalado the witchdoctor to send the entire village on a quest across the desert lead by Du and Saly. Along the way many of the weak and elderly die. They travel until the young women give birth amidst the desolation. Afterward Du takes them back to Amanha Lundju where they will encounter something surprising. ~ Sandra Brennan, All Movie Guide

 

Sub- Saharan Africa

This is my first attempt at writing a blog so we’ll see how it goes.

I was inspired to do this by someone I met from Sao Tome. When I heard that 2009 is the year when many countries in Africa get broadband Internet my mind was set.

There wasn’t much I knew about Africa before starting this blog. I remembered most of the countries and their capitals from geography class. I had heard about some civil wars, displacement in Somalia and about the separate state of Somaliland that seems to be doing while. I’d heard about Robert Mugabe of Zimbabwe and read the story of the whites evicted from their farms and what followed.

I’d heard about the apartheid in South Africa and the long prison sentence of.
I’d seen images of Rwanda and 2 films about the Rwandan genocide. I was surprised when I saw current pictures of the capital and read how well off it was. The land of thousand hills.

I’d listened to Africa today and This Week in Africa on the BBC. Also some BBC documentaries had touched on various parts of the continent. But to be fair most of my information about Africa had come from World Have Your Say or as it’s known by many WHYS also on the BBC. The BBC is my main information about Africa.
I’d heard a few documentaries from ABC (in Australia) and CBC (in Canada).

I’d heard about the baobab trees from a radio commentator in Estonian Radio.

The films I’d seen. Out of Africa. The Eyes of Yonta.

I’d read about the Nigerian oil troubles from National Geographic Magazine.

 

José Barreto

Website

Chimamanda Ngozi Adichie

Cool Nigerian Author

Music of Guinea Bissau

Cinema of Angola

Monangambé (1968)
Des fusils pour Banta (1970)Sambizanga (1972)7.9/10 (13 votes)
A proposito dell’Angola (1973)
Malteses, burgueses e às vezes… (1974)4.2/10 (6 votes)
Faz la Coragem, Camarada (1977)
Ponto da situacao (1977)O Golpe (1977)
Carnaval da vitoria (1978)O Ritmo do N’Gola Ritmos (1978) (Le rythme du N’Gola Ritmos)
“Presente Angolano – Tempo Mumuila” (1979)
No caminho das estrelas (1980)
Pamberi ne Zimbabwe (1981)
Memoria de um Dia (1982)
Nelisita (1982)
Comboio da Canhoca (1989)
O Recado das Ilhas (1989) (Le message des îles, Moia – O Recado das Ilhas)
Mopiopio (1991)Caravana (1992)9.6/10 (6 votes) (Convoy)
O Miradouro da Lua (1993)
Dissidence (1998)
Rostov-Luanda (1998)8.5/10 (10 votes)
Burned by Blue (2001)
O Desassossego de Pessoa (2002)
Na Cidade Vazia (2004)7.7/10 (104 votes) (Hollow City, In the Empty City)
O Herói (2004)6.5/10 (85 votes) (The Hero)
O Grande Kilapy (2009)

Herói

http://www.powerofculture.nl/uk/specials/cinema_in_africa/angola.html

Na Cidade Vazia

http://www.amazon.com/Hollow-City-Jo%C3%83%C2%A3o-Roldan/dp/B000F6IHQS/

http://www.imdb.com/title/tt0397557/

O Jardim do Outro Homem

http://www.globalfilm.org/lens07/another_mans.htm

EU Report

http://ec.europa.eu/development/icenter/repository/185_ACP_EU_en.pdf

http://pt.wikipedia.org/wiki/Cinema_em_Angola

Sambizanga

Kuduro
Kuduro is musical style born in

This is what it looks like in Europe

Films on Mozambique
Yawo of Niassa

Theres this god-loving missionary travel documentary by Angie Wheeler.

This South African newspaper visits the relatives of the famous burning man who left behind family in Mozambique

African Cinema

Before starting to make Tomé, I researched African cinema. In fact Flora Gome’s Nha Fala was one of the inspirations for my film. As African cinema is not well researched and there’s not much about it written, I submit to you some of the films I’ve seen and some of the links that might be useful. Film Birth is a fascinating site with stories about the birth of film in many countries, including Angola, Mozambique, Guinea-Bissau. There’s no entry for Sao Tomé and Principe though.

A dutch sites Power of Culture gives a general overview of African Cinema.

Gaston Gaboré

▪Buud Yam

▪Wend Kuuni

Facebook group for Gaboré Imagine Institute.

Abderrahmane Sissako

Florentino “Flora” Gomes

▪Nha Fala

▪Os Olhos Azuis de Yonta

Documentaries

▪Staff Benda Bilili

▪War Dance

The accopanying Quora question. http://www.quora.com/What-are-some-good-documentaries-made-by-African-directors

 

  1. Seremos Poetas (????)
  2. Limpopo (1970)
  3. 25 (1977) (Vingt-cinq)
  4. Música, Moçambique! (1980)
  5. Mueda, Memoria e Massacre (1980) (Mueda, Memory and Massacre, Mueda, mémoire et massacre)
  6. Pamberi ne Zimbabwe (1981)
  7. Banguza Timbila (1982)
  8. Canta Meu Irmao, Ajuda-Me a Cantar (1982)
  9. Nos criancas Mocambicanas (1983)
  10. Maputo Mulher (1984)
  11. Frutos Da Nossa Colheita (1984)
  12. Vreme leoparda (1985)
  13. O Vento Sopra do Norte (1987) (The Wind Blows from the North)
  14. Frontières sanglantes (1987) (aka Borders of Blood)
  15. Samora Machel, Son of Africa (1989)
  16. Fogata (1992)
  17. A Arvore dos Antepassados (1995)
  18. A Guerra da Água (1995) (aka The Water War)
  19. Mar de Crenca (1996)
  20. Africa Dreaming” (1997): The Gaze of the Stars
  21. Comédia Infantil (1998) 5.4/10 (55 votes) (aka Nelio’s Story)
  22. Skipping Rope (1998) Street Wheels (1998)
  23. “Efterträdaren” (1999)
  24. A Miner’s Tale (2001)
  25. The Ball (2001) 7.3/10 (6 votes)
  26. O Gotejar da Luz (2002) 8.7/10 (47 votes) (Light Drops) http://www.africanfilmlibrary.com/play.aspx?VideoId=1768
  27. Desobediência (2003)
  28. Tatana (2005)
  29. O Grande Bazar (2006) 7.0/10 (5 votes) (The Great Bazaar)
  30. Hóspedes da Noite (2007) (aka Night Lodgers)
  31. Ngwenya, o Crocodilo (2007) (Ngwenya, the Crocodile)
  32. Terra Sonâmbula (2007) 6.9/10 (49 votes) (Sleepwalking Land (2009) (USA: new title) http://www.africanfilmlibrary.com/play.aspx?VideoId=1817
  33. BYkids: Mozambique (2008) (V)
  34. Beyond a Dollar a Day (2009) (V)
  35. Home Is Where You Find It (2009)
  36. O Último Vôo do Flamingo (2009)

Africa Dreaming “Director: João Ribeiro, Producer: Pedro Pimenta Mozambique, In Portuguese with English subtitles At the center of this story is a woman felt only by her absence – in other words, a dream of a woman, perhaps symbolic of the lost dream for a post-independence Mozambique. Salomão owns a bar in Maputo, still down at the heels after the civil war, where the local machos drink and talk of soccer and women. He rather gruffly takes care of his adopted nephew Betinho, a war orphan. Some years before, a young woman, Julia, left him because he refused to let her work or study outside the house. Instead, she married Saide, the man next door. Nothing has been heard of her for months, but the sound of constant wife-beating comes from inside Saide’s house. When Salomão finally decides to put a stop to the beatings, he discovers that Julia left Saide long ago because he blamed her for his own sterility. The mock beatings were Saide’s pathetic way of convincing the world he still had a wife. In this wry but pessimistic film, the men sense their machismo has driven away what they most desire but lack the strength to change. Salomão explains to Betinho that they are like the stars, cursed to look for their lost dream forever.” Another Man’s Garden http://www.amazon.com/Another-Mans-Garden-Gigliola-Zacara/dp/B001HL4KPC/

RTP Africa

http://africanactivist.msu.edu/organization.php?name=Mozambique+Film+Project

http://www.ejumpcut.org/archive/onlinessays/JC28folder/MozambPimente.html Terra Sonâmbula

Incredible inspirational story

Films I’ve Seen

I’ve often been accused of not watching enough films. By members of my family, friends, fellow students, etc

I never had any hard data on which to qualify the veracity of this statement. How many films do I see. And how many is enough anyway?

Thus I decided the best way to respond would be to list all the films I’ve seen by director and genre. In addition to satisfying my opponents, the list also gives me an opportunity to examine my influences in the film.

Using raw data.

This little project also gives me the opportunity to rediscover some of the films I’ve seen and liked – with new eyes. And when I do, perhaps I’ll be inspired to write a few words of critique or commentary.

Here’s the link:

http://krishaamer.listal.com/owned/movies

 

I’m still finding my voice here. Posts can be all over the place, and topics will be varied.

Import old posts or no? By import I mean posts I’ve written on paper. Or have somewhere on Google Docs. Or buried somewhere in a folder.

OK.

I find it fascinating to go back to some date in 2003 and have a telescope into that deep past of my own thoughts.

Stuff I’ve written at school. Random notes I find interesting. Even old email conversations. The key here is curation. Choose what you want to include.

When I read my own stuff in a systematic, chronographic order, I can see how I’ve been thinking along similar lines for years.

In tech-relates notes (on my iPhone, Google docs, email, whatever), I’m frequently talking about using some  service before anyone. I’m always the alpha or private beta user.

Example in point – I was checking in with Brightkite (alone!) before Gowalla and Foursquare came around. When they did, I was the first in the country.

None of my filmmaker or photographer or artist or fashion designer friends are using these services.

So I hang out with the tech crowd.

But I never write about it.

Yes, do import.

Wannalunch Product Ideas

Discounts
Password: Wannalunch. Generate, then email, tweet, or sms password for each event to client and restaurant. Virtual coupon on phone (mobile app)

Corporate

WL w/ corporate features, eg: skype.wannalunch.com

Profile inc. Skype name, initiator has link to initiate Skype chat

Admin UI foir managing restaurants and deals

Closed Corporate user group

Subs. P. Month of 100€ (up to 100 employees), 500€ (up to 500 employees), 1000€ (up to 1000 employees), more employees upon agreement.

3€ transaction fee per agreed lunch

http://ezinearticles.com/?Are-Staff-Who-Socialize-Together-More-Productive?&id=2871902

Auctions

Celebrities, knowledge leaders, etcetera can host a paid lunch that will be auctioned off to the highest bidder. Example: E-Marketing specialist sets lunch topic to learn new tricks of mobile marketing.

Signups

Restaurants sign up. Users set lunch date, city. Restaurants bid for offer. User accepts one offer, WL gets commission

Ads

Restaurant ad: free lunch @ Clazz if you’re 51st luncher. More clients, Restaurant pays WL for ad. When we have more active users.

NextWeb Ads

We need sth really cool that Oliver can share @ nextweb, garage48 and skiteam are also going there and they just ordered a bunch of corporate namecards, but i guess maybe we could figure out sth cooler – i was thinking about badges with different slogans: wanna lunch?, never eat alone, eat to meet, lunch me!, lunch @ wannalunch? etc etc. these would be cool to share, they are not person-related, people would wear them if they’re cool – that means even more adv 4 us, it gives the idea and is genius. or sth similar, but it should be more interesting than a namecard

Profiles

Same as twitter un, so my profile address would be www.wannalunch.com/tsukts good to spread, maybe i’d like to share this address @ a badge or sth. as a design e.g wannalunch logo and y username. so everyone can see i’m up 4 lunches

SMS

Very comfy if i can bring out my lunch with a sms – maybe i want to go 4 a lunch quickly or i reallly could use an advise in some topic and i would like to pay 5-10 krooni to bring out my lunch for one day – i should have this opportunity – maybe a brought out lunches page or sth

Today’s Lunches

Maybe i want to go to lunch today at 2 – it should be a way to filter lunches or have a today’s lunches page with all the lunches created for today

Notifications

 

Notification Events

1) User creates a lunch

2) User clicks Lunch button expressing an interest in the lunch

3) Initiator accepts lunch interest

twitter messages

the maximum size of twitter messages is 140. We want our messages to max 120 making provision for users to add comments RT’ing.

1) #wannalunch with me? See more information http://XXXXXXXXX

2) @USERNAME1 #wannalunch with you http://XXXXXXXXX

3) @USERNAME2 and @USERNAME1 #wannalunch http://XXXXXXXXX

facebook messages

TBD

TODO

Tweet comments

Lunch Life-Cycle

Can we do Twitter / FB Auth witout leavingthe page?

Twitter feed on site

Review Twitter message texts and events

newlunch-event: new #wannalunch [topic] http://bit.ly/coIRrf    i.e. new #wannalunch sharing my impressions from TNW conference http://wnln.ch/113

updatedlunch-event: if no LIKERs: updated #wannalunch [topic] [URL] if LIKER’s: updated #wannalaunch @LIKER1 @LIKER2 @LIKER3 @LIKER4 @LIKER5 [URL]

newlikelunch-event: @HOST, great topic! I #wannalunch [URL]

matchedlunch-event: @LIKERx, glad you like it! let’s #wannalunch [URL] OK?

further enhancement possibility to let user choose from prefabricated text or let him write his own instead of “great topic!” and “glad you like it!”

implement our own link shortener for better link visibility i.e. http://wln.ch/113 –> http://www.wannalunch.com/lunch/show/113 – Can do this w/ bitly pro

register wln.ch domain at http://switch.ch/

Upcoming DEV

  1. Login Redirect aft. Twitter auth
  2. Timezone: Let’s go GMT 0 & Add / Subtract Time?
  3. Last Comments: Zeta Unpublished Live. So we can respond faster. Ideas? (devs: need ‘timeago’ helper code)
  4. Sort Upcoming Lunches ASC by Date. (Rewrite loop in Controller instead of View)

Design TODO

  1. Liis: Mockup for new mainpage (listing by date)
  2. Garage48 Logo
  3. Liis: Icons For I Pay / You Pay / Split
  4. Liis: Design For Selected Lunchers
  5. Profile URIs  e.g. wannalunch.com/twittername
  6. Update Lunch

 

  1. Tags. Lunchers to find Right Lunchie. (e.g “startup”, “weather”)
  2. Tag Clouds
  3. Tags for Twitter Notifications > “somebody: #wannalunch about startup?”
  4. Location Awareness. Launch Next Big City  (TripIt, Dopplr, Foursquare, Gowalla, etc.)
  5. “previous” button to lunch browsing?
  6. Search: Username, Topic
  7. Lunches as List – Better Overview
  8. TOP 20 Lunches
  9. Upcoming Lunches On Profile
  10. Facebook, LinkedIn Integration
  11. iPhone, Android Apps

Business DEV TODO

  • Concept & Rules for Community-Created WL Cities
  • Engage Celebrities to endorse wannalunch ++> make sure we have a pipeline of celebrity announcements (check below the celebrity endorsement schedule)
  • define criteria for ideal WL restaurant partners that would appeal to our target group.
  • define target group
  • Help/Tips for Lunch Topic: be specific with what you want to achieve/discuss. avoid general topic descriptions like “Elust, asjadest, ja üleüldse”.

SEO TODO

  • Add Minify
  • Profile Usernames

MARKETING TODO

  • 1500 users Campaign on FB – a lunch for free 4 two people
  • Merchandising. T-shirts, cups.

 

How-To Wannalunch?

Helping people meet is one of those quintessential things that is valuable and always will be.

You want to keep your network healthy, seeing friends, having an argument over some topic, business networking.

There are members that you see regularly, but there others that you don’t. A lunch is a nice way of renewing your relationship with the latter. Being approachable.

Such dinners are suitable for automatic scheduling. You declare that you’re open to have a lunch with a friend every tuesday and thursday, and the application would provide matches on the basis of time, location etc.

You want to expand your network or simply meet someone interesting?

Such dinners are one-time events and require more preparation. You declare your interests and conditions, and the application would open up an auction where the friends of your friends or everybody can bid. Once the auction expires, you examine the bids (the application can assist you in this by enabling filtering by social profiles etc.) and pick the winner.

 

Wannalunch. Eating Goes Social.

EATING IS GOING SOCIAL
“Eat-to-Live”
“Live-to-Eat”

SLOGAN: Eat-to-Meet inspired by the book “Never eat alone” – Keith Ferrazzi

——–


EATING IS GOING SOCIAL

Wannalunch.com offers a way to reach out for new people and establish long-term networks for business and social life by enabling them to easily setup and have a breakfast/launch/dinner with strangers or friends. Why is this important?  According to Reason Foundation report, Social drinkers earn 10 to 14 percent more money at their jobs than non social drinkers. In other word having a good time and meeting people goes directly to your bottom line.

“Social drinkers are networking, building relationships, and adding contacts to their Blackberries that result in bigger paychecks.” – Edward Stringham, Ph.D.

Bon Appetite

The Wannalunch Team
lunch@wannalunch.com

————-

2.version of ABOUT

BELIEVE IT OR NOT BUT EATING IS GOING SOCIAL


“Eat-to-Live”
“Live-to-Eat”

Eat-to-Meet

inspired by the book “Never eat alone” – Keith Ferrazzi
New start-up venture wannalunch.com offers a way to reach out for new people to establish long-term networks for business and social life or just an opportunity to meet up with friends and family. Remember, that strong networkers are those who increase their social capital and tend to be more successful in their life. “The way of the world is meeting people through other people.” said Robert Kerrigan, Lawyer. Makes you wonder, doesn’t it?

Explore the page and set up social breakfast, lunch or dinner with the discussion topic that you like and start your quality network today.

Bon Appetite
The Wannalunch Team

lunch@wannalunch.com

———————

 


Eeating is going social

 

  • Networking is vital. Knowing right people helps you to be successful in life.
  • Social eating builds your social capital. Being social matters, most likely it will boost your success.
  • Discover new places. Go to new places and you might find something really cool.
  • Simplicity matters. Overcomplex web applications and relationship builders lessen your effectiveness.

 

PRESENTATION

Simplicity. Networking. Social Capital.

 

EATING IS GOING SOCIAL this is the message we would like to put forward today. We live in such a crazy and quickly changing era that BREAKS Are no Time to Take a brake any more.

 

Our start-up Wannalunch.com offers a way to reach out for new people and establish long-term networks for business and social life or just an opportunity to meet up with friends and family. According to Reason Foundation report, drinkers (wl: by our understanding also eaters) earn 10 to 14 percent more money at their jobs than nondrinkers. So see where we are going with this? Social matters.

 

The ideaology is to “Never eat alone” – use your mealtimes effectively. So let’s go through and see where we are right now.

WE SHOULD ADD CREATION OF A LUNCH FIRST

The web is simple two-pager that allows you to add lunch offers and browse different lunch offers on various topics. So here how it works. You browse the lunches and you find one that you are interested in, the only thing that you need to do is to press LUNCH and allow you twitter access. This grants you the access. What happens now is that this interest is also going to be tweeted (social). Now the creator of the lunch can confirm the quest that he or she likes to have as the lunch partner. Again a tweet goes out showing that those two people are having lunch together.
Links For Email

http://wannalunch.com/

+++++++++++++

3 minute presentation

Words to Use
Awesome, Beautiful, Very Nice, Very Good, Incredible, Simple, Wonderful, it Works, Today, Now

Wannalunch is a place for setting up lunches.

1) wanna Lunch?

2) tweet it!

3) have Lunch!

30” screencast


It works beautifully. City expansion plan…

Hot announcement

  • trial of of corporate WannaLunch at Skype

 

Revenue model
  • featured restaurants
  • premium closed group version
  • like a priceline for restaurants
  • auctioned launches

 

What’s next
  • we are engaging celebrities to endorse wannalunch
  • launching city by city
  • adding location awareness (TripIt, Dopplr, Foursquare, Gowalla, etc.)
  • corporate WannaLunch
  • developing mobile clients

+++++++++++++

 

Ideas From 2003

April 16. 2007
I raised 10 000 usd to cover the expenses of the project

New Web 2.0 Group operating the following sites:

EstonianArchitecture.com
WorldsBestPhotographers.com
MostBeautifulModels.com
Brit. Effy
WiFi.ee

Mehhiko president Benito Juarez “Among individuals, as among nations, respect for the rights of others is peace.”

Michael Bloomberg. if you can’t measure it, you can’t manage it.

life increasingly is being … [facilitated, externalized, outsourced] away from us.

Tehnoloogia lubab modernse inimese probleemid subjektist eemaldada. Probleemidest saavad üha enam objektiivsed protsessid, mis otseselt tarbijasse ei puutu. Kaubandusmaailmas on inimesel on võimalus saada oma toidus kätte pakitult ja kasutusvalmina, ilma et ta kunagi näeks sea veristamist, karvade eemaldamist ja nülgimist. Reklaamides näeme lihatehaste loomi rõõmsate ja naerusuistena. Tegelikkus võib olla erinev.

Platoni teoses „Riik” defineerib Thrasymachus Sokratesega vesteldes õigluse – „Õiglus on tugevama huvi.” Poliitilistes küsimustes mängib tõde sekundaarset rolli.

Linnapea Michael Bloomberg on öelnud, et organiseerida on võimalik vaid seda, mida saab mõõta. Tema ohjata on maailma üks suurimaid ja paljurahvuselisemaid linnu – New York City. Teine viis seda sõnastada oleks, et turvalisus seisneb vastutuses. Igaüks meist vajab isiklikku julgeolekut ja turvatunnet.

Stefan Wolff – üks tuntumaid saksa politolooge – defineerib konflikti kui olukorra, kus kahe või rohkema osapoole eesmärgid ei ole ühtesobivad ja eri osapooltele tundub, et nende seisukoht on õiglane, moraalne või vähemalt kasulik.

Tsiviilrelvastuse laialdane levik panustab ebastabiilsete riikide tekkesse. Suurimad relvatehased asuvad Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Euroopa Liidus, Hiinas ja Indias. Browni ülikooli hinnangul ei ole Aafrika kontinendil ühtegi ametlikku relvatehast.

Euroopa relvatöösturite toodangut on leitud mitmest Aafrika konfliktitsoonist, nende hulgast Elevandiluurannik, Libeeria, Sierra-Leone ja Kongo Demokraatlik Vabariik. Tihti on leitud relvad uued, pakitud karpidesse koos läikivakaaneliste kasutusjuhenditega

Samuel Beckett: “Näed, Didi, ikka leiame midagi, mis loob mulje, nagu me eksisteeriksime, eks ju?” „Tulid britid ja tegid seadused. Tegid meist vargad sünnist alates.”

Esimese loomana on inimene võimeline suurel skaalal viima planeedil läbi organiseeritud muutusi inimene on võimeline vaatama asja mitut külge, nii saab igast probleemist omamoodi cost/benfit analysis. Some might argue that some things survival of the fittest poleks olnud lootust ellu. jääda. Inimesed on võimelised valima alles jätta asju.

“See ongi siis kõik,” ütlesin ma, ja tõenäoliselt võis mu hääles märgata pettumust. “Jah, kui te ootasite midagi muud, siis on teil õigus olla pettunud”

Elu on masendavalt ilus, oleneb mis vaatenurga alt vaadata- kord masendava ja siis ilusa.
Suurem osa inimesi on mingid teised inimesed. Nende mõtted on kellegi teise arvamused, nende elud on matkimised, nende kired on tsiteeritud.

puhh – on võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall.

Internetis vaidlemine/sõimamine on sama nagu osalemine para-olümpial, isegi siis kui võidad….ikka oled väärakas! Rikas on see, kellel midagi kaotada pole.
“Teadvus on mõttetu olek uinakute vahepeal”

“Inimese probleemid tulenevad tema võimetusest olla vaikses toas üksi.”

“Tõeline tsivilisatsioon on see, kus iga mees annab ka kõigile teistele needsamad õigused, mis ta enesele nõuab.”

“Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.”

Mia: Don’t you hate that?
Vincent: What?
Mia: Uncomfortable silences. Why do we feel it’s necessary to yak about bull**** in order to be comfortable?
Vincent: I don’t know. That’s a good question.
Mia: That’s when you know you’ve found somebody special. When you can just shut the **** up for a minute and comfortably enjoy the silence.

Gretchen: You’re weird.
Donnie: Sorry.
Gretchen: No, that was a compliment.

Forrest Gump: Hello. My name’s Forrest, Forrest Gump. You want a chocolate?

“Better to be hated for who you are than loved for who you’re not” – Phlogiston Verdigris

“Kui ma veel väike olin ja tark ja armas ja ilus, teadsid alati kõik, kelle sarnane ma olen.
Nüüd, kui ma suur olen ja peast põrunud ja ninakas ja opakas, kõik ainult istuvad ja ohkavad, et kellesse see laps küll läinud on.”

(Éva Janikovszky, “Kellesse see laps läinud on?”)

Ühe inimese surm on katastroof,kuid miljoni inimese surm statistika.
J.Stalin

Jeesuse tsitaat oli muuseas “Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.”

“ära kunagi löö prillidega meest. viruta talle kurikaga!” ema teresa

Kivirähu “Rehepapist”: “Ja kui mari on küps, siis leidub ka noppija.” (Just sellepärast see mulle meeldis, et mu enda nimi on Mari )

“surm on pannud vikati, viltu vastu seina”

“Kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas.”
ace ventura siis ”if im not back in five minutes, wait longer”

Jumal ei loonud inimkonda.
Inimkond lõi jumala.
Oma näo järgi.

Relvade masskasutusest saavad eelkõige tulu relvatehased ja tarnijad.

Aafrika kontinendil on ruumi 30 miljonit ruutkilomeetrit. 61 selle maailmajao vähem või rohkem tunnustatud territooriumi hulgas leiduvad tunnustamata piirkonnad nagu Lääne-Sahara ja Somaliland, kahe suurema religiooni mõjutusalad ja 900 miljonit inimest.

Hea metafoor Aafrika suurima keelkonna keeltes on Ubuntu – ma olen, sest me kõik oleme. Bantu hõimude kodumaad mandri lõunaosas nimetab kirjanik Mongo Beti paigaks, kus inimesed on niivõrd targad, et nende ainukeseks meelelahutuseks on päevad läbi istuda ja mõelda. Sealt on pärit ka Ubuntu.

Ruanda genotsiid 1994. aasta kevadel röövis 800 000 inimese elu vaid 100 päeva jooksul. Suurimate tapatalgute ajal tõusid kuhjad Kigali tänavatel kõrgele; ÜRO rahuvalvajate maasturid polnud võimelised lihamägedest üle sõitma. Hiljem ei olnud kedagi, kelle rahu kaitsta. Sajad tuhanded sõjapõgenikud seadsid üles laagrid Burundisse ja Ugandasse. Jõhkras tapatalgus ei saanud süüdistada ainult hutude ja tutside suguharusid, hiljem on sõda põhjendatud belgia kolonisaatorite tekitatud vaenuga kahe etnilise grupi vahel. Raoul Pecki “Sometimes in April” seda taolises valguses ka kirjeldab. Belgia koloniaalvõim määras Ruanda riigipiirid ja valitseva võimu – tutsid -, keda nende pikema kasvu tõttu intelligentsemaks peeti. Pärast koloniaalvõimu lagunemist pääses valitseva grupi vastu välja vägivald. Hutudest ja tutsidest koosnevad perekonnad lahutati üksteisest hutu ekstremistide poolt ja valitseva presidendi lennuk kukkus teadmata põhjustel alla. ÜRO rahuvalvajad ei takistanud konflikti, sest selleks puudus Euroopas poliitiline tahe. Riigist transporditi välja Euroopa riikide kodanikud.

Pärast Ruanda konflikti võttis rahvusvaheline kogukond seisukoha, et taolised sündmused ei tohi enam korduda. Kümme aastat hiljem leiavad meie silme ees aset Darfuri genotsiid Lääne-Sudaanis. Piirkonna on probleemide hulgas on maa ja eraomanduste kuuluvus, veepuudus ja religioon. Janjaweedi maaitsevägi ja kohalikud talupojad.

Eurooplaste leiutatud piir Liibüa ja Sudaani vahel ei arvesta hõimude paiknemist, läbisaamist ja ajaloolisi (suusõnalisi ja rahvapärimuslikke) kokkuleppeid. Darfuri Sudaani Vabastusliikumine on haaranud relvad, et oma proponentide õiguseid kaitsta ning hankida maad. BBC World’i andmetel on relvad pärist sõjatehastest Euroopas.

Infoküllastunud maailmas on vajalik kestev surve poliitilistele jõududele.

Kas ühe riigi sekkumine teise riigi asjadesse on õigustatud? Vajalik on vaatlus iga juhtum eraldi.

Riigi seisukohast on kasulik lahendada võimuküsimusi läbi esindaja. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu käitumine Külmas sõjas on selle heaks näiteks. See ei tee kohalikke konflikte vähem reaalseks. Inimesed, kes võitlevad, saavad ikka surma. Nad teevad seda oma huvidest ja eesmärkidest lähtuvalt ega võitle valitsuse eest.

Vaatamata suurele hukkunute arvule on genotsiidi asetleidmist raske tõestada. Tänase päevani leidub neid, kes ei tunnistada juutide hukkamist Auschwitzis ja teistes vangilaagrites.

Lihtsaim viis kindlustada stabiilseim tulevik ebastabiilsetele arenevatele riikidele on toetada nende haridust; turgutada nende majandust ja avada oma turg nende toodetele. Sellega kaasneb alati globaliseerumine. Kultuur

Tavainimesed liituvad normaalis nendega, keda nad arvavad suutvat ennast kaitsta.

Efektiivseim lahendus Aafrika konfliktidele on kasutada Aafrika Ühenduse relvajõude. U.S.A. ja Euroopa Liit on alates 2004. aastast kulutanud miljrdeid dollareid, et jõustada aafriklasi enda konflikte lahendama.

Iga rahvusvaheline militaarinterventsioon on tasuvusanalüüs mõtiskledes sisseviidud sõjaväe elude üle, võimalike kohalike hukkunute üle, võime üle teostada muudatust või teha olukorda hoopis hullemaks.

inspektsioon

Sudaani naftavarud pakuvad huvi Hiinale

Sündmused Eestis pronkssõduri ümber näitavad, et

U.S.A. vägesid peeti esimesed paar nädalat vabastajateks, üldine tundmus muutus kiirelt.

Esimesed demokraatlikud valmised Kongo DV-s vallandasid pealinnas Kinshasas rahutused. Siiani on ÜRO kirjadega valged tankid suutnud ära hoida selle, et kodusõjas hukkunutele lisanduks uusi inimelusid, kuigi olukord on äärmiselt pingeline.

Ugandas on tänu haridus- ja meditsiiniabile viimase 6 aastaga HIV/AIDS nakatunute juurdekasv vähenenud 36% juurest 6%-ni aastas.

Arengust räägib samuti naaberriik Keenia, kuhu Kanada investorite toel ehitatakse kõnekeskusi, mis võtavad vastu inglise keelseid konsultatsioonikõnesid üle maailma.

Etioopia tõmbab turiste kui üks vanimad krislike maid riike, kus kohv omab tseremooniatel samatähtsat osa kui püha rist.

Turism omab Aafrika kontinendil üha suuremat tähtsust. Gambia võitis aasta turismikoha väärtuse tänu kahe inglise ärimehe intensiivsele arendustegevusele. Namiibia omab kuulsust, kui parim koht mõõkkala püügiks. Lõuna-Aafrika vabariiki ehitavad Briti töösturid suurejoonelist erarahvusparki.

Kapitalistlikku mõtteviisi illustreerib kõnekalt rahvusvaheliste ettevõtete juhtkondade kasutuses olev atribuutika, näiteks maakaardid. Tihti ei kirjelda need kaardid maailma vastavalt füüsilisele geograafiale, vaid mandrite ja riikide suurused kaartidel sõltuvad viimase aasta majandusnäitajatest, eelkõige potentsiaalsest kasumlikkusest korporatsioonile.

Saksa sotsioloog Max Weber defineeris riigi kui üksuse, „mis omab seaduslikku monopoli füüsilise vägivalla kasutuses.”

Ühiskonna arengu kasvav kiirus eeldab, et inimene on võimeline vastu võtma otsueid. Maailmavaate kujundamiseks ei jää aega; seda tuleb teha sekundaarsete allikae põhjal. Uudistekanalid võistlevad inimese tähelepanu nimel.

Palju juttu riigist ja sellest, kas me teda taolisena tahtsime või mitte, tõimulle mõtte panna lihtsalt ja punkthaaval need omadused, mis minu Eestil olema peaks. Jutt kodanikuühiskonnast annab selleks hea võimaluse.

Pakutud võimalused ei eelda nende võimalikkust tänases maailma, kuid nagu kindlasti keegi on öelnud, võimalik on kõik, mida me tahame võimalikus teha.

Selle dokumendi eesmärk on tuua päevakajasse ja inimeseni filosoofilisem pool riigi juhtimisest. Loodan, et igaüks saab seda dokumenti oma äranäegmist mööda täiustada ja kokkuvõttes peaks tekkima enam või vähem täielik kogu sellest, milline võiks meie Eesti riik olla.

Palun hoiduda triviaalsetest päevapoliitilistest küsimustest, ja meeles pidada, et dokumendi eesmärk ongi luua veidi idealiseeritud pilt võimalikust tulevikust, mida võiks või võiks mitte seejärel ellu viia.

Kuna minu puhul on tegemist programmeerija taustaga inimesega, siis on arusaadav, et mulle meeldivad objektid ja selelst tulenev süsteemi lihtsus. See peegeldub ka minu tehtud pakkumistes. Vastava hariduse puudumise tõttu ütlen lahti igasusugusest vastutusest seoses käesoleva dokumendiga, kuid rõhutan, et minu kavatsused on vaid head.

Apparently, Mongolian Marmots are the only animals still carrying the bubonic plague. The locals cook them by placing hot stones inside them which makes them inflate like balloons.

Mongoolased ja siberi elanikud küpsetavad kuumade kividega seestpoolt välja muhkkatku kandvaid marmoteid ehk ümisejaid ehk maaoravaid, kes lähevad gaasi täis nagu õhupallid.

Pakistanis mehed peksavad enda seljad veriseks, sest ei osalenud pühas husseini sõjas, nüüd tagantjärele.

Naised kannavad loori ja ei abielluta armastuse pärast, välja arvatud ühes piirkonnas.

Iga riigi majanduslikud huvid, et kaitsta oma inimeste heaolu võivad olla konfliktis.

Pakistani rahvussport on maadlus

See on väike kogum sellest, mis inimeste elukorralduse juures on minu tähelepanu pälvinud. Olen saatnud selle kirja mitmetele inimestele, kes mõtlevad, ja loodan saada vastukaja. Mind huvitab. Millised olid Sinu ideaalid, kui alustasid oma tööd poliitiku, õpetaja või kirjanikuna? Mis on nendest ideaalidest saanud nüüd? Mis hetkel saab poliitikust laveerija? Kas seda on võimalik vältida demokraatlikus korras? Kas rahvas on rumal? St. kas poliitik saab ideid ellu viia vaid rahvast mõjutades

Eesmärk pühendab abinõu. Majanduse võimalused tuleb allutada unistustele ja eesmärkidele, mitte luua seda, mis tundub olemasolevate vahendite juures võimalik. See on see, mis eristab laste unistusi täiskasvanute võimest teha kompromisse. See on see, mis eristab kommunismi ja kapitalismi? Samas, kas kapitalism ei vaja eesmärke? Rikkus iseenesest ei ole väärtus, vaid võimalus väärtuste loomiseks. Elegantne maailm, kus pole enam vajalik loodusressurside ülekasutus, haigused on kadunud ja teistmoodi elavatele inimestele ei suruta peale meie eluviise. Kas riigid nagu Angola, Congo D.V., Namibia ja teised oleks võimelised looma uue süsteemi, mis on looduslähedasem, kui see, mida oleme loomas meie? Kas riigid nagu Rootsi ja Norra on eeskujuks kõigile teistele lääne riikidele? Kas meil on õppida midagi kommunismist? Kas Sotsialistliku rešiimi läbikukkumine Venemaal tähendab, et kõik sotsialismiga seonduv on automaatselt vildakas?

Millest tuleb see, et lääne ühiskonnas elavate inimeste hulgas leidub neid, kelle jaoks vaesemates kolmanda maailma riikides, kohtades, kus levib vaesus ja viletsus, levib ka armastus. Kas kapitalislikus ühiskonnas on vältimatu, et ühiskond muutub hoolimatuks kaasinimese suhtes? Kas nende hulgas, kes on liiga ratsionaalsed jumala jaoks, on võimalik ligimesearmastus?

Mida teha inimestega, kes näevad maailma läbi?

Keskaja „pimedus” on sündinud renessansi põlgusest eelneva ajastu vastu.

Tervishoid. Tasuta tervishoid inimestele ja loomadele? Vajalik on saavuta maksimaalne iseteenindus ehk anda rahvale vahendid hoida oma tervis korras. Tähendab tasuta laialdasi võimalusi sportimiseks.

Info. Kogu info liigutamine virtuaalsfääris. Iseenesest virtuaalse fenomeni, nagu seda on info, liigutamine füüsilises sfääris on tarbetu ja aeglane, ebaefektiivne.

Rännates maailma ringi kaovad paljud kindlad kontseptsioonid selle kohta, mida peetakse eluks. Muutub raskeks teha valikuid hea ja halva vahel, muutub raskeks anda millelegi väärtust; muuta midagi, teha midagi ära ilma tundmata filosoofilist tühjust. Sama juhtub armastuse puudumisel ühe inimese elust.

Selleks, et tunda midagi oma soontes, on vaja, et keegi hakkaks sulle vastu, tekiks konflikt. Vastuseis annab jõudu ja tõmbab välja vegeteerivast seisundist.

Pedagoogika

Tegemist ei ole mitte lugemis ega kirjutusmäluga ega kuulamismäluga, vaid vajadusega asi läbi mõelda ja ajus organiseerida. Eelnevad variandid pakuvad selleks eri võimalusi.

Mõtlemine on keeruline protsess. Aju kasutab erinevatel andmetel umbkudu viiendiku keha energiavajadusest ja kaks korda rohkem kui tema tähtsaim muskel – süda.

Mis on õppimine? õppimine on keskendumine, eelkõige keskendumine, muu ärajätmine, lihtsustamine. Võtmine väikesteks juppideks ja seejärel nende juppide jäljendamine. Miks ei tule närvilisel inimesele midagi välja? – ta ei suuda keskenduda ja jälgida nähtamatut joont. Lugemisel toimub sama. Keskendud loole, nähtamatule joonele mis jookseb sõnade ja tähenduste rägastikus. Siin pead mõista tähendusi. Ajalugu õppides kuulad õpetaja juttu, jälgid tema kõnet ja keskendud sellele, ei pane muud tähele ja jälgid seda joont. kui joon kaob, siis oled kadunud. Nii õpitakse tantsusamme. Nii õpitakse koolis matemaatikat. Õpetaja teeb ees, jupikaupa ja sina teed järgi ja mõistad, miks nii, sest sa keskendud ja jälgid nähtamatut joont. Et mõista, on vajalik lihtsustamine, seüareerimis, klassifitseerimisoskused. Iseseisvalt õppides teed seda sama. Keskendud

„Kataloogiseerimine ja eristamine, juppideks võtmine on vahend, mitte eesmärk – tegelikke erinevusi ei ole, kõik on üks aga meie aju ei suudaks seda niiviisi uurida. Asjade eraldi käsitlemine on vajalik õppimiseks.”

Kui valitsused tõrguvad liigutamast, siis visiooniga linnad nagu San Francisco võtavad ohjad üle. Taoliste linnad tugevus on arenenud kodanikuühiskond. Tugevus on ühtsuses, ühtsus on üksikisikute koostöös Me oleme, sest me kõik oleme. Ubuntu.

Tänases ühiskonnas lokkab usalduse ja hoolivuse defitsiit. Igaüks kuulutab oma tõde, vähesed kulutavad aega, et üritada mõista teise tõde. Paljud inimesed ei mõtle midagi ja kuulutavad kuskil kuuldud tõde.

Minu kirg on jutustused. Filmid on nagu jutustused.

Mina ei usu karistustesse. Kuriteo põhjus on millegi puudumine, võimalik, et karistuse puudumine. Tihtipeale küsin loomaaias: „Kas loomalapsed saavad lõviema käest karistada?”

Rääkides Inuitidest. Vanaisa: Kuidas nad küll selle hügieeniga saavad. Mul siin mõnikord. Kaks nädalat ikka ei pese, siis on halb tunne natuke. Ihu imelik.

Vanamoeline-.niiet te ei joo? – jah, ma olen vanamoeline. – vanasti joodi ju ka. vanad kreeklasedki olid suured veinisõbrad.

ma olen väga vanamoeline.

MagicBook . Apple MagicBook

Rääkides vanaisaga suurtest loomadest. Isa: Valget karud artikas on võimsamad kisjad. K. Aga kas elevandi vastu ka saa? Noh olgu, see on kitsendusega. Võimsaim kiskja pohjapoolkeral. Mis see võimas tähendab? Aga India? Seal on vantsid. Noh olgu, aga üks võimsamaid ikka, tugevam kui lõvi. Vanaisa: lõvi on selline väikene, mis ta on: 200, 300kg kõige rohkem.

Ja ega ta jah, Lõvi pole miski loom. Tiiger on vast isegi võimsam. nojah,

Tuleb dzunglis lõvi vastu pole midagi, aga tuleb tiiger, vot siis on tõsine.’

„Ma kirjutasin just kaks ja pool lehekülge juttu mitte millestki” ütles vahetusõpilane. „Sa just defineerisid esimest korda selle mis on keskkooli kirjandid”, Urmo

Maailma muutmine on vastutusrikas tegevus. Et muuta tänast olukorda, on kõige tähtsam inspireerida teisi inimesi, sest siis peab ise vähem tegema. Maailma muutmine üksi võib muutuda hingematvaks; järgneb raskemeelsus.

Utoopilises maailmarahuriigis on kõik inimesed võrdsed. Võitsluseid ei toimu ja keegi ei võitlse kellegagi. Samuti ei ole vihkamist. Ja riike ka ei ole, sest üle maailma on suur solidaarsus. Religioone ka enam ei ole, sest maailmarahu on saavutatud. Põhliselt on igalpool traadita internet ja inimesed tegelevad otsedemokraatiaga läbi internetihääletuste. Maailmarahul on häid ja halbu külgi. Heast küljest on võimalik täielik inimestevaheline usaldus. Inimesed muutuvad ausaks. Ja häbituks. Halb on see, et võib olla on õnnelik olla natuke igav ja aeglane. Arenguks on vajalik konflikt. Utoopias pole väikest kosutavat võistlusmomenti. Areng lõpeb ka ära ja evolutsioongi jõuab oma eduka lõpuni. Edasiviivad jõud nagu viha ja tigedus teiste vastu kaovad ja õnn viib arengu peatumiseni. Totaalne tolerants sumbub igavuseks. Tolerants kõige vastu on kiusuajamise lõpp. Kuhu jääb siis huumor?

In the future houses are organic and grow according to the need, meaning they resemble trees. And bigger buildings don’t even inhabit the same space as us, but are build on large construction yards outside the city. These building do not have windows and all the lightning is artificial. The doors you see function as portals – when you go trough it you are transported to a 1000 kilometers outside the city. For the end user, all of this is of course invisible. The users feels nothing and they use mirrors to fool the people to think like you could see trough the portal. And the people enjoy jumping between buildings.
Tulevikus on majad orgaanilised ja kasvavad ise nii nagu vajadus on st. vastavalt vajadusele sarnaselt puudega. Ja pealegi suuremad hooned ei asu üldse selles ruumipunktis kus meie, vaid ehitatakse hoopis suurtele ehitusplatsidele linnast väljas. Nendes majades ei ole aknaid ja kogu valgustus on tehislik. Need uksed mida sa siin tänaval näed, töötavad lihtsalt portaalidena – astud sisse ja sind transporditakse tuhande kilomeetri kaugusele linnast välja. Kasutaja jaoks on see loomulikult täiesti nähtamatu. Kasutaja ei tunne midagi ja ukse taga tehakse peeglitega nii et petab ära justkui oleks võimalik läbi portaali näha. Ja inimesed lõbustavad ennast üldiselt majade vahel hüppamisega.

Miks on nii tähtis olla eriline? Tähtis on olla teiste seas silmapaistev – eriline. Tähelepanu inimese isiku vastu parandab tema enesetunnet, suurendab eneseusaldust ja enesekindlust. Psüholoog A. Kindel ütleb, et eneses kindel olev mees on vastassugupoolele atraktiivsem, kui eneses mitte nii kindel olev indiviid: „Enesekindlus väljendab võimet maailmas hakkama saada. Naise hool ja armastus on endas kindlale mehele tagatud.”

Ausus on kvaliteetse suhtluse aluseks. Siirad sõnad ja julgustav pilk vabastavad suhtluspartneri häbis ja kohmetustundest. Hirmunud suhtluspartner ei ole võimeline ennast avama ja adekvaatselt vastama; aus sõna leiab tee tema südamesse ja võimaldab otsekohestust ja usaldust. Aus suhtlus vabastab ahelatest.

Raha on anonüümne. Raha tagatiseks saab olla vaid karistuskriteeriumiga leping.

Elu ei ole ainult selline, nagu Sina teda kohanud oled. Sina ei märka kuidas teises inimese elavad (v.a. naaber) ja ei tea midagi nende elust. Teise inimese

Kõik vikerkaarevärvid on ilusad. Vikerkaarevärv on metafoor.

Me ei pea olema väljasuretajad. Olles väljasuretajad, teeme loodusele haiget. Ärgem olgem väljasuretajad.

Objektiivsus on kontrollitud subjektiivus.

Elu jooksul ma jäigastun ja kaotan oma tunded. Mina nutsin kunagi, kui sain teada, et inimene keda ma ühe korra olin näinud, suri jooksumaratonil… ma nutsin kui nägin kuidas tiiger murdis antiloopi. Mõlemad jooksid kiiresti aga mõlemad on nüüd surnud. Aga ma ei nuta enam täna, kui mu vanaema on surnud. Ma ei nuta, kui mu koer on surnud. Ma ei tunne mitte midagi.

Sõpradevaheline seks on OK. Võimalus olla vahekorras ka sõpradega suurendab võimalust olla vahekorras. Inimesele on pidevalt vaja väikeseid saavutusi enesekindluse püsimiseks. Seks sõpradega pakub taolist tunnet. Tihenenud vahekorrad on ÜRO statistika alusel eelduseks suuremale õnnele; samuti suureneb võimalus nakatuda HIV/AIDS viirusesse või muusse suguliselt levivasse nakkushaigusesse. Armastus on vaba.

Kapitalistlik Eesti inimene on tihtipeale hirmunud. Ta tunneb ennast lõksus oma laenukoorma all ja ei tunne ära oma elupaika, sest jõuab sinna pimedas peale tööd liiga hilja. Eeslane on frustreerunud, sest ta ei saa piisaval palka, igal juhul vähem kui tema naaber. Mehe edukus on edukus ainult võrreldes teiste meestega. Eesti mees on auahne ja tõeline saavutaja, kuid tema katsed naabrile ära panna ei tundu kunagi vilja nägevat – ikka saab teine ette.

Tulin aasta 2005 suve lõpul ja tahtsin kõiki suudelda. Tahtsin kallistada ja musitada ja inimesed olid üllatunud. Pea aasta hiljem olin eestlane vihmas, vihmakeebis, hallil ja sügaval tänaval, viru keskuse tagalas.

Töö on orjade tegevus. „Kes jagab, see varastab” kõlab Rumeenia vanasõna. Kes varastab, see ei pea tööd tegema. Rumeenia keel on portugali keelega saranane, sest temagi on romaani keel. Ja 100 aasta pärast võtab kuningas ja ütleb, et tema mõistab hukka töö, nagu tänasel päeval mõisteti hukka orjandus ja on kõlakad, et kuskil põranda all „ta siiski veel eksiteerib ja on inimesed, kes teevad tööd.”

Suur nihilist olles suurim nihilist üldse peab oma mõttetuse mudelite väljenduses olla täpne. Elu on raske. At some point my philosophical thinking made everything seem unimportant, without meaning, material things became unimportant. Now I have stricken something of a balance looking at life. With a map before me. First born we don’t have many choices. We have set of genes that determines the canvas on which the environment does it’s magic. Stepihunt. Oh Harry, me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus! On nii. ainult õnnetud inimesed on halvad tantsijad michale winterbottom. Stepihunt. tõsidus seotud asjade väärtustamisega, igaviku ja ajaga„iga unistus on meile antud võimega see teoks teha”, kirjutas kinga”

Maailm. Kui ma olin 12 aastane siis ma eitasin maailma ja tema olemasolu. Ma nägin rumalust ja ebainimlikust ja arvasin, et midagi ei ole võimalik muuta – sellises maailmas me elame. Ma ei teadnud, et on teisi, kes arvavad, et maailm on vale; ei julgenud vähemalt proovida. See oli kõik, mis ma tahtsin.

Aga kaugelt ja lähedalt teda otsima peab, kui teda pimedas silmad, otsa ei komberda, siis on ülimalt hea. Ta ei oota kedagi, lihtsalt seisab seal.

Naistesukad on üks koledamaid leiutisi.

Religion is viewed in dreamscape as a form of education, a collection of books and knowledge put together by wisemen of many centuries in different places of the world to reach many uneducated and sometimes uncooperative people.

With the advent of the Internet the information provided by science can for the first time be shared on a grand scale at the speed on light, and enlightened democracies can be created.

Yet there are many people who seemingly are not interested in that mainstream path of a westernized democracy. The notion that these people are fools is also misleading. It might be the conditions on which this rule is provided that makes it unattractive for certain individuals, and it should be said the role of a ruler of a public society may well be unsuitable even for the brightest of individuals and has little to do with intelligence, if he is accustomed to another manner.

It may well be that the better aspects of such a ruler are only expressed under certain circumstances. Consequently he may develop alternative methods. When a ruler is incapable of excelling in the mainstream system, he should not automatically be labelled an under-achiever because he takes the alternative of ruling solo in North Korea where he can claim enlightenment by application of force, and needs little true quality as a leader.

Rule over people can be achieved using methods most suitable for the specific needs of the subjects. Different modes were important for testing purposes but often conditioned the human spirit against a rule set to extents that can be called crimes against humanity. Thanks to these appalling events, social scientists can now use certain comparative models of state rule and come up with models that are scalable and should be applicable to specific tasks and working conditions in most countries. The diversity of possible modes of government was historically extensive but is fast becoming more uniform.

In this rapid development it is the sense of wonder and pursuit of discoveries that are the intrinsic values of our species, and should be conserved. These senses can be undermined by strict cultivation of ideas under a sole strict philosopher as in the aforementioned North Korea, or alternatively these ideas might developed by many rulers, the good democratic Americans.

The task of the ruler is to develop those ideas; and the ruler becomes a conservative.

Being a philosopher king does not mean that one should desert all other interests. It is rather a certain quality of thought that describes the philosopher, and applies to all fields of human experience.

The most important thing for any ruler to remember is that he must not become a destroyer and he must not become an outsider among his people. The ruler must keep in mind who are the people of this world. Where do we come from? Are we the native ones of the world, such as all life? Is it then our responsibility to care for all life?

So it seems futile to argue that the rule of only one method of ruling is sufficient.

Jäätmemajandus

Kultuuri ja keele seisukohalt on tähtis, et rahvas neist ei väsiks ja neid iganenuks pidama ei hakkaks.

Lahendused, mida on võimalik kergesti ellu viia,

on Eesti Ringhäälingu arhiivide avamine rahvale ja kogu eestikeelse kirjanduse digitaliseerimine. Täielik avalikustamine toimub autoriõiguste tühistumisel aastat peale esimest trükki, kuid viide raamatukogule ja temaatika on saadaval kohe.

Linnastumine. Töö ja elupaiga, sportimisvõimaluste lähedus. Eesti arhitektuuriliselt kaardi peal. Dubai. Eesti suhted maailma ekstreemjuhtumitega. Põhja-Korea, Buthan, Kuuba, Sierra Leone, Libeeria.Rahvusvaheline politsei. Tervishoid. Soovituslik HIV test ja 2 korda aastas tervisekontroll. Palgatõus. Ühendatud haiglad. Järjekord spetsialistile meeletult pikk – jrägmiseks aastaks.RSS riigiametitele.E-riik. E-valimised. Kõik e. Linnade eesmärk saavutada zero waste ja panna daatum 2010. Mõleda läbi, mida on võimalik viia e keskkonda, ja milel ei ole suuremat sisu kasutajamugavusest lähtudes. N: e-töövihik. Ühiskondlik tolerantsus. Inimese õigus abielluda kellega soovib vs perekond, kuid ühiskonna alustala. Abielu kadumine tänapäeva ühiskonnas. Usuõpetuse vajalikkus orienteerumaks globaalses maailmas. Tolerantsuse ja mõistmissoovi kasvatamine. Eksistentsialistliku nihilismi vähendamine, enesetappude arvu vähendamine, phiskondlik püüdevõrk. Urbanistliku anonüümsuse head ja vead. Kas lubadus “Eesti viie rikkama riigi hulka” tuleneb selle eesmärgi sisulisest tähtsusest või rahva arvamuse projekteeringutest, mida aimates reformierakond püüab hääli koguda.

Ühedimensionaalne maailm.

Mida rohkem inimene loeb ja mõtleb, seda raskem on tal midagi otsustada. Kui otsustamisel jääb väljapääsuks teiste inimestega arutamine, eri vajadustest lähtuvate positiivsete ja negatiivsete külgede vaagimisel „ülima hea” nimel kokkuleppe saavutamine, siis on tegemist haritud inimesega.

Euroopa ja arenenud islamiriigid nagu Indoneesia, Malaysia, Qatar ja teised liituvad võitlusega mässuliste vastu tingitult oma solidaarsusest poliitiliste partneritega.

Root Causes of ConflictWhat seems to be a conflict between religions is not. The economic, social, and political inequalities create people who lack access to education and differing points of view. The sense of I am right results in the lack of respect for other points of view wherever one lives.
It is clear that the goal of politics is to organize life in the best way possible. One of the biggest problem of development is lucrative investment. In case of politics, a failed investment has a clear meaning for the people – a corruption of justice. It is commonplace for a recipient of the aid to be uncaring for development and to aspire for selfish gains.
Religion and Corruption
Usk jumalasse on on korruptsiooni võitmiseks teinud palju. Aabrahamist järgnevates religioonides – Judaism, Kristlus, Islam – soositakse ligimesearmastuse mõistet, mis eeldab järgijalt omakasupüüdmatust. Islami prohvet Muhammad pööras Araabia poolsaare hõimud monoteistlikku usussüsteemi, et erinevatel sõdivatel hõimudel tekiks tunnetus ühtsusest. Kõikjaloleva objektiivse arbiiteri kujuna seisis Allah harimata rahvaste silmapiiril, et hoida neid patust.
Education
Increased access to education has lessened the role of religion in people’s worldviews and increased the prevalence of crime.
ähenenud ja kuritegevus kasvanud.

Religion and Public RelationsHumans are by nature susceptible to belief (research*). This is used for the marketing of ideas. Islamic leaders call for Jihad or struggle against those who believe different. The Bush administration invented slogans such as The Axis of Evil. Those who feel to be at personal risk by terrorism have a hard time at focusing issues such as Global Warming, overpopulation because their personal lives, believes and effects have been put into danger.

Alternatiiviks inimeste lepitamisel on religiooni kõrval haridus. Eelarveliselt mõeldes võiks kogu Iraagi sõjale kulutatava raha investeerida raamatukogude ehitamisse. Ehitades Saudi Araabias, jääb küsimuseks, kas meil on õigust sekkuda teiste kultuuride ellu, isegi kui parimate soovide juures on tulemuseks vastuvõtva kultuuri lahjendamine?

Üks vastuseid on, et raamatukogu ei pea olema misjonärikeskus. Raamatukogu on võimalus inimesel ennast harida. See ei pea sisaldama ainult raamatuid, vaid tähendab ka internetiühendust igale Sierra Leone elanikule – s.o. võimalus luua kontakti. Argentiinlastel on ütlemine „Hablando se entiende”, suheldes mõistame üksteist.

Focusing on Estonia we find pedagogical problems. People are superficial and uneducated, the quality of education is low, and students to not want to go to school.
A simple proposition.
Lihtne ettepanek. Loome lepingud teenindusasutustega, et raamatuid võiks laenutada igast kohvikust ja tagasta igas Rimis. Teeme Internetist kättesaadavaks Eesti Ringhäälingu arhiivi, kogu eestikeelse kirjanduse ja arendame välja oma Wikipedia. Lisaks maailmavaadetevahelise solidaarsuse arenemisele, leiame ka tugevaima lahenduse Eesti kultuuri säilitamiseks. Kuidas paremini meelde tuletada kõike seda, mis me oleme, kui tehes see lihtsalt kättesaadavaks?

vaatasin su pildid täna läbi ja sain imeliku tunde Eesti kohta, ma ei ole kunagi eestis keskklinnadest eemal elanud, küll mitmes linnas, eri aegadel, ja täna mul tuli samasugune tunne, kui minnes esimest korda lasnamäele, oleks nagu uurimisretkele läinud… huvtav kui suur protsent inimestest on pärit mägdele? kas neil on rohkem venelaslik hing, veigi nagu las minna ja aga tugev, kuid melanhoolne.

maal ma näen madalaid maadligi maju või veneaegseid… nalajaks, et see kõik minu jaoks üllatus on

ja siis nycis sa pildistasid ka samasuguseid asju, nii nagu inimesed elavad

lasna, anne ja mustamäe lapsed, kes kolinud kalamajja/karlovasse.. vene hing

Süsteemides, kus teenused ja tegevused on kõrgel asteml sisseostevad on võimalik rahva vähene kontroll tegevuse üle. Detailides olukord tapamajades, tarbija iga näpuliigutuse suur mõju keskkonnale, mis pealtnäha toimivad hästi

Vastuolus suurema osa inimeste soovide ja väärtushinnangutega.

Iga riigi sisemuses leidub enesealalhoiuinstinkt. Piiratud ressurside olukorras peavad teatud asjad olema ohverdatavad või ebaolulisemad kui teised.

Eesmärk pühendab abinõu. Majanduse võimalused tuleb allutada unistustele ja eesmärkidele, mitte luua seda, mis tundub olemasolevate vahendite juures võimalik. See on see, mis eristab laste unistusi täiskasvanute võimest teha kompromisse. See on see, mis eristab kommunismi ja kapitalismi? Samas, kas kapitalism ei vaja eesmärke? Rikkus iseenesest ei ole väärtus, vaid võimalus väärtuste loomiseks. Elegantne maailm, kus pole enam vajalik loodusressurside ülekasutus, haigused on kadunud ja teistmoodi elavatele inimestele ei suruta peale meie eluviise. Kas riigid nagu Angola, Congo D.V., Namibia ja teised oleks võimelised looma uue süsteemi, mis on looduslähedasem, kui see, mida oleme loomas meie? Kas riigid nagu Rootsi ja Norra on eeskujuks kõigile teistele lääne riikidele? Kas meil on õppida midagi kommunismist? Kas Sotsialistliku rešiimi läbikukkumine Venemaal tähendab, et kõik sotsialismiga seonduv on automaatselt vildakas?

Millest tuleb see, et lääne ühiskonnas elavate inimeste hulgas leidub neid, kelle jaoks vaesemates kolmanda maailma riikides, kohtades, kus levib vaesus ja viletsus, levib ka armastus. Kas kapitalislikus ühiskonnas on vältimatu, et ühiskond muutub hoolimatuks kaasinimese suhtes? Kas nende hulgas, kes on liiga ratsionaalsed jumala jaoks, on võimalik ligimesearmastus?

Mida teha inimestega, kes näevad maailma läbi?

Mida teha oma eluga. To give a voice to whose who have no voice but want one. Mõtle, pane oma mõtted kirja ja anna kellelegi lugeda (haritlane, ärimees, poliitik). Aruta oma mõtteid selle inimesega. Pean saama suurärimeheks, et olla ligi piisavale hulgale rahale ja võimule, et teha maailma paremaks. Sotsiaaltöö on liiga small-scale, poliitika on peaga vastu seina jooksmine või laveerimine Fotograafial pole piisavalt mõju. Film on teine võimalus. Mulle ei meeldi teistele öelda, mida on vaja teha – seega heategu ei sobi? Võiks olla odav importoiduaine. Acai? Tervislik, tundmatu, hea transportida

Rännates maailmas ringi kaovad paljud kindlad kontseptsioonid selle kohta, mida peetakse tõeks. Muutub raskeks teha valikuid hea ja halva vahel, muutub raskeks anda millelegi väärtust; muuta midagi, teha midagi ära ilma tundmata filosoofilist tühjust. Sama juhtub armastuse puudumisel ühe inimese elust. Selleks, et tunda midagi oma soontes, on vaja, et keegi hakkaks sulle vastu, tekiks konflikt. Vastuseis annab jõudu ja tõmbab välja vegeteerivast seisundist.

Nõukogude Liidus toimis riiklik toetus hääletamisele. Autostopi autojuhtidele maksti välja auhinnad.

Kohustusliku sõjaväeteenistuse asemel nii meeste, kui naiste kursus ühiskondlikult kasulikust tööst politseis, kiirabis, päästeametis, et arendada hoolivust teiste inimeste ja maailma suhtes. Kohustusliku sõjaväeteenistuse asemel peaks olema kohustuslik „vabatahtliku töö” et tegemist ei oleks mitte kaitsementaliteedi ga vaenlaste vastu, vaid armastusega looduse ja inimese vastu. Vabatahtlikud politseisse, päästetteenistusse, hailgastesse, metsa jne.

Anda vaestele lastele kirjatarbeid, pastakaid ja paberit (mitte fotoaparaate ja võimalusi filmi tegemiseks), et nad kirjutaksid sellest, kuidas nemad elu näevad. Sellest on umbers samapalju kasu kui sellest, et sa panekisd surnud mehele kondoomi, et lapsi saada.

Kas suudlemine on vanaaegne asi või kultuuriline komme. seda ei ole ju vaja järglaste saamiseks ja näiteks suri hõimud etioopias ei saa suudelda kuna naise huuled o katki lõigatud ja sinn a pandud savist plaat.

Miks muutuvad inimesed kontrollitavaks?

Selleks, et pildistada sündmust kuu aja pärast, on vaja kohale minna täna, kõik inimesed peavad olema harjunud sellega et mul kaamera käes ja mu unustama.

Projektid.The Face Of Estonia Fotoprojekt. Mis on sinu elus tähtis? Mis on sinu unistus? Millisena sa tahaksid maailma näha, kas ei ole midagi, mida sa tahaksid muuta? Kallis vaataja, see film on pühendatud sulle. Mullinätsuga tibid. Elan hetkes, sest ei mäleta minevikku. Minnakse kõigisse nendesse koledatesse kohtades, kus on hirm ja seal pildistatakse, kõiks see nähtavale kiskuda.

Näitlikud ülesanded koolitöös. Tänane haridus – sa annad neile vee, kuid sa ei anna neile janu. Bioloogias võiks pildistada palmimajas taimi wikipedia jaoks. Milleks me õpime ajalugu, kui me ei tea geograafiat? Ajalugu on lugu sellest, mis oli enne seda, mis on praegu. Seega esimesena peaks meil olema mingi ettekujutus sellest, mis on praegu. Ajalugu. Visuaalne ajatelg. Mind-map. Enne ajalugu peaks õppima tänapäeva. Minevik kujundab oleviku ja olevik kujundab ajaloo. Aajaloo pilk suunata vaid viimasele sajandile ja unustada kõik muu, ajalugu räägib ebatähtsatest asjadest. sõdadest. olles heroiliselt välja kannatanud perils of modern education in Estonia, he reformed the education.

Üldine. Riiklik wikipedia arendamine. Kõik vaba informatsioon WikiPedias. Vabadus õppida ilma halvastivaatamiseta, kui ei oska. Õppematerjalide modulaarne ülesehitus. Õppematerjalide ühildamine wikipedia baasil. Eesmärk on luua eesti keelne ühtne ja tasuta ning kergesti kättesaadav teadmiste ja kultuurikogu. Töögrupid teadusministeeriumite juures, et arendada eesti teaduskultuuri. Töögrupid, et arendada eesti keelt wikipedia entsüklopeedias. WikiPedia ülikoolides. WikiPedia valitsuses. Wikipedia haridussüsteemi baasiks. Tänapäeva kool vaevleb raha ja energia puuduses. Ei saa koolist inspiratsiooni. Efektiivne klassiaeg on tähtis. Perioodiõpe. Igaks tunniks peaks õpilane ennast ette valmistama ja tunnis toimuks diskussioon. Õpetaja kohustuslik koostatud konspekt, mille saab õpilane perioodi alguses Eesti entsoklopeediakirjastus peaks annetama oma kogud vikipediale. Võimalus valida oma tee ja usk. Obejkt orienteeritud õppemaretialid. Õppimine vastavalt igaühe oma nõrkdaele kohadele. Ei raiska nii kohutavalt palju aega nagu meie tänane süsteem. Õppimine väikeses inimeste hulgas. Palju kvaliteetseid õpetajaid. Koolis on usalduse ja hoolimise puudumine. Kool on testing ground, kus õpilane saab oma teooriaid katsetada, saab tagasisided, seda ei tohi liiga tõsiselt võtta.

Tegemist ei ole mitte lugemis ega kirjutusmäluga ega kuulamismäluga, vaid vajadusega asi läbi mõelda ja ajus organiseerida. Eelnevad variandid pakuvad selleks eri võimalusi. Mis on õppimine? õppimine on keskendumine, eelkõige keskendumine, muu ärajätmine, lihtsustamine. Võtmine väikesteks juppideks ja seejärel nende juppide jäljendamine. Miks ei tule närvilisel inimesele midagi välja? – ta ei suuda keskenduda ja jälgida nähtamatut joont. Lugemisel toimub sama. Keskendud loole, nähtamatule joonele mis jookseb sõnade ja tähenduste rägastikus. Siin pead mõista tähendusi. Ajalugu õppides kuulad õpetaja juttu, jälgid tema kõnet ja keskendud sellele, ei pane muud tähele ja jälgid seda joont. kui joon kaob, siis oled kadunud. Nii õpitakse tantsusamme. Nii õpitakse koolis matemaatikat. Õpetaja teeb ees, jupikaupa ja sina teed järgi ja mõistad, miks nii, sest sa keskendud ja jälgid nähtamatut joont. Et mõista, on vajalik lihtsustamine, seüareerimis, klassifitseerimisoskused. Iseseisvalt õppides teed seda sama. Keskendud. „Kataloogiseerimine ja eristamine, juppideks võtmine on vahend, mitte eesmärk – tegelikke erinevusi ei ole, kõik on üks aga meie aju ei suudaks seda niiviisi uurida. Asjade eraldi käsitlemine on vajalik õppimiseks.”

Ühiskond. Ühiskonnas on usalduse ja hoolimise puudumine. Igaüks kuulutab oma tõde aga kas keegi kuulab, kas keegi mõtleb? my passion is stories, movies are stories. ma ei usu karistustesse, kuriteo põhjus on millegi puudumine, kas loomalapsedsaavad lõviema käest karistada? „Strenght isi n unity, unity is the cooperation individuals. We are, because we all are. Ubundu. „Kodanikuühiskond. When governments fail to act citys like San Francisco take over.

Mehe edukus on edukus ainult võrreldes teiste meestega. Stepihunt. Oh Harry, me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus! On nii. Ainult õnnetud inimesed on halvad tantsijad michale winterbottom. Stepihunt. tõsidus seotud asjade väärtustamisega, igaviku ja ajaga. Iga unistus on meile antud võimega see teoks teha, kirjutas kinga.

Rääkides Inuitidest. Vanaisa: Kuidas nad küll selle hügieeniga saavad. Mul siin mõnikord. Kaks nädalat ikka ei pese, siis on halb tunne natuke. Ihu imelik. Vanamoeline-.niiet te ei joo? – jah, ma olen vanamoeline. – vanasti joodi ju ka. vanad kreeklasedki olid suured veinisõbrad. mma olen väga vanamoeline.

Rääkides vanaisaga suurtest loomadest. Isa: Valget karud artikas on võimsamad kisjad. K. Aga kas elevandi vastu ka saa? Noh olgu, see on kitsendusega. Võimsaim kiskja pohjapoolkeral. Mis see võimas tähendab? Aga India? Seal on vantsid. Noh olgu, aga üks võimsamaid ikka, tugevam kui lõvi. Vanaisa: lõvi on selline väikene, mis ta on: 200, 300kg kõige rohkem. Ja ega ta jah, Lõvi pole miski loom. Tiiger on vast isegi võimsam. Nojah, tuleb dzunglis lõvi vastu pole midagi, aga tuleb tiiger, vot siis on tõsine.’

World peace. Everybody equal. No competiton. No hatred. Ei ole riike. Solidaarsus ühiskonnas. Ei ole religiooni. Traadita internet igal pool. Otsene demokraatia läbi internetihääletuste. Pros. Offers possibility of complete trust. Häbitus. Ausus. Cons. Is happy but maybe boring, is very slow, there’s no thrive. Stop of development? Stop of evolution? Viha on edasiviiv jõud ja õnn viib arengu peatumiseni? Areng tekib konfliktist, totaalne tolerants sumbub igavuseks? Kuhu jääb huumor?”

Man is a tool making animal. I don’t want to be a meta-person. Infot on nii palju, et raske on midagi teada. ajaloos ei olnud parem. inimesed teadsid sama vähe.

DesertificationA warmer climate is correlated with desetification. The peoples most susceptible to such effects live close to the equator. Among the worst affected are Australian Aborigines, rural Indians, people in Sub-Saharan Africa. Drier land rises the costs of agriculture, in some cases leaving people without the means to produce food. Lack of food (famine) creates groups of people who are politically capable for rebellion. Perceived injustices make people act in irrational ways, even take up arms and engage in terrorist activities. The talk about median temperatures is somewhat misleading for the median is a result of spikes of high and low temperatures. It is these extreme temperatures that can be dangerous.
HealthSpread of disease.
Kliima soojendes kalavarud suurenevad. Rohkem toitaineid mereelukatele. Ei ole mõtet võidelda, teeb majandusele halba. Vähenevad külmast tekitatud haigused

Does history give one license to engage in atrocities, because much worse has already been perpetrated?

An evolutionary example. Should fish be prohibited from swimming because a later form has evolved to walk bipedal on dry land?

Samuti on raske väita, et kogu inimkond püüdleb ühise singulaarse tulevikuni. Kui on üldse midagi, mille poole püüelda, siis on see mitmekesisus – ka tulevikkude hulgas. Tegemist ei pea olema valikuga, kõik tulevikud võivad saada võrdse võimaluse. Inimese monopol Maa ressuriside üle on ohuks teistele liikidele. Ajalugu näitab, et sellest tulenev liikide hävinemine ei oma tähtsust. Fossiilsed anmed kinnitavad massilisi väljasuremisi Arhaikum’I, Proterosoikum’I ja Fanerosoikum’I ajastutes.

By the means of medicine and condemnation of war, we have (and are still) step out of the natural cycle, by which all living creatures abide. If we are to continue along this route, we have decision to make. Already, we have married the woman and the photoshop brush, can we also marry the knife and the body?

Every creation destroys something. Creative Destruction. It is impossible to create without destroying that from which it arose. We have to come to pass.
The sensation that no goal is sufficiently noble takes one to nihilism. Nothing will be done. Happiness can only be found in decadence.

Kui ma olin ülimalt õnnelik, siis ma olin seda singulaarselt, ma ei aktsepteerinud muude tunnete olemasolu. Samas ma tundsin, et ma ei tea, millest kirjutada. Kirjutada saan nüüd, kui üritan vaadata asju objektiivselt.

Millal saabub aeg, kui pole enam ülikondades barbareid. Tugevad võiksidolla gentle giatnts.

Et kuhugi püüelda, pead leidma,e t on mingi asjade olek,mis on õige.kui inimesel pole mingeid vaateid, siis ta muutub passiivseks ja ei reageeri millelegi.

luulele ma eelistan fotot ja filmile raamatut. ma usun, et foto saab lähemale perfektsusele, kui luule.

muusika võidab kõikki. igal inimesel on üigus astuda suhetesse kellega tahes. abieleu ei ole.

kunsta tänavatele, kunstisaalidest välja. ühiskonna üks õlesandeid on luua ilu meie ümber.

wikipedia, tasuta informatsioon kõigile

efektiivsus ja loodussõbralikkus

kõrgtehnoloogia

internet igalpool

disain igalpool

kunst igalpool

reaalsuse ja virtuaalreaalsuse piiride kadumine, õhku maalimine, seinad, mison samas ekraanid ja kaamerad, projektsioon: autoreklaam sõidab sust hommikul mööda,

tänavale projitseeritakse lõbusaid inimesi ja kauplustesse kliente, et rahvast juurde meelitada, sa ei tea enam, kas see, kellega räägid, on inimene, või video.

majad kasvavad maa seest välja, kohendavad ennast vastavalt inimeste vajadustele

ühest kohast teise saamine: portaalid, mis telepordivad sind hiigelsuurtesse kaubamajdesse, mis asuvad kuskil mujal.

nanorobotid, mis ravivad inimesi

kõik haigused on võidetud

inimene kontrollib ilma

vaesust ei ole, nälga ei ole

inimesed tegelevad ‘arendamisega’ ja mõtlemisega

uksed, mis tekivad ise seina sisse, seal kust sa läbi lähed

sõjaväge ei ole, sõdu ei ole

haridus on ajast väga maha jäänud

wifi igalpool

Sõnum, mis kõige tihedamini Baghdadi tänavatel kõlab on: “Kuidas üks iraaklane midagi sellist võiks teha. Ükski moslem ei teeks teisele moslemile midagi niisugust!”

kartum. nuubia ilusad naised

dervish

battle of omdoman, winston churchhill

sudaan

venezuela

brasil

vietnam

dervis

igaüks peab leiutama oma jalgratta

inimese olemus on seotud sügavalt geograafiaga. Mitte ainult ei mõjuta geograafia neid inimesi, kes elavad siin praegu, vaid ka inimesed, kes oma elukoha siia valisid, valisid koha, mis sobis nende hingelaadiga. Nii võiks öelda, et iga koht on parim tema elanike jaoks.

stanley greene

World government

no borders

freedom of travel monetary

conservation of nature by every person

love without belief in god

is love towards other people possible withput religion?

kultuur disainib, vorm määrab funktsiooni

Having had direct … from the dialogs of Plato, here is my simplistic view, you will excuse me, of how things are.

It will be useful to define some of the concepts used in the following. We term development us something ‘desirable’.

The first presumption is that life accustoms to everything, there is no good or bad from the point of view of life, common views may differ on this.Is it then righteous of us to intervene in the rebel fighting in Sudan? We must consider what is appropriate.
It is a mistake to advertise the western mindset and the western views as perfect, we are far from it. A strong force must learn to show it’s weakness, so it could evolve.
For many in the bush of Acholiland it seems to be a question of survival. A person who has grown up without schooling cannot be expected to meet up to the standards of a model citizen.
This does not make him a lesser being, he has the same kind of dignity as anyone.

It is hard to imagine a world without injustice, there must always be someone to do the dirty work. Be it the Chinese or the Bangladeshi, there we’ll have to be someone. Until technology does not
offer robots that are as capable, as humans, this will remain true.
You say that they are not working, they are not studying, it’s their own fault, this situation.
But consider, they are as us. There are annoying people, self-righteous people, people who are cruel against animals, people who kill other people? Certainly. But must they be saints for us to help them?

The question arises then, what can be done to help? Is it even in our hands to give any considerable help. Does aid even work?
Questions have arisen whether the cancellation of dept does not … on the psyche of the people? Thinking of oneself as a poor man will make one accept him as such and pity oneself,
there will be no incentive for change, is it so?

Education will spur upwards movement. You cannot manage what you cannot measure, yet measurements will always be imperfect. Life … no matter what the situation, people are incredible resilient to anything.
Many films portray white Americans as some sort of saviours helping the ‘poor bastards’. I believe this is a mistaken view.

If we have decided to leave into past the notion of Darwinist selection of the fittest, and it seems we have done so, there must be something else to make the system function.
Some people say that humans should not take themselves as the … of this planet. I take the opposite view, I think they should. What I mean is that that someone who considers oneself
the owner of something, he is more likely to take good care of it.

A system must be developed to consider the needs of all life on Earth. This is beyond the capability of one man, and even a whole bunch of man. This cannot be done by one government, nor by a continent. It must bea coalition of all people. It can be seen in the scale on cosmology, the scale is indeed enormous.

The consideration remains, if all this equality wont make the planet a very boring place. Indeed it may be so, or then not. We have never had the capability to try until now.I for one would be interested to see it, if I get bored, I’ll just go and kill somebody.

It seems to a principle with all animals, that the powerful use their power to rule over the weak. This has been greatly concealed and shuffled in human societies but the principle still prevails.
We as a species have the opportunity to become a species of ‘gentle giants’. For the first time it comes down to a choice: whether to use one’s force to exploit or not to exploit. Indeed this only
follows in the sense of what we exploit. Much controversy has arisen over the exploitation on animals. When it is possible, when can move into the exploitation of inanimate objects, such as stones and whatnot …, which the most do not consider to have feelings, or to be aware of their sufferings. Another future trend could be robotisation. Someone will need to do all the manual labor, it’s just most people are not too enthused
about the prospect of spending many hour per day in a factory. Those who do, doubtlessly, will be granted the option of working side-by-side with the machines. So as you see, we will just have changed the subject of slavery, the
question itself will probably never disappear. The underlaying current of change seems to be to lessen the amount of time spent under unwanted conditions for every species that cares. The avoidance of pain is the incentive for
development.

An important factor in the development of a human being is meaningful contact with other people Meaningful here is not meant as something of a strict value, but as meaningful for that certain individual atthe given point in time. This means that it is important to find friend who share some of the knowledge or background that the individual has so as to make conversation first possible and then fruitful. This is also something important in the development of a pupil, to get one engaged, one will need to connect with what is taugth. This is something sadly missing in many education systems today.

I think faith is not viable as carrier of the message. There seem to be no simple answers. This is what people need to understand. Christianity has not stopped criminal activity in devout countries. Giving people the opportunity to lead a life that they love – does.

A feeling of life purpose does not indicate that the purpose is what the individual makes it out to be. Devoting ones life to saving children in Africa may make one feel an incredible sensation of
doing something meaningul but however does not indicate the actions to be just. One should be careful.

Can we then save all life? It is question of creating a human culture that is capable of feeling beyond itself. With the overhelming majority of people the feeling is that
with every generation the purpose is to grow a new generation that is better than the previous.

The way the world works, the cruelty against animals and people is an insult to the human intellect. The Christian movement spends far too much time with the organization and learning of its own body of existence, the philosohpical aspects, and far too little time with resolving pressing issues. The counter to that would be that how can one do something external if one does not know who he is internally. Einstein sayd that the Universe and stupidity are infinite.

“People who like quotations love meaningless generalizations.”
- Graham Greene

“Kill one man and you are a murderer. Kill millions and you are a conqueror. Kill all and you are a God.”
- Jean Rostand

“If you can spend a perfectly useless afternoon in a perfectly useless manner, you have learned how to live.”
- Lin Yutang

“The world isn’t interested in the storms you encountered, but whether or not you brought in the ship.”
- Raul Armesto

“Education is the ability to listen to almost anything without losing your temper.”
- Robert Frost

Thomas Watson, chairman of IBM, 1943 – “I think there is a world market for maybe five computers.”
Popular Mechanics, 1949 – “Computers in the future may weigh no more than 1.5 tons.”:/
“Death solves all problems. No men, no problem.” Joseph Stalin.

These are my principles, if you don’t like them I have others.
–Groucho Marx

… defines man as a tool-making animal. State is mans tool to enhance freedom. Freedom is enhanched by the lessening of fear of death and injury.
In a capitalist sytem freedom is defined by the omount of caiptal owned. Rich people ar able to protect themselves against … and travel. Poor people are enslaved to their work to sustain the aility to buy food.

If man is a tool-making animal, does man own the tool or does the tool own the man? If the tool becomes so neccesary that the man is unwilling or nable to givve up the tool, the man becomes the property of the tool. State is such a tool. Modern man has become incapabale of existing without such a tool to protect his freedom. The tool also changes the man. With the advent of the wheel in Ancient Mesopotamia man was able to travel.

Modern tools of Global Communications such as the Internet

The neccesity of such a tool is defiined by

There exists no wheels in the macroscopic world. Whether this is eveidence of mans ingenieuety over that of natures, is up for debate.

New york mayor has sai that “One cannot mnage what one cannot measure”. It is human to be afraid of the unknown. Man is capable of allowinf another man his freedom as long as he can forecast his actions. The implementations.

Fundamental is what we cannot imagine to be different igat asja õpitakse selleks, et oleks võimalik selles kahelda. Every thing ever learned is learned to be doubted.

Freedom lives in: The heart. Languages. Food. Musical instruments. Music. Dance. Speaking what’s on ones mind.

History gives us licence to go trough with any sort of atrosities because in history much worse has already been done.

Buddha ütleb, et iha on suurte kannatuste põhjuseks, kuid kas mitte ka suure rõõmu põhjuseks ja osaks inimeseks olemisest?

Miks saagida oksa millel istume, miks püüda olla keegi teine, kui see kes oleme – inimene.

Kas mõni loom püüab olla midagi muud kui tema ise oma ihade ja instinktidega?

Kas peaksime püüdma kavaldada üle loodust?

Kas budism toetab geenidega mängimist?

Elades juhtub igasuguseid asju, ainuke võimalus vabaneda elamise hädadest on surra kuid see võtab meilt samal hetkel ka rõõmud. Hea elu saladus on tasakaal, võimatu on saavutada maapealset paradiisi, kui me ei tunne halba, siis ei suuda me ka ära tunda head.

Ühekülgne tõlgendus, mis viitab vaid hädadele ja seega kirjeldab probleeme ebaobjektiivselt.

Viletsus ja õnn on interconnected, neid ei ole arvatavasti võimalik eraldada ning uurida eraldiseisvate üksustena, midagi, mida budism ja lääne teadus kõigega teha püüab. Samas oleme avastanud, et materiaalne maailm koosneb väikestest osakestest, ja nüüd arvatakse, et ka aeg. kas tunnetemaailm on midagi hoopis erinevat või eksin oma arusaamises? Kui sul on võimalus õppida, siis kas sa peaksid jätma õppimata, sest on võimalik, et õpetus on ekslik. Kas peaksime jätma teaduse ja eksperimendid, sest need võivad tuua subjetiivselt valesid vastuseid. Mida töhendab “things as they really are” kas on võimalik saavutada täielik arusaam ja seega absoluutne objektiivsus, mis on ära lõigatud kõigist mõjuritest. kas arvuti on see, mis seda suudab. üks võimalik kasutus robotitele. Kuid kas samas täielik objetiivsus ja asjade nägemine nii nagu nad on, lausa truistlik laud on laud lähenemine, ei lõike meid ära innovatiisusest, uudsusest, kujutlusvõimest ja ka inimlikusest ning kaastundest? Nõustun, et ignorantsus on üks hirmu põhjuseks, kartust põhjustab see, mis on tundmatu. Kas see tähendab, et maapealse paradiisi loomiseks tuleb püüelda maksimaalsete teadmist ja ülima tarkuseni, teadmiseni kõigest ja kõigist. Kas selline asi on võimali saavutada? Ignorantsus on seotud enesealahoiuinstinktiga. Nõustun, et kogu maailm on selline nagu ta on ainult minu perspektiivist, see on ka minu pointiks eelnevates lausetes. Nõustun täielikkult näitega donktori juurde mnekust. See lause seletab lahti ja samas võtab tähenduse minu lausetelt. Kui me ei usu ning ei proovi, siis me ei saa kunagi teada, kas see võiks õnnestuda. Mina olen ometi ju Argentiinas ja kas see ei olnud mitte uskumatu ja võimatu veel aasta tagasi? Nõustun cause and effect teooriaga, Tänase päeva hüved on põhjustatud mieviku pingutustest. Siisk, kautades viletuse, vähendame õnne ja tema variundeid, küsimus on kas õnn saab eksisteerida iloma õnnetuseta, mina ei usu. Nirvaana tundub minu jaoks kui uni, surm, õnn õnnetuse puudumisest ja seega igav vegeteerumine ja teadmiste kasvu lõppemine. NIrvaaana on saavutatud siis, kui pole enam midagi õppida. Siis kaon ka elu eesmärk, sest minu arvates elu eesmärk on

gi teekond õnneni. Kui saabub nirvaana, siis vajutab keegi nuppu ja alustab maa eksperimenti otsast peale. Ja kui kuskil on jumal siis kirjutab ta oma suurde märkmikusse mõned andmed, kustuab tänaseks tule ja heidab magama, et homme hommikul jälgida, kuidas inimesed esimest lõked üritavad loita. Kas mitte kõrvalekaldumine kuldsest keskteest ei rewardi sind kõige suuremate naudingutega? Eesmärgi saavutamiseks tuleb esiteks seada eesmärk. Kas ilma eesmärki seadmata ala kinga ja chopin (maailma näha on ju tegelt ka eesmärk) on võimalik midagi saavutada või vaid lihtsalt puhta juhuse läbi? Olen täiesti nõus sõna võimuga, samuti on esitus pea sama tähtis kui sisu, miks ma sain oma raha kokku viimsel nädalal? Miks ma tunnen ennast Paranas halvasti, sest minu mind arvab nii :) Ma ei teadnudki aga ma elan iseeneslikult budistlike ideede järgi :) Minu pidev self-awareness ongi vist mndfulness _)

Kas keel on adekvaatne vahend kõikide raalsuste välejdanmiseks? Keel medieerib personaalsed kogemused, et võimaldada kommunikatsiooni. Keel on tegelikult valetamine kokkulepitud konventsioonide alusel ja “”valetamine” võrdub keele vale kasutamise ja kontrastiga konventsiooni vastu. Teistmoodi aga poleks võimalik kirjeldada maailma ilma kulutamata väga suurt jalavaeva hirmus paljude inimestega.
Tere, see on pealkiri

Dorian Gray’s on üks koht. Saada oma elu kõrvalt vaadelda on vältida tema piinu. Ma olen selles kohas. See on omamoodi budistlik koht. See on õnne koht. Aga midagi on puudu. On igav. Ma läksin sinna kohta Lõuna-Ameerikas keset kirgi.

Ma ei ole olnud purjus alkoholist, narkootikumidest. Ma olen olnud purjus õnnest, tantsimisest.

Ma olin õppinud elu kõrvalt vaatama. Ma olin kõige õnnelikum inimene maailmas. Sina äratasid uuesti mu kire. Ja tegid mu õnnetuks.

Mitte midagi pole vaja karta

Asjad, mõtted ei saa kunagi valmis, seega on parim, mis teha võimalik, kasutada seda, mis on hetkel olemas. Nagu ruudu päevikus: ruudu mõtles ükskord nii.

Kõik, mis me teeme, on inimese pilgu läbi aga see pole ka tähtis, kuna me teeme seda inimesele.

Kõik piirid on minu peas

Rõõm elamisest, sellest et sa oled olemas. Rõõm elust.

Selleks, et olla õnnelik, et pea olema majanduslikult jõukas. Muusika. Tants.

Mõnikord me ei saa muuta asjaolusid ja olukordi, kuid alati saame muuta oma suhtumist nendesse.

All the colors of the rainbow are beautiful

Ta elas mägedes ja seal oli külm,

Ta magas lume all ja ta ei olnud hull,

Ta tahtis süüa rosinaid aga tal polnud neid,

Vaid hoopis hoopis sidruneid, ta vihkas meid

Ei võinud mina iial tääl

see sinivalge ilma pääl

kus kodus tema särgi väel

ei polnud pükse, paljad käed,

vaid lumi ümbre kolises

ja metsas hirmus sosises

üks karu veidi näljane ta

oli lausa karvane

ja polnud teha midagist, sest polnud näha kedagist

see sini laia ilma pääl,

kui tema jooksis särgi väel

sõin parajasti võileiba ja soojendasin riisi, kui loodus kutsus luuletamma

Forms of differentiation

Ourselves

Other species

“In the present image conscious world in which we live, it is rare to see the portrait subject unaffected by the camera’s presence. Many subjects are all too willing to put on the “mask” and to elude the documentarian’s task of capturing something that is relevant as well as “accurate,” faithful to a semblance of reality. Watanabe’s portrait made in Ecuador is as strong as any I can recall being shown or published recently. This image lives up to the legacy left to us by such photographers as August Sander and Walker Evans.”
James Crump, Arena Editions

Unenäod

Milline oli sinu viimane unenägu?

Mis on sinu jaoks elu eesmärk?

Mis on see, mis sind õnnelikuks teeb?

Statement

My photographs reflect both genuine interest in my subject as well as a respect for the element of serendipity. I strive for both calculation and discovery in my work, studying my subjects in preparation, while at the same tiime keeping my mind open for the surprises.

The pure enjoyment of this process drives and inspires me. Mostly, I seek to capture people, traditions, and locales that first and foremost are of personal interest, while other times I seek pure beauty. I wish for my images to distill scenes ranging from the ephemeral to the eternal, from the esoteric to the symbolic.

A current that underlies my work is the concept of preservation. I make every effort to be a faithful visual recorder of the world around me, a world in flux that, at very least in my mind, deserves preservation, and that I constantly seek to expand.

Bisnis Plan

Queque me up.

WADU

Word Art & Design Union

Empowering talent, whereever they are.

-          Small transport cost, design is virtual

-          Skilled work for the poor local talent so they could get out of poverty

-          Natural design, fesign heritage can only be preserved, if entered in the global market

-          People should not have to move so they could make money

-          Nature should be at the utmost importance

-          Zero eco footprint

man is a tool making animal.

i don’t want to be a meta-person

Unistute Realiseerimiskeskus. DreamScape.

Firma tegevusalad:

  • Fotograafia
  • Tarkvaralahendused
  • Antropoloogia
  • Etnomusikoloogia
  • Kulinaaria
  • Vitikultuur
  • Maailmamuusika
  • Geograafia
  • Film
  • Kirjutab raamatuid

DreamScape is an international  photography and virtual media agency based in Estonia, Northern Europe.

We view dreaming as an essential part in making the real wolrd what we would like it to be.

DreamScape was founded by Kris Haamer, a former nihilist who in his youth was somewhat disappointed by the the people of this world and how it worked. He then decided to disregard his former nihilistic views and to start actively changing the world into what he had dreamt of, he founded DreamScape to fill others people dreams. Thats how it all started the now global government.

Religion is viewed in dreamscape as a form of education, a collection of books and knowledge put together by wisemen of many centuries in different places of the world to reach many uneducated and sometimes uncooperative people.

  • Kõik läheb alati hästi kellegi jaoks
  • Igav nagu juurvili
  • Õnnes pole arengut
  • Dorian Gray: hing elab teisel tasandil, kui keha ja tunnetab perspektiivi.
  • Vaatab oma elu kõrvalt ja on seetõttu tasakaalukas.
  • Emotsioonitu
  • Manipuleeriv
  • Võimeline ekstaasiks: karneval Brasiilias
  • Smiling by default
  • Going to places
  • Cultural exchange
  • Order &disorder
  • Patterns
  • Rhythms
  • Long bus rides
  • Clothes, fashion
  • Stuff I have never seen before
  • Living
  • Surprises
  • Materialism
  • Karjainstinkt
  • Invisible people
  • Unfriendly people
  • Cynicism
  • People who are afraid
  • Preconceptions
  • Doing things how they’ve always been done
  • Judgmental people
  • People who don’t take responsibility
  • Lying
  • Noored on aktiivsed ja energilised. Kergesti mõjutatavad. Neile on kerge muljet avaldada. See on parim aeg õppimiseks. Kõik muu on järgnev.
  • Tunnen, et olen vana. Mulle meenub nüüd kuidas ma ühel eluetapil käisin igal hommikul rattaga rannas ja metsas sõitmas, vara, enne kooli. See oli nii ammu. Isegi see puu jõekaldal, mille otsa ma ronimas käisin, raiuti aastatid tagasi maha.
  • Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.
  • Õppimine peab olema huvitav ja järjepidev.
  • Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.
  • Kvaliteetne kirjanik võib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne blogija.
  • Sul pean olema sõnu, et raamatuid kirjutada. Ja sa pead raamatuid lugema ka, et neid kirjutada.
  • Diktofon on ju parem kui märkmik.
  • „It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables.” – Austraalia tšikk.
  • Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta. Tuleb õppida koos endaga elama.
  • Kõik suhteline. Põhiline problem oli, et ma olin kartlik.
  • Kodu on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga sela juhtus
  • Paljudele inimestele on tahtsad kauplused.
  • Kõik halvad asjad juhtuvad headel põhjustel.
  • Elu on see, mis õnnelikuks teeb.

2004
Bisnis Plan

Queque me up.

WADU

Word Art & Design Union

  • Empowering talent, wherever they are
  • Small transport cost, design is virtual
  • Skilled work for the poor local talent so they could get out of poverty
  • Natural design, design heritage can only be preserved, if entered in the global market
  • People should not have to move so they could make money
  • Nature should be at the utmost importance
  • Zero eco footprint

Companies already in this space

  • Check email in Gmail there’s one company that sends newsletters to me

Man is a tool making animal.

I don’t want to be a meta-person

Unistute Realiseerimiskeskus. DreamScape.

Firma tegevusalad:

·         Fotograafia

·         Tarkvaralahendused

·         Antropoloogia

·         Etnomusikoloogia

·         Kulinaaria

·         Vitikultuur

·         Maailmamuusika

·         Geograafia

·         Film

·         Kirjutab raamatuid

DreamScape is an international photography and virtual media agency based in Estonia, Northern Europe.

We view dreaming as an essential part in making the real world what we would like it to be.

DreamScape was founded by Kris Haamer, a former nihilist who in his youth was somewhat disappointed by the people of this world and how it all worked. He then decided to disregard his former nihilistic views and to start actively changing the world into what he had dreamt of, he founded DreamScape to fill others people dreams. That’s how it all started the now global government.

Religion is viewed in dreamscape as a form of education, a collection of books and knowledge put together by wise men of many centuries in different places of the world to reach many uneducated and sometimes uncooperative people.

Boring Like a Vegetable

·         Kõik läheb alati hästi kellegi jaoks

·         Igav nagu juurvili

·         Õnnes pole arengut

·         Dorian Gray: hing elab teisel tasandil, kui keha ja tunnetab perspektiivi.

·         Vaatab oma elu kõrvalt ja on seetõttu tasakaalukas.

·         Emotsioonitu

·         Manipuleeriv

·         Võimeline ekstaasiks: karneval Brasiilias

·         Smiling by default

·         Going to places

·         Cultural exchange

·         Order &disorder

·         Patterns

·         Rhythms

·         Long bus rides

·         Clothes, fashion

·         Stuff I have never seen before

·         Living

·         Surprises

·         Materialism

·         Karjainstinkt

·         Invisible people

·         Unfriendly people

·         Cynicism

·         People who are afraid

·         Preconceptions

·         Doing things how they’ve always been done

·         Judgmental people

·         People who don’t take responsibility

·         Lying

Young people are active and energetic. But easily impressionable. This is the best time for learning. Everything else comes after that.

I feel like I’m old. I remember

Tunnen, et olen vana. Mulle meenub nüüd kuidas ma ühel eluetapil käisin igal hommikul rattaga rannas ja metsas sõitmas, vara, enne kooli. See oli nii ammu. Isegi see puu jõekaldal, mille otsa ma ronimas käisin, raiuti aastatid tagasi maha.

·         Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.

·

·         Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.

·         Kvaliteetne kirjanik võib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne blogija.

·         Sul pean olema sõnu, et raamatuid kirjutada. Ja sa pead raamatuid lugema ka, et neid kirjutada.

·         Diktofon on ju parem kui märkmik.

·         „It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselves could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables.” – Austraalia tšikk.

·         Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta. Tuleb õppida koos endaga elama.

·         Kõik suhteline. Põhiline problem oli, et ma olin kartlik.

·         Kodu on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga sela juhtus

·         Paljudele inimestele on tahtsad kauplused.

·         Kõik halvad asjad juhtuvad headel põhjustel.

·         Elu on see, mis õnnelikuks teeb.

Book III Salta: Millest raakida indiaanlastega

Enne Humaguacasse minekut Salta, Argentina.


Millest raakida indiaanlastega?

http://sipapu.ucsb.edu/html/faq.html

The Cosmic Serpent: DNA and the Origins of Knowledge (Hardcover)
* Mis te loomadega teete?

http://en.wikipedia.org/wiki/Aborigine

http://www.textbookleague.org/44smlpx.htm

http://www.logoi.com/links/nativeamericans/quechua_indians.html

http://paralemdozero.blogs.sapo.pt/arquivo/2004_04.html

http://www.dafont.com/

http://kalin.cult.bg/fonts.php

http://www.19.5degs.com/category/58.php#pixel-fonts

http://www.splash.it/grafica/ttf/

http://www.grmcf.com/

http://www.blueeyesmagazine.com/

http://www.back2mine.net/

http://www.fotosite.com.br/portfolio.php

http://www.on-the-matrix.com/index.htm

http://www.trekshare.com/

http://www.photopoints.com/main/photos/showauthor.aspx?txtHiddenAuthorID=2677

http://www.stefan-rohner.net/

http://www.asiaphotos.net/info.php?info=about_the_photographer

http://www.morales-mengotti.com/people.htm

http://www.marcusleatherdale.com/home.html

http://www.simon-larbalestier.co.uk/home.html

http://www.danwhite.org/Html_High_res/Index2.html

http://www.timhallphotographer.com/frameset.html

http://www.gianpaolobarbieri.com/enter.htm

http://www.mariaszulc.net/Poland/index.htm

http://www.professorlove.net/index.html

http://www.rogerballen.com/

http://www.photopoints.com/main/

http://65.107.215.196:8282/uekn/Scholarships/Forms/AllItems.aspx

The ethnographic characteristics of the Chiriguanos allowed us to make up an experimental design to show the relationship between migration and mental pathology. The Chiriguanos are a South American ethnographic population characterized by a traditional migratory tendency. The Chiriguanos group is a resultant of the Tupi-Guarani migrations. From the 15th century up to the 19th aboriginal guaranies moved from the current area of Paraguay to the East zone of Bolivia; they conquered and mixed with the group that lived there and after that they resisted the European forces. The Chiriguanos history can be divided in different phases: 1) The establishment in the new zone; 2) The “Chiriguana war” with the dominant group; 3) The grouping with Franciscan missions and its community organization. This study of Transcultural Psychiatry can be considered as an ex post facto experiment in the field of Psychiatric Epidemiology. It allows us to analyse population phenomena related to changes in the prevalence of mental pathology. The facts presented in this report have been established thanks to the use of sampling techniques adequated to each population being studied (original and migratory groups): demographic structure, total fertility Grow’s “evolutional intensity index”, and mental prevalence rates in both groups. Differences in the biennial prevalence rates of mental morbidity were found. In the original Chiriguana community there is an evident “group endogamy”; on the contrary, the migratory groups integrated by individuals of different aboriginal culture, are really melting-pots, that originate a new genetic groupal structure. We have worked with human situations created by a natural social and cultural reality. We have worked with two ethnographic homogeneous populations, one of them stable and the other a migratory one. We intended to demonstrate: 1) migration changes the rates of mental pathology; 2) those changes are followed by changes in the genetic structure of the individuals.

LATIN AMERICAN MSS.–BOLIVIA

——————————————————————————–

The Latin American mss. Bolivia, 1606-1927, are illustrative chiefly of the colonial life of Alto Peru and of Bolivia’s long struggle for independence from Spain.

Colonial materials are chiefly administrative in nature. The collection includes a Libro de cavildo of the town of Oruro for the period April 28, 1656 to January 7, 1663. In 1706 Lucas Caballero wrote Notisia i brebe relasion de la nasion de los Manasicas which was published with only minor variations as Relacion de las costumbres y religion de las indias manasicas, por el Hermano Lucas Caballero … Estudio preliminar y edicion del ms. de 1706, por Manuel Serrano y Sanz… Madrid, Libreria General de Victoriano Suarez, 1933 (University of Alabama Libraries F3320.2 .M26 C17). Pedro Ramirez del Aguila completed Noticias Politicas de Indias. Y Relacion Descriptiba de la Ciudad de la Plata Metropoli de las Provincias de los Charcas y nuebo Reyno de Toledo en las Occidentales del gran Imperio del Piru on January 1, 1639. Intended to be part of an ecclesiastical history of the Spanish American possessions by Tomas Tomayo de Vargas, that was never completed, the volume gives the history and describes the people, mines and minerals, civil and ecclesiastical government, and the condition and customs of the Indians in the city of La Plata and its region. Several printed and manuscript pieces are inserted and are commented upon in the narrative. A large oversize water color map of the Ciudad de la Plata en la provincia de los Charcas, which depicts the plan of the city, accompanies the volume.

The Independence period of 1809-1825 has extensive information about the royalist forces at that time. Over fifty miscellaneous papers are related to the Spanish army in Alto Peru from January 4, 1810 to September 5, 1820: military appointments, commendations, muster rolls, lists of deserters, and receipts and accounts of salaries and supplies. A Libro de Ordenes for the Compania de Voluntarios Reunidos of the Spanish colonial forces for the period August 16-September 11, 1820; a military account book for the years October 19, 1818-September 11, 1820; and nine Resumenes Historicos written by the Spanish general Jose Canterac in 1818 and 1819, give detailed information of finances and troop size, movement and strategy for both armies. Royalist correspondence in the collection includes that of Manuel Quimper Benitez del Pino, Spanish intendant of Huamanga, who received approximately ninety letters from General Jose Manuel de Goyeneche y Barreda and the officers Domingo Tristan y Moscoso and Antonio de Goyburu. Goyeneche y Barreda’s replacement, Joaquin de la Pezuela y Sanchez Munoz de Velasco, later viceroy of Peru, is represented by eighteen letters to Antonio de Goyburu and other correspondence. Military finances are discussed by the thirty correspondents to Jose Maria Sanchez Chaves, intendant of the royal army in Alto Peru. Items concerning the role played by the Catholic Church and its clergy in these wars are also to be found. For the patriots, almost forty letters from Antonio Jose de Sucre, principally to Agustin Gamarra and William Miller, deal with the Ejercito Unido Libertador in Peru in 1825-1826.

Bolivia’s national period contains several papers of the Bolivian army during the Peru-Bolivian Confederation of 1836-1839 and letters from Hilarion Grosole Daza in 1879, Jose Joaquin Perez in 1880, and Jose Gutierrez Guerra in 1927.

Other items in the collection are a diary, a legal dissertation, and maps. A diary of a trip from Suipacha to Vinas, October 11, 1809-April 22, 1810, gives a detailed record of distances and latitudes of this area. In 1808 the Disertacion legal de varios Puntos muy importantes sobre el fuero que gozan los Abogados en los excesos y delitos de su oficios para la verdadera inteligencia de la Ley was written by Pedro Vicente Canete y Dominguez, which contains a preface concerning the English invasions of Buenos Aires in 1806-1807. Among the twelve maps in this collection is one demarking the limits of the Chiriguana Indians.

The correspondents in this collection are Jose Fernando de Abascal y Souza, marques de Concordia; Mariano Aguirre; Antonio de Allende; Anonymous; Jose Hilario de Arias; Rodrigo de Azevedo; Manuel Antonio Baez; Antonio Gonzalez Balcarce; Jose Ballivian; Andres Barragan; Narciso Basagoitia; Manuel Belgrano; Alexandro de Benavente; Pedro de Benavente; Jose Joaquin Blanco; Mariano Campero; Jose Felix de Campoblanco, Gregorio Francisco de Campos; Jose Canterac; Andres de Cardenas; Carlos III, king of Spain; Jose Ramon Carmona; Jose Carratala; Juan Jose Castelli; Rafael Cautla; Pedro Antonio Cernadas y Bermudez de Castro; Manuel Choquehuanca; Diego de Chuguicallaba; Martin de Concha y Jara; Andres Cornejo; Feliciano del Corte; Benito Fernandez Dalense; Jose Maria Dalense; Roman Antonio Deheza; Pascual Diaz; Pablo Echeverria; Domingo de Eguia; Felipe Santiago Estenos; Francisco Antonio Esteves; Felipe III, king of Spain; Bartolome Fernandez Mosquera; Manuel Ferraza; Tadeo Joaquin de Garate; Cristobal Garcia; A. Geraldino; Manuel Antonio de Gomez; Jose Gonzalez de Prada; Antonio de Goyburu; Jose Manuel de Goyeneche y Barreda; Hilarion Grosole Daza; Jose Gutierrez Guerra; Gabriel Herboso y Astoraica, conde de San Miguel de Carma; Gregorio Hoyos de Miranda Garcia de Llano, marques de Valde Hoyos; Juan de Imaz; Jose Landavere; Mariano Lequerica; Geronimo Marron de Lombera; Rafael Lozano Perez; Josef de Mallavia; Francisco Marco del Pont; Maria Dominga de la Santisima Trinidad, Mother Superior; Francisco Javier Mariategui; Narciso Martinez; Domingo Francisco Mazondo; Andres Mejia; Joaquin Mendez; Pedro Jose Mendez de la Parra; Jose Mendizabal de Imaz; Jose Jorge Meneses; Jose Gabriel Moscoso y Peralta; Benito Maria de Moxo y de Francoli; Ildefonso de la Munecas; Vicente Nieto; Pedro Antonio de Olaneta; Daniel Florencio O’Leary; Matias Olvas; Mariano Osorio; Antonio Palomares; Manuel Pardo Rivadeneyra; Melchor Pelaes de la Canal; Jula de Penaranda; Jose Pereyra; Jose Joaquin Perez; Joaquin de la Pezuela y Sanchez Munoz de Velasco; Melchor Portocarrero Lasso de la Vega, conde de Monclova; Gregorio Prieto; Manuel Quimper Benitez del Pino; Manuel Ramirez; Juan Ramirez de Orozco; Anselmo del Real; Joaquin Rebuelta Velarde; Francisco Jose Recavarren; Juan Francisco de Reyes; Lazaro de Ribera y Espinosa de los Monteros; Mariano Ricafort Palacin y Abarca; Francisco del Rivero; Buenaventura de la Roca y Pruna; Simon Rodriguez; Carlos Rogantino; Roig; Pedro Antonio Rolando; Jose Rufo; Cornelio de Saavedra; Bartolome Maria Rodriguez de Salamanca; Juan Pedro de Saldias; Jose Maria Sanchez Chaves; Manuel Sanchez de Velasco; Juan Sanchez Lima; Andres Santa Cruz; Jose Santa Cruz y Villavicencio; Pablo Manuel Segovia; Sebastian de Segurola Jose de la Serna e Hinojosa; Mariano de Soto; Manuel Jose Soutino; Antonio Suarez de Ribera; Antonio Jose de Sucre; Pedro de Tagle y Bracho; Francisco de Tapia Montalvo; Manuel Jose de Tobar; Francisco Torres Diago; Pio Tristan; Domingo Tristan y Moscoso; Juan Valdes; Rufino Valle; Fermin de la Vega; Juan Jose de Vertiz y Salcedo; Anselmo Vicencio; Guillermo Zarate; and Mariano Zuniga.

Collection size: 610 items

For more information about this collection and any related materials contact the Manuscripts Department, Lilly Library, Indiana University, Bloomington, IN 47405 — Telephone: (812) 855-2452.

——————————————————————————–

CHACO
——————————————————————————–
The Chaco is a wide region covering parts of Argentina, Bolivia and Paraguay.
This page is only concerned with the part covering the Argentina-Paraguay frontier
region.——————————————————————————–ARGENTINE TERRITORY OF THE CHACO
The Spanish penetrated into the Chaco as early as 1521. At first it seemed as if
they would succeed to conquer the area, but after the destruction of Nuestra Se?ora
de la Concepci?n del Bermejo – the major administrative center, founded 1585 – ca
1631 their rule became largely nominal and the native nations – the Chiriguana, the
Omarapa and many other – actually regained their independence, keeping it until the
end of the 19th century. (1)
The territory continued nevertheless to be seen as part of the Spanish possessions,
most of it being included in the province – since 1782 intendency – of Paraguay,
other parts being included in the provinces – later intendencies – of Buenos Aires
or Tucum?n.
The division continued after the proclamation of the new states of Argentina and
Paraguay in the early 19th century and lasted until the War of the Tripple Alliance
(1865 – 1870), when the whole Chaco was occupied by Argentine troops.
In 1872 the area was organized as the Territory of the Chaco. After the Treaty of
Buenos Aires of 1876 the northern part (the so-called Chaco Boreal) was returned to
Paraguay, the Argentine Territory of the Chaco now only covering the central and
southern Chaco.

(1) In a last attempt to pacify the region the Spanish allowed the Jesuits to
establish reducciones or pueblos among the natives (Nuestra Se?ora del
Buen Consejo among the Mataguayo, San Juan Bautista de Balbuena among the
Isistin?s and the Toquistin?, etc ) in the 18th century.
These missions however never achieved the same organization or importance
as those established in Misiones and finally suffered the same fate.

http://www.etnohistoria.com.ar/htm/bibliografia.htm

4) Kui mägedes päris halb hakkab, siis pidavat kohalikud oskama tohterdada mingi joogiga. Tuleb küsida “KOKA”, nad võtavad mingi lehe, panevad vette ning lasevad selle vee ära juua. Ei ole proovinud ega näinud, aga ühed pikemalt peatuvad inglise keelt rääkivad inimesed õpetasid meid nii.

http://www.laprensa.com.bo/hoy/default.htm

http://www.lostiempos.com/noticias/24-05-05/index.php

http://www.laprensa-bolivia.com/

http://www.eldiario.net/

http://www.la-razon.com/

http://www.elmundo.com.bo/

http://www.trekker.co.il/english/

http://www.designautopsy.com/blowup/

http://www.bolivia.freehosting.net/f

This is Me: The Story So Far

Kui teised peol käisid ja muusikat kuulasid, siis mina ütlesin “aga siin pole ju mingit informatsiooni” ja kuulasin BBCd ja UCLA loenguid edasi.

Kris was around when his dad, stepfather, and uncle all started Technology startups. Being around computers and technical gadgets from the age of two, he developed a strong bond with tech. He developed the first website for the Estonian Wireless movement with his father. Kris had his first go at photography at the age of 15 with digital cameras he could borrow form his mom’s workplace. He earned his pocket money making websites for companies in Estonian and abroad. At University he studied Media and during the second year started ‘being a famous fashion photographer’.  

Kuupäev: ammu-ammu

Oma nooruses olin ma laisk ja lohakas. Käitumises iseloomustas mind erisugune loidus. Tihti veetsin aega pilvi vahtides. Kunagi ei tulnud mulle pähe teha tööd või aidata teisi inimesi. Kuigi mind saatis armastus looduse vastu, ei teinud ma midagi, et loodust kaitsta või paranada loomade elujärku. Ma ei vaevunus isegi nende nimesid korralikult pähe õppima. Aastate jooksul sain täiskasvanuks ja siiski, ühel päeval, juhtus see, et astusin sisse loodusteaduste instituuti. See päev muutis mu elu.
“Tere,” ütles preili sekretär.
“Tere! Mina olen härra see ja see,” vastasin viisakalt ja palusin kohtumist härra direktoriga.

Sel hetkel see juhtuski -  elumuutus: sisse astus rühikas härra direktor. Tegemist oli minu isaga.

Mul ei ole oma elufilosoofiat. Ma lihtsalt räägin seda, mis pähe tuleb. Mõni psühooloog võib sellest paremaid järeldusi teha kui mina.

“Öelda, et evolutsiooniteooria ei kehti, on öelda, et miski on Jumalast puutumata. Kuid Jumal on kõiges.”

Kui ma olin väike, tahtsin saada arvutimängude testijaks. Neljaselt tegin kõigile Siemens-Nixdorfi peal tetrises tuule alla. Paar aastat killisime Wolfenstein 3Ds naabripoisiga pahasid. Naabripoisist sai lõpuks joodik; minul on nüüd silmanägemine kehv. Tuleviku suhtes meil suuri lootusi ei ole.
Kui ma olin 12 siis ma armusin dominikaani vabariigis banaanimüüja tütresse ja tahtsin sinna jääda ja vanemad maha jätta. Mõtlesin, et hakkan ka banaane müüma.
This is my story so far.
Born in 1997 the coldest winter of the decade. I’ve written
how hard it was for my dad back then.
2002-2002 Kris was active in Photoraphy and wanted to be a photographer
in 2002 and 2003 Kris was making websites on his spare time from school.
The money he made bought me a ticket to South America (with the help
of many generous sponsors) for a year. He became friendly with Tango
dancers, traveled to Chile, Peru, and Bolivia and made this Photo
essay.
2003 Kris created the WiFi.ee portal with his dad
He spent the 2005 summer in Brazil and went to the 2005 Samba
carnaval which he counts as one of the things that changed his
life.
In 2006-2007 Kris was depressed. He wanted to do something
about Climate Change but did think of anything.
- Had an idea to do a street Fashion blog in Lisbon which
never realized. Went back to Lisbon in 2009 and made it
happen.
- Had an idea for ArtBart which hasn’t been realized so
far but discussions wit the BART company are in the works.
In 2007 Kris became interested in Social Media, Facebook,
Twitter – the works… went to study av media in Tallinn
University and wrote this paper one the issue.
Wanted to start making iPhone apps withour success.
Got interested in the issues of the borders of Europe and
stayed for over a month on Madeira researching local
culture and identity. Made friends with the local
communyt and went to a Madeiran family Christmas
dinner. Desertas, Porto Santo. French islands.
Wante to make a film but due to lack of funding
postponed.
In 2008-2009 he went to Portugal for a year and became
interested in African issues and learned to speak
Portuguese
In 2009 He is making a film abot Sao Tome and Principe,
a tiny island with lots of oil and friendly people.
And even democratic governance for 10 years.
Part of a bigger project on Lusophone countries.

This is my story so far.

Born in 1997 the coldest winter of the decade. I’ve writtenhow hard it was for my dad back then.
2002-2002 Kris was active in Photoraphy and wanted to be a photographer
in 2002 and 2003 Kris was making websites on his spare time from school.The money he made bought me a ticket to South America (with the helpof many generous sponsors) for a year. He became friendly with Tangodancers, traveled to Chile, Peru, and Bolivia and made this Photoessay.
2003 Kris created the WiFi.ee portal with his dad
He spent the 2005 summer in Brazil and went to the 2005 Samba carnaval which he counts as one of the things that changed hislife.
In 2006-2007 Kris was depressed. He wanted to do somethingabout Climate Change but did think of anything.
- Had an idea to do a street Fashion blog in Lisbon whichnever realized. Went back to Lisbon in 2009 and made ithappen.
- Had an idea for ArtBart which hasn’t been realized so far but discussions wit the BART company are in the works.
In 2007 Kris became interested in Social Media, Facebook, Twitter – the works… went to study av media in TallinnUniversity and wrote this paper one the issue.
Wanted to start making iPhone apps withour success.
Got interested in the issues of the borders of Europe andstayed for over a month on Madeira researching localculture and identity. Made friends with the localcommunyt and went to a Madeiran family Christmasdinner. Desertas, Porto Santo. French islands.Wante to make a film but due to lack of fundingpostponed.
In 2008-2009 he went to Portugal for a year and became interested in African issues and learned to speak Portuguese
In 2009 He is making a film abot Sao Tome and Principe,a tiny island with lots of oil and friendly people.And even democratic governance for 10 years.Part of a bigger project on Lusophone countries.

This is my story so far.Born in 1997 the coldest winter of the decade. I’ve writtenhow hard it was for my dad back then.2002-2002 Kris was active in Photoraphy and wanted to be a photographerin 2002 and 2003 Kris was making websites on his spare time from school.The money he made bought me a ticket to South America (with the helpof many generous sponsors) for a year. He became friendly with Tangodancers, traveled to Chile, Peru, and Bolivia and made this Photoessay.2003 Kris created the WiFi.ee portal with his dadHe spent the 2005 summer in Brazil and went to the 2005 Sambacarnaval which he counts as one of the things that changed hislife.In 2006-2007 Kris was depressed. He wanted to do somethingabout Climate Change but did think of anything.- Had an idea to do a street Fashion blog in Lisbon whichnever realized. Went back to Lisbon in 2009 and made ithappen.- Had an idea for ArtBart which hasn’t been realized sofar but discussions wit the BART company are in the works.In 2007 Kris became interested in Social Media, Facebook,Twitter – the works… went to study av media in TallinnUniversity and wrote this paper one the issue.Wanted to start making iPhone apps withour success.Got interested in the issues of the borders of Europe andstayed for over a month on Madeira researching localculture and identity. Made friends with the localcommunyt and went to a Madeiran family Christmasdinner. Desertas, Porto Santo. French islands.Wante to make a film but due to lack of fundingpostponed.In 2008-2009 he went to Portugal for a year and becameinterested in African issues and learned to speakPortugueseIn 2009 He is making a film abot Sao Tome and Principe,a tiny island with lots of oil and friendly people.And even democratic governance for 10 years.Part of a bigger project on Lusophone countries.

Kuupäev: ammu-ammu

Oma nooruses olin ma laisk ja lohakas. Käitumises iseloomustas mind erisugune loidus. Tihti veetsin aega pilvi vahtides. Kunagi ei tulnud mulle pähe teha tööd või aidata teisi inimesi. Kuigi mind saatis armastus looduse vastu, ei teinud ma midagi, et loodust kaitsta või paranada loomade elujärku. Ma ei vaevunus isegi nende nimesid korralikult pähe õppima. Aastate jooksul sain täiskasvanuks ja siiski, ühel päeval, juhtus see, et astusin sisse loodusteaduste instituuti. See päev muutis mu elu.
“Tere,” ütles preili sekretär.
“Tere! Mina olen härra see ja see,” vastasin viisakalt ja palusin kohtumist härra direktoriga.

Sel hetkel see juhtuski -  elumuutus: sisse astus rühikas härra direktor. Tegemist oli minu isaga.

Mul ei ole oma elufilosoofiat. Ma lihtsalt räägin seda, mis pähe tuleb. Mõni psühooloog võib sellest paremaid järeldusi teha kui mina.

“Öelda, et evolutsiooniteooria ei kehti, on öelda, et miski on Jumalast puutumata. Kuid Jumal on kõiges.”

Kui ma olin päris väike, tahtsin saada arvutimängude testijaks. Neljaselt tegin kõigile Siemens-Nixdorfi peal tetrises tuule alla.
Paar aastat killisime Wolfenstein 3Ds naabripoisiga pahasid. Naabripoisist sai lõpuks joodik; minul on nüüd silmanägemine kehv. Tuleviku
suhtes meil suuri lootusi ei ole.
Kui ma olin 12 siis ma armusin dominikaani vabariigis banaanimüüja tütresse ja tahtsin sinna jääda ja vanemad maha jätta.
Mõtlesin, et hakkan ka banaane müüma.

Dear Family

2006?

Dear family,

As I’m writing this it’s sunny outside and about -7 degrees. It’s a great day for snowboarding and photography, my hobbies. When I’m finished with this letter I’ll probably go out and have a little walk with my camera. I live in a wonderful neighbourhood with little wooden houses and park that was built by a tsar of Russia for his wife. Called Kadriorg, it’s located in Tallinn, the capital Estonia.

We have a temperate climate here so days like this are rare. For most of the time it’s cloudy and cold and a bit depressing. We have snow in winter and warm weather during summer so it’s opposite to your arrangement.

I live in a block of flats with my mother and stepfather. They are both active in internet related work. They are broad-minded people and aware of their surroundings which is why I have had quite a liberal upbringing. I don’t have many responsibilities at home but when something needs doing I’m quite helpful.

Friends describe me as an optimistic, positive and friendly person who thinks creatively and always has his own opinion. Sometimes I can also be a bit ironical and omniscient but I always try to listen to what others have to say.

Philosophically I think time is the most precious thing we have. I’m enterprising and inquisitive but I don’t want to waste time doing something I find has no deeper meaning or positive effect on my or others future.

I’m also quite a dreamer. I love science fiction and fantasy. I’ve probably read hundreds of fantasy books. I love nature and animals and going trekking or cycling or just simply being outdoors.

My favourite magazine is National Geographic. My favourite music is performed by Rammstein, Enya and Carlos Santana. I’m also interested in cinematography.

At school I like Geography and Mythology because they give sense of the incredible diversity of our World. I like to travel and these subjects are a kind of a substitute when I’m in Estonia.

My adventurous nature is one of the main reasons I want to be an exchange student. The other is photography. I’d say photography is just about the most important thing in my life. I want to become a professional landscape photographer or alternatively a photojournalist. As I know how incredible beautiful landscapes and colourful culture you have, I can’t wait to already get there.

Love,

Kris Haamer

PS: You can check out my photography at http://kris.mindworks.ee/

Book II – Brasil

Oli pime ja ma tulin bussi pealt maha. Ma ei teadnud kus on meri aga läksin otse edasi, järgnesin kohalikele ja kõndisin ning siis kostuski lainete kohin ja ma läksin edasi, pöörasin paremale ja seal oligi ookean.

Tulin uues linnas rongi pealt maha, olin jalle brasiiliasse joudnud. Jooksin valja bussipeatusesse, kus seisis miski hipivalimusega tyyp ja kysisin talt millise bussiga bussijaama saab. Tyyp ajas vaikese sorma ja poidla pysti aga ma ei pannud tahele ja kysisin uuesti. Siis ta tegi seda uuesti kordas zesti ja naitas teisi kae nimetissormega mist a vasaku kaega teinud oli. Nyyd ma nagin. Vahepeal tuli mooda sama rada buss teiseslt poolt kui teine buss lainud oli. Kahesuunaline liiklus yhel rajal. Samal ajal kais teistel radadel konventsionaalne liiklus. Koht meenutas millegiparast Curitibat, oli natuke kyber. Niisiis astusime koos bussi peale number kaks. Ma vabandasin, et mul raskusi portugali keelega on ja seletasin et kaks kuud tagasi oli vastupidi, nyyd aga jallegi hispaania keel esirinnas. Astusime bussist maha ja istusime tyybi autosse. Tyyp kaivitas mootori, vaatas kaarti ja vajutas kaasi pohja. Soitsime 300km tunnikiirusega yle parkmismaja serva, lendasime yle miskise kynka, mis meenutas tartu kassitoome tahevaatlusmaja koos pesuloksuga. Sel hetkel muutus tyyp natuke narviliseks ja ytles oko, auto all oli parkmispiletikontrolor. Panime turvavood peale. Nyyd paisitis bussijaam ja sealne moodse kuntsit soperdis mis meenutas yksteise otsa ebatasaselt laotud parkimiskohti. Auto lennukaar kaotas kiiresti ohku ja maandusime mooda, serva peale, auto poordus kummuli ja kukkusime katusele, otse kontrolori korvale. Mu kaasreisija sai peavigastusi, jooksis verd. Kontrolot kusis, kuidas me siia saime.

Las cataratas

At 5 o clock at night at the youth hostel I was waken by my cellular making strange noises. Quickly I got up, dressed, dropped my classes from the second floor bunk to the back of a dark room, found the again fortunately unbroken, using my cells eerie green light., took a shower and hurried out into the still very black night to find it too early for any activities. So on a walked up the street until I came to 2 men talking near a gas station. My inquiry about getting to falls summoned a taxi driver in a black Mercedes and by paying him too much I readily got to the falls. It was still only half past five, even the security hadn’t arrived to work yet so I soon got really bored and kind of broke in to the National Park, more like walked. Having strolled for some time I had already almost reached the thundering waterfalls when a park guard walked out of the woods. I had been eyeing a closed trailhead thinking that crossing it would diminish my options of playing dumb. The park ranger said that I was no business being here and they should really write me a fine. That’s how a learned the Spanish word “Multa” But as I was playing on my innocence of any knowledge about any rules or even remote possibilities of tressing pass anything I was made to sit there in the glorious morning light watching Toucans flying from treetops to treetops, monkeys playing with their small on the trees. I had to tolerate the sight of birds from a very close distance and listen to a old wise man talking about ancient mysteries and buried waterfalls under the Itaipu Dam.

Oli pime ja ma tulin bussi pealt maha. Ma ei teadnud kus on meri aga läksin otse edasi, järgnesin kohalikele ja kõndisin ning siis kostuski lainete kohin ja ma läksin edasi, pöörasin paremale ja seal oligi ookean.

Kuulan rüme ja kirjutan sulle. Vabanda et seda kirja nii kaua ootame oled pidanud, kui sa poleks minu jaoks nii tahtis inimene, oleks veel paar aastat lainud.

Moni ootab ikka veel.

Olin Itaalias. Linna nimi oli Pariis.

Väga ilus ilm. Jooksin mööda tänavaid. Kohtasin 2 prantslasega. Ise elasin majas silla kõrval. Ilus lai valgustatud tänav. Mööda silda sai randa ja poodi. Ema tahtis mööda silda poodi jalgrattaga. Silla alguses olid jalgaazrattatoed; ega ta ei saanud hästi, sest mööda silda tulid teaised rattad koguaeg vastu. Taevas oli sinine.
Järgmisel päeval jooksin mööda linna. Jooksil otse kahele prantslasele otsa. Koosin koguaeg ja seisma ei saanud jääda. Tahtsin nendega rääkida ja pidin möödatulija kraenööbist haarama ja ennast ümber tema keerutama, et ümber pöörata. Pranstlase d said kokku naise emaga, kes oli moslem. Naine kummardus ja mees heitis ka kõhuli – hakkasid ema jalgui suudlema; kõik 3 laulsid. Mina hakkasin neid kohe igasuguste nurkade alt pildistama. Naine palus: “Kris, kas sa palun saaksid minna?” Mina läksin nurga taha ja mõtlesin, ootasin. Siis muutusin rahutuks ja jooksin teisele poole tänavat ja seda mööda edasi. Linnas olid igalpool mäed nagu Toomemäed.  Jooksin mööda ühte mäenõlva üles ja tegin tagurpidi salto, et suunda muuta. Kaamera rippus mul koguaeg kaelas ja loperdas. Jooksin edasi ja jõudsin majade vahehlt natukene välja kõrgemale kohale, kus olid viinamäed ja avanes ilus vaade linnale. Siis algas mul silme ees äkki ajalooline panoraam sellest, kuidas linn tekkinud oli. Sügav Hollywoodilik hääl selgitas ajalugu samal ajal, kui silme ees kerkidest metsadest majad ja jõgedest said kanalid, tekkisid teed ja viinamäele külvati esimesed viinamarjad. Mina istus sellel samal viinamarjanõval ja minu kõrval oli äkki väike seltskond keskealisi silmnähtavalt jõuakaid turiste. Naisel oli ilus joonistus. Mina küsisin, et mis see on. tema ütles, et joonistus. Mina ütlesin, et ma näen jah, et joonistus. Tema seljataga istusid rikas mees koos igavleva naisega. Mõlemad sõid talrdikult juustu. Keegi mees näitas näpuga mitmesse suunda ja seletas, mis näga on. Kaugemal paremal nägin 12 turisti tanstimas reatantsu (line dance). Nad oli kõi ümmergusse koplisse suletud ja moodustasid seal ringe. Nooremad said sealsamas ratsutamist õppida. Mul tuli kohe mõte, et miks ma kõige vanemas seltskonnas olen. Igavlev rikas naine küsis äkki mehelt, et mis vahe on vintage ja tavalise veini vahel. Mees vastas, et vintage on rohkem teravamaitselisem. Naine ei jäänud rahule: “Mis neid siiski eristab?” Giid, paks vanamees, vahtis talle millegipärast otsa. Tahapoole olid tekkinud pensionärid, keda ma alguses ei märganud. Üks purjus mees avas uue pudeli. Kõik proovisid veini. Maas nägin viit tühja pudfelit. Tõusin äkki püsti ja pistsin jälle jooksu. Jooksin mööda tolmuteed alla linna poole. Tee lõpus paistis puust uks suure raami sees; mõlemal pool teed olid tarad ja paremal iga 10m tagant kuut koos koeraga. Kõigis kuutides olid kurjad koerad ja haukudsid ning püütsid mind hammustada. Kõigi koerte ketid olid aga sama pika ja koerad jäid minust mõne cm kaugusele. Jõudsin ehmatustega tänava lõppu ja avasin tõmbasin ukse lahti. Ukse tagant kargas välja luukere, mis ukse najal püsti seisnud oli. Rohkem seal midagi ei olnudki, tegemist oli seinakapiga. Edasi ei mäletad, mis juhtus.

Book IV – Morning in Estonia

Rännates maailma ringi kaovad paljud kindlad kontseptsioonid selle kohta, mida peetakse eluks. Muutub raskeks teha valikuid hea ja halva vahel, muutub raskeks anda millelegi väärtust; muuta midagi, teha midagi ära ilma tundmata filosoofilist tühjust. Sama juhtub armastuse puudumisel ühe inimese elust.


Selleks, et tunda midagi oma soontes, on vaja, et keegi hakkaks sulle vastu, tekiks konflikt. Vastuseis annab jõudu ja tõmbab välja vegeteerivast seisundist.



Haridus

  • Riiklik wikipedia arendamine

  • Õppematerialide modulaarne ülesehitus ja jagamine ja ühildamine wikipedia baasil. Eesmärk luua eesti keelne ühtne ja tasuta ning kergesti kättesaadav teadmiste ja kultuurikogu

  • Töögrupid teadusministeeriumite juures, et arendada eesti teaduskultuuri ja keelt wikipedia entsüklopeedias.


  • Wikipedia edited by government, universities


  • Information freely available, movies on a cheap click business model


  • Modular studies


„Efektiivne klassiaeg on tähtis. Perioodiõpe. Igaks tunniks peaks õpilane ennast ette valmistama ja tunnis toimuks ainult diskussioon.”


„Õpetaja kohustuslik koostatud konspekt, mille saab õpilane perioodi alguses.”


„ajaloo pilk suunata vaid viimasele sajandile ja unustada kõik muu, ajalugu räägib ebatähtsatest

asjadest. sõdadest. olles heroiliselt välja kannatanud perils of modern education in Estonia, he reformed the education. „


„Tänapäeva kool vaevleb raha ja energia puuduses. Ei saa koolist inspiratsiooni.”


„Ühiskonnas on usalduse puudumine, koolis ka, õppimises. Kool on testing ground, kus saa oma teooriaid katsetada, seda ei tohi liiga tõsiselt võtta”


„Eesti entsoklopeediakirjastus peaks annetama oma kogud vikipediale.”


„Wikipedia haridussüsteemi baasiks”


„Inimesed kontrol. miks muutuvad inimesed kontrollitavaks? – hirm? – enese eesmärkide puudumine – võetakse kodumaa eesmärgid, mida kaitsta?”


„Maailm. kui ma olin 14, siis ma eitasin maailma ja tema olemasolu. ma nägin rumalust ja ebainimlikust ja arvasin, et midagi ei ole võimalik muuta. sellises maailmas me elame. Ma ei teadnud, et on teisi, kes arvavad, et maailm on vale, ei julgenud vähemalt proovida. see on kõik, mis ma tahtsin.”


„Obj-orient. obejkt orienteeritud õppemaretialid, õppimine vastavalt igaühe oma nõrkdaele kohadele. ei raiska nii kohutavalt palju aega nagu meie tänane süsteem.”


„Mis on õppimine? õppimine on keskendumine, eelkõige keskendumine, muu ärajätmine, lihtsustamine. võtmine väikesteks juppideks ja seejärel nende juppide jäljendamine.”


„nii õpitakse tantsusamme. nii õpitakse koolis matemaatikat. õpetaja teeb ees, jupikapua ja sina teed järgi ja mõistad, miks nii, sest sa keskendud ja jälgid nähtamatut joont. et mõista, on vajalik lihtsustami, seüareerimis, klassifitseerimisoskused. iseseisvalt õppides teed seda sama. Keskendud”


„ajalugu õppides kuulad õpetaja juttu, jälgid tema kõnet ja keskendud sellele, ei pane muud tähele ja jälgid seda joont. kui joon kaob, siis oled kadunud.”


„miks ei tule närvilisel inimesele midagi välja- ta ie suuda keskenduda ja jälgida nähtamatut joont.”


„lugemisel toimub sama. keskendud loole, nähtamatule joonele mis jookseb sõnade ja tähenduste rägastikus. siin pead mõista tähendusi.” Jätkas poiss.


„-vaba informatsioon, kõik wikipedias”


„-vabadus õppida ilma halvastivaatamiseta, kui ei oska”


„-võimalus valida oma tee ja usk”



„my life philosophy”


„närvid on lahedad retseptorid mis annavad ajule pteda, mis kehas igalpool toimub, ajus endas on vähe närveõ”

Kõiksus


„Areng tekib konfliktist, totaalne tolerants sumbub igavuseks? Huumor?”


„Kataloogiseerimine ja eristamine, juppideks võtmine on vahend, mitte eesmärk – tegelikke erinevusi ei ole, kõik on üks aga meie aju ei suudaks seda niiviisi uurida. Asjade eraldi käsitlemine on vajalik õppimiseks.”


„All the colors of the rainbow are beautiful.”


„iga unistus on meile antud võimega see teoks teha”, kirjutas kinga”


„Solidaarsus ühiskonnas?”


„ei ole riike”

„ei ole demokraatia?”



„elan hetkes, sest ei mäleta minevikku. fuck tuleb minna kõigisse nendesse koledatesse kohtades, kus on hirm ja seal pildistada, kõiks see nähtavale kiskuda.”


„igaüks kuulutab oma tõde aga kas keegi kuulab, kas keegi mõtleb?my passion is stories, movies are stories. ma ei usu karistustesse, kuriteo põhjus on millegi puudumine, kas loomalapsedsaavad lõviema käest karistada? pildistada mullinätsuga tibid”


„Strenght isi n unity, unity is the cooperation individuals. We are, because we all are. Ubundu. „

Fotograafia

„Selleks, et pildistada sündmust kuu aja pärast, pean ma täna kohale minema, kõik inimesed peavad olema harjunud sellega et mul kaamera käes ja mu unustama”


Kallis vaataja, see film on pühendatud sulle.


„Eile: vanaema õunapuu otsas

uus maailmakorraldus häbitus ja usaldus”


Kunstimuuseum

Pildid olid igavad ja saalis oli miski hais na siis ma loin jala vastu kuju ära

The Face Of Estonia Fotoprojekt


„Mis on sinu elus tähtis?” küsis ta mult, „mis on sinu unistus? Millisena sa tahaksid maailma näha, kas ei ole midagi, mida sa tahaksid muuta?”



pean saama suurärimeheks. et olla ligi piisavale rahale, et teha maailma paremakss… sotsiaaltöö on liiga small-scale, poliitika on peaga vastu seina jooksmine, fotograafial pole piisavalt mõju.

Film on teine võimalus. Mull eie meeldi teistele öelda, mida on vaja teha – seega heategu.ee e sobi? Võiks olla odav importoiduaine. Acai? Tervislik, tundmatu, hea transportida


Mina

Going to places, cultural exchange.


Turn offs: unfriendly people, cynicism people who are afraid, preconceptions, doing things how they’ve always been done


Order and disorder, patterns, rhythms, long bus rides, clothes, stuff I have never seen before, invisible people.


Freedom lives in the heart, languages, food, musical instruments, music, dancing


Speaking what’s on my mind


Lying


Passions: living, surprises, materialism


People who don’t take responsibility


Karjainstinkt


Judgmental people


At some point my philosophical thinking made everything seem unimportant, without meaning, material things became unimportant. Now I have stricken something of a balance looking at life. With a map before me. First born we don’t have many choices. We are appointed a path by environment.


Aga kaugelt ja lähedalt teda otsima peab, kui teda pimedas silmad, otsa ei komberda, siis on ülimalt hea. Ta ei oota kedagi, lihtsalt seisab seal.

Raamatud


  • Stepihunt. Oh Harry, me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et koju jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus!

  • On nii. ainult õnnetud inimesed on halvad tantsijad michale winterbottom

  • Rääkides Inuitidest. Vanaisa: Kuidas nad küll selle hügieeniga saavad. Mul siin mõnikord. Kaks nädalat ikka ei pese, siis on halb tunne natuke. Ihu imelik.

  • Stepihunt. tõsidus seotud asjade väärtustamisega, igaviku ja ajaga

  • Vanamoeline-.niiet te ei joo? – jah, ma olen vanamoeline. – vanasti joodi ju ka. vanad kreeklasedki olid suured veinisõbrad.

  • ma olen väga vanamoeline.



MagicBook . Apple MagicBook


Rääkides vanaisaga suurtest loomadest. Isa: Valget karud artikas on võimsamad kisjad. K. Aga kas elevandi vastu ka saa? Noh olgu, see on kitsendusega. Võimsaim kiskja pohjapoolkeral. Mis see võimas tähendab? Aga India? Seal on vantsid. Noh olgu, aga üks võimsamaid ikka, tugevam kui lõvi. Vanaisa: lõvi on selline väikene, mis ta on: 200, 300kg kõige rohkem.

Ja ega ta jah, Lõvi pole miski loom. Tiiger on vast isegi võimsam. nojah,

Tuleb dzunglis lõvi vastu pole midagi, aga tuleb tiiger, vot siis on tõsine.’


„Ma kirjutasin just kaks ja pool lehekülge juttu mitte millestki” ütles vahetusõpilane. „Sa just defineerisid esimest korda selle mis on keskkooli kirjandid”, Urmo



2 worlds. ma tean väheamtl kahte võimalust, kuidas saab elada. frustreerunud, auahne, ärapnaija, saavutusvajadus

, putting i first

world peace, everybody equal, ni competiton, putting wee first, offers possibility of complete trust and is happy but maybe boring, is very slow, no thrive


iäve lived tem both


Ma kasuta eriti kirjutamisoskust väljaspool kooli

mehe edukus on edukus ainult võrreldes teiste meestega.


minu unistus on kiiresti pildista.


Pidev-tomat, kasvab köögis ja ühest otsast lõikat ära, teisest kasvab juurd.


Külmkapipuu, mis imeb sooja ära-


kurikuulus liivakasti miiting

Miks keegi ei taha meie vastas elada. Ma hakkan seda juba isiklikult võtma.


Miks on nii tähtis olla eriline. See on tähelpanuvajadus. Tuleneb vajadusest armastuse ja läheduse järele. Soov olla vastassugupoolele atraktiivne.


Ma ei tea kas see on pseudo või intelligents aga see on see, mida ma mõtlen ja tunnen. Leia selline nimi nagu sulle sobib, ma ise arvatavasti ei ole kõige objektiivsem hindaja. Vabandust, kui ma võib-olla ei ole vääriline oponent.

Viha on edasiviiv jõud ja õnn viib arengu peatumiseni?


Kui ma olin kurb ja vihane, siis ma sattusin masenduse auku, see kesti alati väga lühidalt, sest mul tugev hing ja siis tuli trots ja ma tulin nagu vedrust tagasi, võimega muutma kõike.


well, vabanda mu sõnakasutust, sa võid vahetada “ma ei tunne sind” “ma ei mõista sind vastu”, ma võin olla oma sõnades üsna


ma vabandan ka selle pärast, kui mu kirjad võivad olla veidi usklikud pähemäärimised.


ma olen viimasel ajal mõelnud selle üle, et kas õnn viib tegevusetuseni,


Ma olen väga usklik. Minu kreedo on, et kõik läheb alati kellegi jaoks hästi. See hoiab mind õnnelikuna. Aga õnnes pole jõudu, see on veidi igav ja nagu juurvili.


Ma olen Dorian Gray. Minu hing elab teisel tasandil, kui keha. Ma vaatan oma elu kõrvalt, mis teeb mind vastupidavaks kõiksugustele piinadele, valudele.


Ma kardan, et see teeb mu emotsioonituks. Ma vaatan elu nagu kaarti ja mängin selle peal etturitega. Manipuleerin.


Ainult harva saan ma tulla alla, need on kõige tulisemad hetked mu elus. Nad on purjus ja ujutavad mu üle. Karneval Brasiilias, Kiri Laurale.


„Miks ausus? Sest see vabastab ahelatest. See annab vabaduse. Ma ürtian ennast vabastada hirmmudest, häbist.”


„Mõnikord on teede ääres loomi, jäneseid ja koeri. teinekord ei ole isegi linde”, kurtis poiss südantlõhestavalt.


mul on üks sõber kes tahab minna rooma paavsti juurde munadepühadeks. kuigi ta usaldab jumalat, võtab ta ettevaatusabinõu ja läheb lennukiga. minul seda raha ei ole ja et temaga kaasa minna, peaksin alustama veidi varem pöidlaga. millal sulle tundus, et oli hea aeg minna?


kirjutamisest: ma kirjutan, sest mõned asjad saavad selgemaks, kui ma nad paberile panen. teistele ütlen.


veel paar aastat tagasi ma ei kirjutanud kirju, veel paar aastat tagasi elasin ainult endale. kui midagi kirjutasin, siis oli see raamatu jaoks, sest raamatuga oleksin saanud teiste seast silma paista. sel aastal kirjutan kirju.


olla eriline, parem kui teised, sest see oli ainukene tähtis asi. olin ebakindel kuid põhimõtetega, ei teadnud mida tahan, mõistsin kiirelt kohut, mõistsin hukka ja kaputeerisin.


sinu eelviimast lauset kuulen ma tihti


ma olin 3 aastat vana, kui vanemad tõid mulle saksamaalt mu esimese kaamera. sealt sai alguse pikk ja katkendlik romaan fotograafiaga.


kas sa pildistad midagi? jäädvustad midagi?


kris

raha on anünüümne. kahjuks on see nii.

Ruud juurde

nõmme tee 48-42

13417


Elu ei ole ainult selline, nagu Sina teda kohanud oled

Me ei pea olema väljasuretajad

2003a avastas Canada teadlane Larry Kostiuk, et vett peenest torust läbi juhtides saab ‘koorida’ elektrit

Tänapäeva inimene on hirmunud ja lõksus

Raha on luba kuldkalalt midagi soovida, meie valik on millised soovid me täidame

Seal on armastust

Ja seal on sõprust

Seal on õnnelike inimesi

Ja inimesi, kelle käest on midagi õppida


Ja ma näen inimesi, kes teavad


smiling by deafault


Ja ma tulin nüüd koju aasta 2005 suve lõpul ja tahtsin kõiki suudelda, kallistasin ja musitasin ja inimesed olid üllatunud. Pea aasta on sellest nüüd möödas ja ma olen eestlane vihmas, vihmakeebis, hallil ja sügaval tänaval, viru keskuse tagalas.


inimesele on pidevalt vaja väikeseid saavutusi ja edu enesekindluse püsimiseks


kes jagab, see varastab on rumeenia vanasõna rumeenia keele on portugali keelega saranane, sest temagi on romaani keel


keerutatud apelsinid … keerutad apelsini laua peal ja siis lahebki imeliku maitsega


ja 100 aasta pärast võtab kuningas ja ütleb,e t tema mõistab hukka töö, nagu tänasel päeval mõisteti hukka orjandus ja on kõlakad, et kuskil põranda all „ta siiski veel eksiteerib ja on inimesed, kes teevad tööd”


„Olles suurim nihilist üldse tuleb oma mudelit väljenduses olla täpne.”


„Visuaalne ajatelg ja mind-map on tähtsad ajaloo tunnis. enne ajalugu peaks õppima tänapäeva.”



„Naistesukad on üks koledamaid leiutisi.”


Worldsystem -riike ei ole

-traadita internet igal pool

-otsene demokraatia läbi internetihääletuste


Pakistan ja mongoolia mu sinisel ekraanil


„Rõõmus nihilist ja kurb nihilist läksid poodi, ilm oli sombune” jutustas vahetusõpilane.


„Minevik kujundab oleviku ja olevik kujundab ajaloo”, ütles ta


„ET MUUTA PRAEGUST ON KÕIGE TÄHTSAM INSPIREERIDA TEISI INIMESI”


veeb, kus kultuuri kaupa asju jaotada. muusika ja filmid. mongoolased ja siberi elanikud küpsetavad kuumade kividega seestpoolt välja muhkkatku kandvaid marmoteid ehk ümisejaid ehk maaoravaid, kes lähevad gaasi täis nagu õhupallid. pakistanis mehed peksavad ennda seljad veriseks sest ei osalenud pyhas husseini sõjas, nüüd tagantjärele. naised kannavad loori ja ei abilelluta armastuse pärast välja arvatud ühes piirkonnas.pakistani rahvussport on maadlus



praegu minna palmimajja ja pildistada üles kõik taimed wikipedia jaoks. milleks me õpime ajalugu, kui me ei tea geograafiat. ajalugu on lugu sellest, mis oli enne seda, mis on praegu. seega esimesena peaks meil olema mingigi eeskujutus sellest, mis on praegu


wiifi Traadita maailm


Pane oma mõtted kirja ja anna kellelegi lugeda.


Queque me up

Teiselpool maakera

Silk

Wifi


tegemist ei ole mitte lugemis ega kirjutusmäluga ega kuulamismäluga, vaid vajadusega asi läbi mõelda ja ajus organiseerida. eelnevad variandid pakuvad selleks eri võimalusi

Firma

Teeks firma, mis tegeleb fotograafia ja tarkvaralahenduste, antropoloogia, etnomusikoloogia ja kulinaariaga.


kokk, maailmakokk, pildistab ja teeb süüa ja tunneb veini, kuulab maailmamuusikat ka ja kirjutab raamatuid

-geograaf või antropoloog

-filmitegija, režissöör


Web my ass the hammer fund to hammer (haamer) down on a problem, solve it, yeah



DreamScape firmanimeks. Unistuste realiseerimise keskus.


DreamScape is an international photography and virtual media agenc ybased in Estonia, Northern Europe.


We view dreaming as an essential part in making real what we would like the world to be


DreamScape was founded by Kris Haamer, a former nihilist who in his youth was somewhat disappointed by the the people of this world and how it worked. He then deiced to disregard his former nihilistic views and to start actively changig the world into what h ehad dreamt of , he founded DreamScape to fill others people dreams. Thats how it all starte the now global govrnemtn.


Religion is view in dreamscape as a form of education a collection of books and knowledge put together by wisemen of many centuries in different places to reach many uneducated people


peaks hakkama samamoodi irooniliselt kirjutama nagu douglas adams ja siis looduslikult aktiivne olema


-


Laura

„Sa tundud mulle täiskasvanud aga laps. Mina ei tahagi suureks kasvada.”


„Sinu unistused on mulle võõrad.”


„Sa oled minu jaoks uus.”


„Ma ei teadnud, kas ma olen sinusse armunud, ma olen armunud ainult väikestesse tüdrukutesse.”


„Sina oled seda ka vist sees. Aga sinu ümber on loss. Sa oled naiselik, sa käitud nagu naine, sa kütkestad. Sa oled seksikas.”


„Sa ümber on loss, sa manipuleerid inimestega. Sa oled… ma tahaksin kohtuda su vanematega.”


„Ma ei oska asju jagada, kui ma midagi teen, siis ma panen kõik sinna sisse. Ma panen ennast sinna sisse.”


„Dorian Gray’s on üks koht. Saada oma elu kõrvalt vaadelda on vältida tema piinu. Ma olen selles kohas. See on omamoodi budistlik koht. See on õnne koht. Aga midagi on puudu. On igav. Ma läksin sinna kohta Lõuna-Ameerikas keset kirgi.”


„Ma ei ole olnud purjus alkoholist, narkootikumidest. Ma olen olnud purjus õnnest, tantsimisest.”


„Ma olin õppinud elu kõrvalt vaatama.”


„ Ma olin kõige õnnelikum inimene maailmas. Sina äratasid uuesti mu kire. Ja tegid mu õnnetuks.”


Anna andeks. Ma ei tahtnud sinuga nii külm või julm olla, aga tõepoolest- kuidas üldse reageerida millegi sellise puhul? Mina ei tea.. Aga ma tean, et mul on tõepoolest kummaline sinuga pärast seda suhelda või rääkida. Ma ei oska. Vabandust. Koguaeg on selline tunne, et saatsid selle kirja ainult selleks et asju segamini pöörata, aga see läheb peagi üle. Kindlasti. Lihtsalt ma ei saa aru, MIKS sa selle saatsid..


„Selle kirja kirjutasin nädal aega tagasi, kirjutasin nii, nagu olid minu tunded sinu vastu, ebaloogilised või häirivad, aga täpselt sellised nad olid. See ei olnud mitte esimene kiri, varasemad põletasin ära juba talvel, kui tundsin, et sa ei hooli minus, kuid kirg sinu vastu jäi alles.”


„Päev enne kirja [ha. kõlab nagu enne Kristust :)] rääkisin Mariaga ja mulle tuli meelde, kuidas ma elasin, kui veel olin õnnelik ja oskasin teisi õnnelikuks teha. „


„Su nimi oli Keegi ei armasta Kedagi ja ma kirjutasin sulle.”


„Laura, kas need hetked olid tõelised?”


„Ma arvasin, et sinu nii kirglik eemaletõukamine tähendab, et sa tunned midagi.”



„Sa tahtsid mind eemale, et sa saaksid unustada – sul oli juba keegi teine ja sa ei tahtnud seda ära rikkuda.”


„Hetk, kui sa minuga jälle rääkima hakkasid, tähendas, et ma ei olnud sinu jaoks enam tähtis.”


Ma arvan, et tegelikult oskad sa ikka veel inimesi õnnelikuks teha. Ja sisimas, kõige selle häiriva all, mida kurbuseks pead, on peidus asju, mis teevad ka sinu õnnelikuks. Nii et ära ole kurb, Kris, see pole ju sina.

Ja see, et sinu võimuses paraku pole mind õnnelikuks teha, ära palun võta seda endale veel üheks põhjuseks, et olla nukker. Sa ei ole ju midagi kaotanud- ei saa ilma jääda sellest, mida pole. Nii et naerata ometi ja naerata homme, sest see oled sina.

Ja ma väljendasin end ja sa mõistsid mind valesti- sa meeldid mulle ja sa oled tore, lihtsalt sa pole minu jaoks ja praegu.

Ja need hetked olid tõelised, sest ma olin segaduses ning vajasin vaid võimalust olla kellegagi tõeliselt siiras. Mulle meeldis sinuga rääkida, usaldasin sind. Seda on juhtunud varem täpselt kolm korda, kolm korda olen olnud mõne vastassoost isikuga suheldes täiesti mina ise, läbinisti aus, julgenud rääkida kõigest. Ja kolm korda on lõppenud kõik täpselt samamoodi. Ma nii lootsin, et seekord oli teisiti, arvasin et sinuga ei lähe nii. Sellepärast olin külm, sellepärast see kiri mind nõnda vihastas. Anna andeks.

“Keegi ei armasta Kedagi” on lause ühest luuletusest, mille kord ammu kirjutasin. See on teataval määral sõnade mäng, kus Keegi ja Kedagi asendavad kahte nime. Lihtsalt, et sa mõistaks.

Ma pole kõige kurvem inimene, ma lihtsalt pole õnnelik. Ja samuti pole ka sina kurb. Ei saa olla kurb, kui kellestki hoolid, ei saa olla kurb kui hoolitakse sinust. Ära otsi liiga suurt õnne, seda ei pruugigi leida, õnn peitub enamasti hoopis väikestes asjades..

„Ma kaotasin selle sära Sinu silmis, ära lase tal kustuda. Keegi leiab Kellegi ja Kedagi Kunagi pea, sest et armastus on vaba kui me ise teda puuri ei sea. „


„Pole põhjust olla külm, ma ei usu vormelitesse või häbisse, me oleme vabad, pole midagi karta. Ma olen rõõmus, sest see olid sina, keda ma nägin ja et ma nägin sind uuesti.”


Kui sa otsid sõpra, siis kaugelt sa otsima ei pea,

ta ei oota midagi, lihtsalt seisab seal.

Ruudu


„elu jooksul me jäigastume, kaotame oma tunded…„


„ma nutsin kunagi kui ma sain teada, et inimene keda ma ühe korra olin näinud suri jooksumaratonil… ma nutsin kui nägin kuidas tiiger murdis antiloopi aga ma ei nuta enam täna kui mu vanaema on surnud. ma ei tunne midagi.”


„Kirjutasin nii nagu mõtlesin ja tundsin. Ma ei tea kas see on pseudointelligents, snobism või egotsentrilisus… see on lihtsalt see, mis ma olen ja ma ei tahaks olla keegi teine.”


„Miks elada ainult endale… ma tunnen, et see on üksik ja kurb… miks me tunneme teiste inimeste vastu armastust ja sõprust, kui me peaksime elama vaid endale… kui ma oleksin üksi, siis ma ei suudaks rõõmuga igal hommikul voodist välja hüpata, mind ainult kurvastab päeva jooksul see kadedus ja pessimism, mida ma näen, rõõmutus elamisest. „


„Miks on nii tähtis olla eriline? Ma arvan see on tähelepanuvajadus, vajadus armastuse ja läheduse järele, soov olla vastassugupoolele atraktiivne.”


„Muusika on minu jaoks elu nagu elu… kõike sügavamad emotsioonid ja kõige haruldasemad tunded ja õnnelikus, uskumatu rõõm sellest, et ma olen olemas ja et on inimesed minu ümber, karjainstinkt, kadunud piirid, eksalteerunud lust vabadusest, tantsimine, seks…kõik on muusika ja ma tõesti armastan seda.”


„Ma kirjutan sulle sest… sa nakatad mind, ma ei saa sult kunagi positiivset vastukaja, ma saan sult küünilisust ja sarkasmi. Esimesel korral kirjutasin sulle, sest ma ei olnud kunagi lugenud midagi nii masendavat, nii õnnetud, see looritas kõik mu rõõmud ja ma ei saanud enam midagi teha… see mõjutas mind ja sa selle lugemine tõmbas mind sügavikku ja ma tundsin, et mul ükskõik. Ma mõtlen, kas ma tundsin nagu Sina? Kas ma ei tunne sind üldse ja kuskil on päike?”


„Ma ei taha enam sinu peal eksperimenteerida, lihtsalt tahan, et sa mõistaksid. Kirjuta palun oma muusikast. Ma väga tahaks teada.”


„Ma ei ole kindel, et oskan sulle vastata. Kirjutasin nii nagu mõtlen ja tunnen. See ei ole üks terviklik mõte, nad on justkui midagi… mida ma mäletan ja kuskilt varjus nad tulevad, tihti sõlmes ja segamini. Seal ei ole süsteemi, lihtsalt seosed ja vahel ma märkan neid. Ma ei tea mis nende nimed on ja ma ise arvatavasti ei ole kõige objektiivsem nimetaja, tean ainult, et see on see, mis ma olen ja nagu öeldakse: teisiti ma ilmselt ei saa.”


„Miks on nii tähtis olla eriline? Ma arvan see on tähelepanuvajadus, vajadus armastuse ja läheduse järele, soov olla vastassugupoolele atraktiivne, ainult tugevad jäävad ellu.”


„Miks elada endale? Ma tunnen, et elada endale on üksik ja kurb. Miks on meid rohkem kui üks? Miks me tunneme teiste inimeste vastu asju, kui me peaksime elama vaid endale? Võimalik, et ma olen kommunist.”


„Küsimuste vormil on tähtsus. Ma küsin neid nii, nagu hetkeemotsioon kannab, kui sa tahad teada, miks kirjutan nii, nagu kirjutan või olen selline nagu olen, siis see tuleb paljus sellest, et ma olen sisemiselt sügavalt usklik. Ma ei pea vajalikuks seda väljendada mingilgi viisil vormiliselt, see on lihtsalt osa minu olemusest. „


„Kui sa tahad võrdlust, siis võta Dorian Gray. Minu hing elab teisel tasandil, kui keha. Ma vaatan oma elu kõrvalt nagu tema, see teeb mind vastupidavaks kõiksugustele piinadele, valudele, kuid ma kardan, et see teeb mind emotsioonituks. Ma vaatan elu nagu kaarti ja mängin selle peal etturitega. Manipuleerin, kuid ma taha halba. Ainult harva saan ma tulla alla, need on kõige tulisemad hetked mu elus. Nad on purjus ja ujutavad mu üle.”


„Miks ausus? Sest see vabastab ahelatest. See annab vabaduse. Ma üritan ennast vabastada hirmudest, häbist. Armastus on vaba ja ahelateta. Ma arvan, ma olin kuskil 12 kui ma muutusin esimest korda kurvaks ja hakkasin mõtlema, miks ma siin olen. Nagu varem kirjutasin, sel ajal ma kartsin ja vihkasin inimesi.”


„Muusika on minu jaoks elu alus. Kõike sügavamad emotsioonid ja kõige haruldasemad tunded ja õnnelikus, uskumatu rõõm sellest, et ma olen olemas ja et on inimesed minu ümber, karjainstinkt, kadunud piirid, eksalteerunud lust vabadusest, tantsimine, seks…kõik on muusika ja ma tõesti armastan seda.”


„Ma kirjutan sulle sest… sa nakatad mind, ma ei saa sult kunagi positiivset vastukaja, ma saan sult küünilisust ja sarkasmi. Esimesel korral kirjutasin sulle, sest ma ei olnud kunagi lugenud midagi nii masendavat, nii perfektselt õnnetut ja egoistliku. See mõjutas mind ja sa selle tõmbamine sulges mind sügavikku aga nüüd on mul juba ükskõik. Ma mõtlen, kas ma tunnen nüüd nagu Sina? Kas selline sa oledki või ei tunne ma sind üldse?”


„Ma loodan, et sa ei pahanda nii pikka monoloogi ainult endast, ma ei taha enam sinu peal eksperimenteerida, lihtsalt tahan, et sa mõistaksid.”


„Kirjuta palun oma muusikast. Ma väga tahaks teada.

ma ei tähista sünnipäevi, sest ma ei arva, et vanusel on mingit tähtsust. ma üritan sellest mitte mõelda.”


„Viha on edasiviiv jõud ja õnn viib arengu peatumiseni?”


„Kui ma olin kurb ja vihane, siis ma sattusin masenduse auku, see kesti alati väga lühidalt, sest mul tugev hing ja siis tuli trots ja ma tulin nagu vedrust tagasi, võimega muutma kõike, üksinda maailma vastu, kuni surmani, hoolimata oma elust, pannes mängu kõik.”


„Ma olen väga usklik. Minu kreedo on, et kõik läheb alati kellegi jaoks hästi. See hoiab mind õnnelikuna. Aga õnnes pole jõudu, see on veidi igav ja nagu juurvili.”


„Ma olen Dorian Gray. Minu hing elab teisel tasandil, kui keha. Ma vaatan oma elu kõrvalt, mis teeb mind vastupidavaks kõiksugustele piinadele, valudele.”


„Ma kardan, et see teeb mu emotsioonituks. Ma vaatan elu nagu kaarti ja mängin selle peal etturitega. Manipuleerin.”


„Ainult harva saan ma tulla alla, need on kõige tulisemad hetked mu elus. Nad on purjus ja ujutavad mu üle. Karneval Brasiilias, Kiri Laurale.”


„Miks ausus? Sest see vabastab ahelatest. See annab vabaduse. Ma üritan ennast vabastada hirmudest, häbist.”


„Armastus on vaba”



Luule


Ta elas mägedes ja seal oli külm,

Ta magas lume all ja ta ei olnud hull,

Ta tahtis süüa rosinaid aga tal polnud neid,

Vaid hoopis- hoopis sidruneid, ta vihkas meid


Ei võinud mina iial tääl

see sinivalge ilma pääl

kus kodus tema särgi väel

ei polnud pükse, paljad käed,

vaid lumi ümbre kolises

ja metsas hirmus sosises

üks karu veidi näljane ta

oli lausa karvane

ja polnud teha midagist, sest polnud näha kedagist

see sini laia ilma pääl,

kui tema jooksis särgi väel


Sõin parajasti võileiba ja soojendasin riisi, kui loodus kutsus luuletamma

Como ser libre en todo el quilombo que hay en el mundo. To lo que te atta, todo lo que es tu nececidades en este cosmos de aparecimiento.


Over. Bubbles in puddles.


Look, a cow! Let us milk it, milk is goo…


I’d might cried if you’d please wrote a lie.

Here, my try: Max Power is my favourite guy.

Trees and raining leaves are red.



Rahvatarkust.

Rootriga taktorid eesti põllule ei sobi, need on liiga kivised. rootoriga traktor on hea aga vajab puhast põldu

jalgrattaga saab sõita ka talvel

saaniga ei tasu alguses sõita liiga kiiresti, hobusel läheb joostes kõht lahti ja sõnnik lendab üllatavalt kaugele

talvel on õues külm

kui maja asub lagedal väljal, tuleb maja ümber teha tuisukaitsmed

tulin öösel, lumi põlvini

oli jäänud palju kevadkülvini

ei saan’d naabrilt tuletikke

aga nägin päkapikke


homme sõidan bussiga

ei pole vaidlust


vanaisa õpetas mulle joomist


retpset. limpa liinu, lima liinu,

ära jää must maha piilu,

tahan teha sinust prae


kalman, chilli,

kalman, mees,

kägu on sul ukse ees


tõmba triibet, tõmba jeebet,

sina oled minu Kleement


poodud üles, naaber punane, vene miilits endine

Jumal. jumala töö: looma looma, higestama, pooma


üle välja lageda, tulin suure käraga

auto tossas tumedalt, lumi kärrsas käbedalt


jalas villased sokid, nugiseid taga ma ajan, kes on tapnud va rotid, kes on jagamas vaja?

müttan õues, lume sees, hobu karjub, silmad vees


nurk

vaatasin su pildid täna läbi ja sain miskise imeliku tunde eesti kohta, ma ei ole kunagi eestis keskklinnadest eemal elanud, küll mitmes linnas ja mul tuli samasugune tunne, kui ma läksin esimest korda lasnamäele, oleks nagu uurimisretkele läinud… huvtav kui suur protsent inimestest on pärit mägdele? kas neil on rohkem venelaslik hing, veigi nagu las minna ja aga tugev, kuid melanhoolne.

maal ma näen madalaid maadligi maju või veneaegseid… nalajaks, et see kõik minu jaoks üllatus on

ja siis nycis sa pildistasid ka samasuguseid asju, nii nagu inimesed elavad

lasna, anne ja mustamäe lapsed, kes kolinud kalamajja/karlovasse.. vene hing



Mingil hetkel minu filosoofiline mõtlemine pani kõik tunduma ebatähtsa aga nii ei saa ju, mul on ikkagi veel elada”, ütles 17 aastane poiss. Aastaid hiljem ma lugesin Samuel Becketit”Näed, Didi, ikka leiame midagi, mis loob mulje, nagu me eksisteeriksime, eks ju?” ja see oli nii veider.


Book I – Living on the Coast of the Parana River

Tegelased

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

Morena – Väike titt

Horatio Piceda – Gabriela mees, Morena isa

Geronimo – Gabriela vend

Gabriela – Horatio naine, Morena ema

Maria – teenija

I

Siin suures riigis väikeses kohas elades tunnen ma palju rohkem, mida see tähendab. Olla suure riigi väikese linna elanik midagi muud. On paremini arusaadav, miks tuleb enne ära käia Nuustakul ja Kapa Kohilas, ja miks inimesed üldse välismaale vähem reisivad, siin – Argentinas.

Lihtsalt oma koduvabariik ei saa kunagi tühjaks kohtadest mida näha.

„Pead aitama,” käratas vend Geronimo mu peale. „Aga ma ei oska midagi teha,” oli minu niru vastus.

Siis koristasime laua ära. Geronimo läks trepist üles, mina jäin teed valmistama.

Tee valmistasin plekist kannus gaasipliidi abil. Jõin teed suurest tassist, millele vaid veidi maitset andis 5 lusikatäit suhkrut ja sidrunilõik.

Kirjutada midagi. Kirjutada midagi, sest see on targem kui pildistada. Mitte kasutada uuesti “kirjutada”, ja veel teisigi kordusi ja tüütut riimi ja kordusi ja käändeid, mis kõlavad nagu luule uduses kohvikus pimedas kesklinnas.

Kirjutan üles kõik suvalises järjestuses nagu ühes filmis, kus tindiks oli kuld ja kirjutati ainult selleks, et peita oma varnadus. Mõtted saavad peagi otsa. Kirjutan: „Mu ees on kapp ja laud ja tugitool”, „Elmo on pede”

Ajasin juttu Santiagoga

Näitus

Nägin ülekäigul packbackerit tal oli silmis, see pilk

…päike paistab, on päev. Linnud laulavad ja akna taga haugub potentsi

täis koer Batan, kes on kivimüüride vahel vangistatud, kui ema surnud ei

oleks, siis micro-weiviks ta õde parajasti Mikelale sooja piima. Mina

istun parajasti teise söögilaua taga, mis kääbuslikustub suure söögilaua

grandioossuse kõrval ja söön hommikusööki, mida ma süüa ei tohi – nii

pole siin kombeks. Mõni teine päev ma reegleid ei eiraks ja sööks

kombekohaselt küpsiseid keemilise moosiga aga täna nõusab kõht oma ja ma

vitsutan sisse kaks hamburgerit, mida ma eestis olles vast väldiks.

Lähen isa ja õega kooli, mind vistakse ukse ette ja kästakse uks

vaikselt sulgeda (see on oskus, mille valitsemist ma täiuseni pole

arendanud nagu ka 21k koolikaaslased on täheldanud) Klassiruumis ootab

mind 20 õpilast, mõni suurem, mõni väiksem, kõik argentiinlased…

por favor espera para la continuacion en la proxima episoda!

Viska mind padjaga, kui tahad, mul on siin terve armaada kummiparte,

niiet sa veel

saad?

Elu on nii, et mina peaks koolis käima siin, mitte ringi reisima. Aga

kuna ma olen vast rohkem paindlik oma soovide alla, kui teiste omade,

eriti kui neil ainult minu elu ja mitte kellegi teise omaga pistmist on,

siis ma tahan rohkem näha kui tavaline YFU timbu-limbu, kes aasta aega

jägib kuidas seinalt krohv koorub ja ootab kuni vanandus tuleb (ma olen

liigavanakssaamise-pondrik, madusid kardan ka), siis ma tahaks

dsunglisse minna aga kui sinna ei saa, siis teised kohad kõlbavad ka ja

ma sõidan homme täna õhtul Buenos Airesesse ja Tsiili ilma senditagi

taskus… siin on pesod ja sentavod aga raha mu siiski ei ole :)

Mehukatit ja ,

*..*

PS: kui sa tead kedagi, kes siiapoole tuleb, siis las ta toob mulle

Tallinna leiba.

Mõnikord harva kohtad ka inimesi, kes on ebameeldivad ja rikuvad su toredad plaanid. Nad tunduvad piiritletud ja mõttelaged, hirmus selle ees, mida nad ei tunne ja selle ees, mida nad arvavad tundvat.

Mul on raha ja ma tahan osta kaamerat ja ei ole kuskil müüjat. Pean minema Ameerikasse ja ostma sealt.

Oli pime ja ma tulin bussi pealt maha. Ma ei teadnud kus on meri aga läksin otse edasi, järgnesin kohalikele ja kõndisin ning siis kostuski lainete kohin ja ma läksin edasi, pöörasin paremale ja seal oligi ookean.

Mäletan, kui tegime kõiki neid kirju sponsoritele. Lugesin ja lugesin uuesti üle, et muuta mõni detail ja lõppkokkuvõttes ma ei tea, kas sellest oli kasu.

Tunnen, et kirjutan nagu Sina. Täiesti valan ennast tühjaks, kõik mu mõtted. Kas mul ongi nii vähe mõtteid?

Mis Tango? Kuhu ta läheb, riided paneb selga. Kas ma olen veel homme siin, aga täna… ma ei tea. Internet.

Läksin siis vaikselt mööda treppi, tassi balansseerides üles ja nägin 2 korruse vannitoas vaid aluspükstes venda.

„Tahad aitan?” mõtlesin küsida aga mõtlesin ümber. Kui uuesti ümber mõtlesin, ja seda ütlema hakkasin, lendas uks juba kinni.

Tänaste piltide hulka kuulus Daniela ema välja kutsumine, ma irvitasin tükk aega pärast ja väänlesin voodis.

Saad oma mojo tagasi kuu aja pärast, ütles mulle keegi ja ma sain kaks kontakti trummiõpinguteks aga ma ei õppinud midagi peale ühe rütmi.

Leidsin ándale ujula. Ükskõik mis ajal iga päev, 10 päeva järjest maksab 20 peesot ehk umbes 100 eeki

Miski materjal, mis jätab peale elektri läbilaskmist talle voolimisel antud kuju. Materjal on kerge ja ilmastikukinel. Kasutatakse PRO seljakottides eri-compartmentide tekitamiseks,et hoida kindla kujuga esemeid. Töötab AA patakate peal.

Tavalise telfoniga ma veel helistama pole õppinud, kulutan aga oma mobiili kõnekaarti ja maksan hingehinda.

Hommikul käisin perega vanaema juures söömas. Ülejäänud päeva veetsin lugedes. Korra kukkusin tooliga selili.

Käisin kirikus ja olin pealtvaataja. Mulle on alati sümpatiseerinud maakirikud. See siin oli linnas. Tean usust väga vähe, kõige rohkem budismist, muust pea midagi. Mulle tundub, et usk peaks olema lihtne. Tehnokraatia peaks kirkikust täielikult väljas hoidma, minu usul pole kirikut vajagi. Tegelikult häirib mind kogu kirkiku organisatsioon. Piilaritelele olid kinnitautd kõlarid, tegelikult rohkem vaäljuhääldid, mis tegid kindlaks, et ükski jumala sõna kuulmata ei jääks. See tekitas esialgu sama tund, mis tänavatel karjuvad reklaamiveokid või veelgi rohkem – isikukultust levitav propagandaplärin. Varsti aga guard down by mahehäälne pastor.

Hea mõte on läbipaistvad või akendega klassiuksed. See loob võimaluse nii pranksterite näomoondusteks, et klassi lõbustada, kui ka õige klassi või mõne kadunud klassikaaslase leidmisel.

Minu tüdruk on liblikas. Ma ei ole kunagi mõelnud, milline ta olema peaks, ma ei ole teinud nimekirju juuksepvärvidest ja tagumikes, rinnaümbermõõdust aga ma arvan, et kui ma ta leian, siis ta on selline Ta on rahulik ja uudishimulik ja tisane ja arusaav ja avatud, vaba (vt green papaia) ja kui päike paistab siis ta avab käed ja jookseb viham sees palajajalu. Ta on muusika. Budism. Mu isa on hea inimene.  YFU Halloween, Carmen.. hullub. Irooniat valdavad ja sellele immuunsed inimesed, kes teavad, et kõik on hea. Ei tasu arvata, et inimesed, kes ei valda head kondulktsiooni, ei oleks üppimisvõimelised. Vaga vesi sügav põhi, ei tohi teha liiga kiireid järeldusi.

Romanovi pean vist vaatama minema üksi, Anita on haige. Danielaga läheme vist pittu.

Matiasel on sünnipäev ja Ale ning sõbrad on seal. Ma ei taha ilma kingita ka sisse trügima minna. Pealegi mind pole kutsutud.

Ellujäämisõpetus.

kuulutus kohalikele eestlastele

eile kui olin jõusaalis ära käinud ja uhkust täis siis mõtlesin et nüüd hakkan sportlaseks

ma mõtlesin et täna ei lähe peole ja kirjutan raamatut

ma üritasin aga… ta on kuskil vasakul

kangi tõstan ilma ketasteta

Tunne oma area repi. Tema on see põhiline inimene, kes YFUle midagi teada anda võib. Kui tema on nõus ja pere ka, siis võib rahus reegleid rikkuda. Mina olen käinud La Pazis (koos Area repiga), 3 korda Santa Fe’s (neist 2x üksi) ja Buenos Aireses koos fotograaf Diegoga ajalehest.

Mul varastati täna mu sokk ära. Käisin üksi ujumas ja vahepeal oli keegi mu tossud teise kohta tõstnud ja ühe soki kaasa viinud. Minu läbitungiv lühinägelik pilk aga ei pannud ühtegi ujujat kurja tegu üles tunnistama.

Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ujus palju kiiremini kui mina ja jube intelligentselt: ajastas sööstud just nii, et keegi ette ei jäänud, ja sai seega vabalt ujuda täpselt omas tempos.

Tegin kurja plaani. Daniella majas elab üks paha tüdruk. Ta on alati tahtnud modellikonkursil võita aga on kaotanud.

Lähipäevil saadame talle kirja, et ta on viimaselt konkursilt meie agentuurile silma jäänud ja sooviksime temaga kohtuda. Seejärel helistab Matias talle koju ja lepib kokku kohumise Santa Fe’s (teine linn) x tänaval y majas asuvas kontoris. Maja y uksele kleebime sildi „Marta on loll”.

Tähtsad asjad elus on kuidas saada toitu erinevatest asjades, rääkida keeli ja kehakeelt, et ennast arusaadavaks teha, naeratada.

Ise istume põõsas ja vahime binokliga.

Täna sain 6 peeso eest 12 peeso väärtuses ujuda.

Käidud, tehtud, nähtud. Buenos Aires, uus pere, uus kodu. Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. Võib-olla mõjutas veidi ka see, et nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Salvador Dali 100. sünniaastapäeva näitus oli väga meeldiv üllatus, mis päeva meeldivamaks tegi. Seinal olid ka n.ö. sõnaraamat kujundite lahtimõtestamiseks ja seletavad tekstid autori hingeellu.

Bussisõit tagasi Paranasse äratas mind veidi enne Santa Fe’d. Enne koju jõudmist jõudsin teha veel terve hulga maailmavallutusplaane, mis said hiilgava lõpu toidumürgituse näol. Järgnev kodusveedetud päev märkis pea nädalat, mis koolist puudunud olin. Tänagi, kolmapäeval, tundidesse ei läinud. Koolis siiski käisin – vahetasime Geronimoga vana kooli uue vastu. Homme näeb, mismoodi see asi välja hakkab nägema. Uus koolimaja asub keskplatsil ja on ära toodud Argentiina vaatamisväärsusi kajastavas raamatus, mille Buenos Airesest ostsin. Radiaatoreid neil siiski ei ole.

B.A.’s õnnestus veel hankida suur Argentiina kaart, mis nüüd mu uue toa seina kaunistab. Veel pole jõudnud osta punaseid knopkasid.

Sammud trepil. Vend vist tuleb. Ma olen kahevahel. Kas teha shutdown ja olla ülimalt sõbralik, minna patsutada õlale ja pärida kuidas käsi käib ja eluke veereb või siis mitte.

Kas olla ülimalt viiskas ning sulgeda arvuti või jääda nagu ma olen.

Uskumatu, kui hea võib üks imeõhuke koogiviil maitsta, kui sa pole 2 päeva mitte midagi söönud ja ainult musta tee peal elanud. See leht on täpselt see kohta, kust teada saada, mis värvi sokke ma täna kannan. Iga teravmeelsem mõttesähvatus on puhtalt juhuslik kokkusattumus, mida ei tohiks kuidagi minu isikuga seostada.

Minu varustus saab loodetavasti olema järgnev:

Canon EOS 30V + Vertical Grip

Canon 17-40mm f/4.0L + Canon UV

Fuji Reala x 100

Lapsed pommitavad mind küsimustega mõlemalt poolt. Ma ei saa mitte midagi aru, sest ma ei suuda jälgida. Uued küsiumused lendavad peale igast ilmakaarest ilma, et ma jõuaks suudki lahti teha. Lõpuks lahendab kõik prantsusekeelne „mierda” ja nägu on kõigil naerul, sest on leitud ainumas sõna, mida kõik koosviibijad teavad.

Korn „In place” karjub mulle kõrva ja ma lahkun ruumist. Kelis’e „Good Stuff” ja ma olen tagasi. Väike poiss kargleb minu kõrval ja teeb kätega imevigureid. Mis on minu lemmik klubi, jalgpall, ja mu vend on kohal, et pakkuda abi internetti saamisel. Meil on üks väga vähestest kodudest, kus on püsivalt internet ja seejuures veel traadita. Siin on see ime. Ma ei näe midagi ja midagi ei ole vahet, sest ma tean, tunnen, ja karjun. Sügaval kasekesed laulavad. Mis siis veel. Mul ei ole enam kõhuhäda aga viimane söömaaeg oli tõeline usuhüpe.

Tüüp, kes pidi usast kaamera tooma, on juba siin. Tuleb leida muu võiamlus. New Yorki piletite hinnad olid liiga kallid. Saaks nädala seal veeta 12 000 eest, kuid siis peaks kaamera leidma vaid 10 000.- eest. Minu väljavalitu maksab aga 18 000.-

„Palju sa kaalud,” küsiti mult täna söögilauas, „ja kui pikk?” Igatahes valgus on ilus, päev päikeseline. Mu Mojo on tagasi, homme lähen kooli – täna oli õpetajate streik.

Kuidas saada kaamera siia:

* grete saadab usast ja loodame, et ei kontrollita tollis

* saan usa viisa ja käin ise järgi

* maksan lihtsalt 30% rohkem

* mart toob usast ja sõber toob eestist siia

Mul on selline tunne, et see programm tähendab, et elad teiste tahtmise järgi; annad ära oma vabad valikud: teed nagu kästakse: tee neid asju, mis sulle ei meeldi; proovid, kuidas on elada nõmedalt, ebatervislikult, õigusteta, ebademokraatlikus korras – pere ja organisatsiooni surve all.

Nüüd ma sain teada, miks liha maitseb nagu see, mida minu kallis Metsküla vanaema koerale keedab -  sellepärast, et see ilmselt ongi taoline liha. Täna sõin liha, mis oli tõeliselt maitsev, nagu see mis Eestis või parem ja mulle öeldi, et see on kallim sort. Ma ei kujuta ette, mis isa mulle alati hindu frankides ütleb.

Avastasin kui lahe on egodega mängida. Mängisin 8 ja  9 aastastega peitust, koera, kodu ja luuramist. Käisin tükk aega ringi ja küsisin igale poole „Bassein, palun!” arvares, et „Bassein” tähendab pilet.

Täna lugesin Buddismi sissejuhatust. Seal oli „And earth is not Buddha-nature. If earth were Buddha-nature, having completed the six paramitas, then nothing with a

body made of earth would ever suffer or perish. Clearly, this is not the case. „

Kust ta seda võtab. Kas füüsiline  häving on ka mentaalne häving. Või on Maailm Maailm olles Maailm ja ei midagi rohkemat. Olles, kes ta on. Kaotamata midagi hävingus, mis on lihtsalt molekulide ümberjaotumine.

Pidev juustemärgamine on moeasi. Popp on lakitud läikivad juuksed aga kuna lakk on kallis, siis tuleb koduste vahendite seesama wet-look saavutada.

Täna ma sain teada, mida tähendab elada kuulmiskahjustusega.

Haige olen. Kõrvapõletik. Käisin 22. kolmapäeval Molotovi kontsertil ja peale seda olen aru saanud, mida tähendab kurtus. Olen isegi kaotanud osa oma suurepärasest kuulmisest. Kuulen Sian normaalsett aga enam mitte suurepäraselt. Mõtlema peab koguaeg. Ülehomme tuleb see YFU asi lõpuks teoks teha. Ära on vaja vahetada koht.

Käisin pesemas ja kuivatsin ennast oma kollase rätikuga. Olles riidesse pannud avastasin rätiku nurgast suure pruuni läraka. Minu väike õde Mikela oli mu rätikuga takumikku pühkinud. Näitasin rätikut Morellale ja ta naeris. Enda ülenuusutamine siiski mingit vihjet ei andnud. Vast pääsesin.

Zaragoria zanagoria (prgand-prgand) peas tagumas tiirlesin ma ümber pagariauto ja üritasin torti varasta. Igav oli olnud ja mõtesin, et midagi võiks ju teha. Mind takistas vaid üks asi, mai julenud. Paraiauto tagaluuk oli lahti, mitte ühtegi silmapaari tänaval ega ühtegi kaamerat, lihtsalt mõned kõndivad inimesed, kes ei tabaks ära, mis toimib, kui ma jalutaks toridga minema. On ju tavaline, et keegi tort näpus ringi kõnnib. Ühtegi videokaamerat ei ole, see on Parana. Oleks liigagi lihtne. Teine küsimus oleks, et mis ma selle toridiga siis peale hakkaks.Vaestelinnaosad on kaugel kõmpida. Kurat, mees tuli tagasi.

Mõnikord taanudb elu kõige lihtsamate kõismusteni. Kas oleks parem varastada tort või mitte? Pagariauto sõitis minema. Olen jälle osa mittetortivarastavate inimeste hallist massist.

Aastaid võis tal kuskil 35 olla aga pealtnäha ei vanenunud ta kunagi.

Elu on see, mis mu õnnelikuks teeb.

“Vamos a la cama,” ütlesin ma ükskord isale.

Mees, kes naerutab last tantsides supermarketis lõunamaise liftimuusika taktis, 70 aastates mees koos 50 aastase tibiga valib kassas kondoomi, mereväelase välimuse ja kõnnakuga isa poksib kassa juures tugiposti, et teha kindlaks, kas ikka hoiab.

Kodus sööme, peale söömist on laud nagu sõjatander. Morella nühib laua kuivseepiga sodist puhtaks.

Väljas on kuum. Lükkan oma lubadust treenima hakata üha kaugemale tulevikku.

Põhjust annan endale kaamera ostuga. Keeruline on saada mida tahan, sobiva hinnaga. Kõik viisid nõuavad kamaluga raha, et toetada Argentina majandust.

Isa väidab, et piiri tagant tellides on maksud 50% hinnast, ehk minu 1500$ eest kola muutub hirmuäratavaks 3000ks. 10min pärast lähen Geronimoga Western Unioni, et proovida saata lõpuks mu raha Eestisse. Sealt edasi kannab ema juba raha arvele.

Siis on võimalik temaga midagi peale hakata.

Alguses ma tundsin ängistus ja klaustrofoobiat, tugevat tegutsemisvajadus ja võimatust olla istutatud sama koha peal tehes mitte midagi ja vaadates, kuidas elu mööda jookseb.

Ja siis ühel päeval kuid hiljem läks mul pool päeva, et vastata lühidalt kõigile mailidele, mis ma saanud olin.

Röökides mesihäälsete kõlakastide kõval ei olnud mul midagi öelda mud, kui anna mulle laksu vana peer. Sa ju tead, et ma ei soo sinu sõprade toidulaualt, ma olen niigi paks.

Sõidame bussiga. Õudne sitahäda on. Selline nagu toidumürgituse tagajärel. Kõht on lahti ja gaasi täis ja sitt ähvardab igal hetkel püksi tormata. Kannatan ja kannatan kuni Parana piirini ära aga siis on kõik. On selline tunne, et kohe tuleb tõesti püksi ja midagi enam ei aita. Rebin ennast püsti ja hakkan ettepoole trügima. Nüüd on juba silme eest must ja ei usu, et kuiva persega ukseni jõuan. Kuid siiski, mul on õnne – jõuan etteotsa täpselt ristmikul. Bussijuht on abivalmis ja küsib „Por aqui” ja ma suudan ainult „Si!!!” kriuksatada. Hüppan bussist välja ja pistan jooksu. Kas tõesti pean tänavale sittuma. Sealt tuleb parajasti mingi mees. Kas see puu, ei see. Vot see palm on palm on parim, suurima lehestikuga. Torman juba sinnapoole, märkan paremal lahtist ust vanamemme ja  tema pojaga, inimesi tuleb igalt nurgalt. Pööran ringi ja joosken ukse poole ja sisse. „Banjo, el banjo. Por favor!!!”, ehmatanud memm on ettevaatlik ja ei lase mind nirvaana uksest sisse. Torman edasi, sealpool pole midagi. Keeran paremale. Mingi mees jalgratta seljas lahtise ukse juures. Jooksen ja palun abi. Mind aidatakse. Mees juhatab mu läbi alkhoovi maja tagumisse otsa, mida ta parjasti ehitab. WC on õnneks valmis, bidee veel mitte. Selles lesib tellis. Paberit ei ole aga tean et mul on taskus pakk salfakaid. Rebin püksid lahti ja õnnistuse hetk saabub. Tunnen kuidas kõik sööstab mu tagumikust välja ja kõht tühjeneb susinal nagu katkine õhupall. Lõpetanud, pean vett 2 korda tõmbama. Salfakate kile, mis kogemata potti kukkus ja nüüd alla ei lähe õngitsen välja ja panen tellise kõrvale bidee peale, täitsa puhas on. Naasen õnnelikuna peldikust ja vastu tuleb lauajupp õlal mees. Naerunäöol ütleb ta „Por supuesto :)” ja mina saan teda veel vaid korra tänada ning hüvasti jätta. Hädalisena ringijooksmise käigus pole ma enam kindel kuhu suunda bussijaam jääb. Hakkan ühes suunas astuma, jõuan veel kahtlema hakata ja nähes peatunud rolleirt mõtlen küüti paluda kui jään hiljaks, aga sealt juba ongi bussijaam.  Saabun aga  180 kraadi teiselt poolt kui oleksin arvanud. Teen bussijaamale ringi peale ja näen ka oma bussi, kuid selle peal on juba Santa Fe’sse reisijad. Sõpru pole kusagil näha. Heidan veel pilgu lehekioskisse aga ei näe midagi huvitavat ja sean sammud Daniella maja poole. Jõuan kohale, iga 40m peal pean peerupausi, krooksud kostuvad kogu tee vältel, kõhuga on midagi väga korrast ära. Oskan vaid imestada kust kõik see õhk minu sisse saab, tundubl, et gaasi tuleb välja rohkem kui hapnikku sisse hingan. Kahtlen korra kas 1 või 5 ja annan siis arglikult kella. Daniella isa on õnneks üleval ja ma pole unerikkuja. Tuleb välja, et Daniella on kenasti koju jõudnud ja magab. Minu asjad on aga hoopis Mattiase majas ja Dani isa sortsakas uksekella ei resulteeru mingis tulemis. Seega lahkun sõbraliku õlalepatsutuse saatel ja luban õhtupoole helistada, et oma asjad kätte saada. Ülejäänud tee kuni kesklinnani möödub vaid sõbralike puuksatuste saatel. Minu kootused täituvad ja saiapood on lahti. Küsin midagi kuuma aga selgub, et saiad on ahjus ja midagi kuuma saab 20min pärast. Rahuldun soojade sarvesiadae ja moorapeaga. Pakun 50$ rahatähte kuna mul väiksemat ei ole aga saan saiakesed hoopis tasuta, sest müüjal pole tagasi anda. Olen seal juba tuttav nägu ja müüjatari sõbraliku naeratuse saatel luban oma 90 senti järmine kord maksta. Saiakesed on ka raha eest peaaegu tasuta. Samas väga maitsvad ja ka kohalike seas populaarsed. Tunne kuidas minu üle langeb helluse loor ja olen üleni soojas pehmes tundes, et kui kena ja tore ikkagi elu on. Päike pasitab ja muresid ei ole. Jõuan koduukseni viimane saiake suus ja tiristan 2 4-tiraadilist tsirtsu. Chaci teeb ukse lahti ja naeratav avalalt kui trepist üles vaarun. Kell on 9 hommikul ja ma olen väsinud. Praegu istun peale veel üht kosutavat WC-trippi pulgakomm suus läpaga ees ja toksin Enya igavikuliste meloodiate saatel melanhoolselt oma ridu.

Kõigi ülikooliõpilaste pidu peaks tähendama umbes 4000 pealist karja. Üritus toimus tungil täis spordisaalis, midagi taolist nagu Saku suurhall. Mingi hetk enne lõppu lükatakse tuled põlema ja kõik need inimesed üksteist trügimas, vähem tantsimas, on üks veider vaatepilt. Sõisan VIP rõdu äärel ja vaatan alla vahepeal kohmitsedes kõrval olevale uuele sõbrale mõne pudikeelse küsimuse kohaliku elu kohta. VIP ruumi aitas mind oskus öelda „ma ei räägi hispaania keelt” See tundub üleüldse olema üsna tõhus vahend igalepoole pääsemiseks. Kui Parana teatrit külastasin aitas mu pudikeelne „tahan vaid ringi vaadata” mu VIP rõdule, kus oli erinevalt saali põrandast ka midagi hingata.

One must believe in.doc on mu  wordis viimati avatud dokument. Head ööd. Enya Caribbian Blue on kõige ilusam laul.

II

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

•           Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

•           Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

•           BH fotopood on New York City’s.

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll endaarvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski…) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arve, kuid krediitkaarti tal siiki ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanmoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

Epohh 3

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera  ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

III

Ma pean praegu otsustama kas jääda koju vabandusega, et mul sulg libiseb ja ma ei tahaks head võiamlust käest lasta. Sitaks väsinud olen ka tegelikult. Mis on veider, et seda „Oh ma olengi nüüd aasta võõral maal, Oh my god!!!” tunnet ei olegi tulnud ja jääbki vist tulemata. Väike pettumus ja adrenaliinirush saamata. Näljas olen siisn, sest ei suuda seda liha süüa. Võib-olla olen ma vales osariigis aga paljukiidetud Argentiina liha maitseb minu jaoks nagu oleks ta roiskuma läinud. Kell on 0:03

Argentiina võitis Olümpiamäöngud nii korvpallis kui jalgpallis. Woheee!!!

Lase kelladel heliseda, küll keegi ukse avab. Kui puud on läinud, mida siis veel tahta. Ökokatastroofi. Mattias ütles mulle, et inimisega seonduv on kõik tähtsusetu, kõiksusemastaabis see ilmselt nii tundubki. Kahjuks elame aga siin. Hea tunde, et tegelikult pole sellel tähtsust, kui midagi viltu läheb, annab see küll. Mul ei ole ühtegi pilti oma jutule illustratsiooniks.  Ma jätsin kõik seljataha, et tulla siia. Piison künnab maad. Tal on tugev ramm ja tahe jõuda teise põllu otsa. Eesmärk ja abiõu ader teevad härjast orja. Kas härg suudaks uuesti alustada. Natuke lähemale oma eluöõpule. Kuukulgur. Miks mind ei häiri miski. Metüülbitatsioon.

Elasin kuu aega area representative kodus ja tean seeõttu veidi rohkem sellest, kuidas asjad siin toimivad. Area repil pole tegelikuses mingit võimu. Ta ongi lihtsalt tugiisik, kellegi on võimalik rääkida ja kes teatab YFU’le kui sa sitta keerad. Sellest saavad veel teatada pere ja kool. Muid võimalusi üldiselt ei ole. Pere vahetuse üle otsutab 60 aastane tädi kõrgel Buenos Airese kontoris. Tema tunneb sind vaid lühida faili põhjal. Üldjuhul oled sa üks õpilastest, sul pole oma nägu, sinuga käitutakse aastate jooskul väljakujunenud mallide järgi. Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir mutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegeutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvapohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine, kui tegelikult. Eesti kohta ei teata pea midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5 C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks lepinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg. Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igalpool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad fiestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul dushi all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakie korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane. Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse

Daniella ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud  ega vahekorras olnnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus,m et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvapohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta. Nii raske on näha suurt pilti. Mind piiravad teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsmisindu tegelemaks nö tõeliste asjadega. Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisoon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annava lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi. Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oles palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid. Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust. Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline. Ammutan jõudu teamisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegeliult olen ma kahtlen. See oli rohkem oõgenemine reaalsuse eest. Töönarkomaania ja raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul pole kundagi ju olnudki. Sõna tegelikult mulle ei meeldi, sest mida kuradit see töhendab. Kas ta teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on. Kas ma olen olemas. Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks. See on vist klassikalin maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega. Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „Ole tähelepanelik!” ja tegelik täheleppanu klammerdub selle mõttekatke külge ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu. Praegu on minu „kaunis unistus” armastada Minnat ja minna koos temaga 2005 augustis hispaaniasse Lauri Viikna tsirkusess tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimsi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi. Ma mõtlen praegu *** peale. Kas ta on targem kui mina. Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin. Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena. Ebakindlus muu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabndustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan. Kas siin on midagigi tavaloogigast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis. See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu. Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed, nendest, kes esimeselgi korral viitsisid tähele panna, mäletadavad sinu apskat pikemat aega. See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja kindlust. Paljudel töökohtadel on inimsed, kes peaksid oma iskiliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi. Nagu Deam on öelnud: the world belongs to those who believe in the beuaty of theri dreams. Karan, et minu ebakompetentus armastajana võib kätte maksta oma tõeslise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugeb ja kindel – mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

•           Hipodroom

•           Vangla

•           Filmimuusika, mis oli savi

•           Teater, viiulid, klaver, suured trummid, tuubad. Romanov. Läksin turistina esimese korruse piletiga kallimale rõdule, et „ringi vaadata”

•           Ledisn endale ujula. 20$ 10 päeva

•           Kulutasin 100krooni üsna lollilt asjadele, mis mulle ei meeldinud.

Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jooste talle vastu. Kukub ja purustab pea vastu maad. Beri voolab vaikse nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimenev samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Kõgi inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtusta kompositsiioni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooskul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene. Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed. Ilmselt, nemad ju selle sõna väja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao! Jeesus, pane peale oma huulepulk. Sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, entertain me. Ja ma võtan su omaks ning pühandan sulle oma elu.

Tere hommikust planeet, tõepoolest. Ma tahan leida oma beibe. Kas laulusõnades peituvad kõik sõnad, mida sa unistamiseks vajad? Kas kõik on öelnud, mis öelda on võimalik. Vajame uusi sõnu, et kirjedad uusi ideid. Kas me oleme piiratud keele poolt, sest mõtleme kasutades neid samu sümboleid, mida inimesed 2000 tagasi? 30 aastaselt saab olema huvitav lugeda, mis ma siin ja praegu asjadest arvasin. Sest see jutt siisn on üsna aus. Nii ma arvangi. Saab näha, kas ma olen muutnud oma lolle põhimõtteid või elan tõesti paradiisis :)

Daniella vastu tunne tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru. Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Ostsin just Parana Grand hotellis tee, et saada gíreles internetti aga tuleb cälja, et netti siiski ei ole.

Hola,

I just found your website and have been reading the letters for the past few days. Having just finished I feel just like after a good book, a bit sad that it’s over for now but contended and peaceful knowing there are still people out there who don’t suppress their dreams. Your letters really are a great inspiration and I hope you’ll be able to publish your book in English, I for one would be a certain buyer.

I’m feeling really open now (Estonian’s are generally really introverted) so I’ll also tell you a bit about myself so you’d understand why I’m so fascinated with your journey.

I’m a 17 year boy from Tallinn but am currently living in Argentina as an YFU exchange student. When I first thought about coming to Argentina it seemed impossible because YFU collects about 7000$ for the exchange and my parents had nothing. So this February being really depressed by the routine of school -> home -> school I decided to bite the bullet and do it. And I did. For the following 5 months I was looking for sponsors and working after school as a web developer. Now looking back this was really the best part of my journey so far. I learned to be persistent and not to take no for an answer and the incredible joy of achievement when I finally knew on 26th July I was going. I finished my last website the night before, packed my backpack in the morning, bought a webcam and a mouse for the laptop I had bought the day before during a hectic drive to the airport and arrived just in time to catch the plane. I had also won a Sony F828 digital camera on a photography competition so I was fully prepared or so I thought…

Now I’m thinking it could all have been done so much easier.

I’ve sent your page to a friend of mine in France. He’s a photographer and his favorite country is Poland ;) so when he drives through next time, maybe he’ll give you a call.

Kisses,

Kris

IV

Jällegi sai tõestust, et ma pole loodud teiste sabas sörkima. Jäin Deja Vu’se üksi ja kohtasin uusi sõpru. Peaks rohkem ise aktiivne olema ja iseseisvam. Üksi 6 tüdrukuga istusime baaris aga ma olen siin rohkem sõbranna kui meessoost isik. Tüdrukud kleebivad ennast külge vanematele purjus luuseritele ööklubides. Loogiline on, et mingisugune ühiskondlik asukoht ja enesekindlus ning näiv tugevus, võim naisolendit kaitsta ning tema lastele tugev isa olla, on kõlgetõmbav. Aga miks purjus mehed ööklubis, sellest mina aru ei saa. Ei saa ka osad tüdrukud siinmaal.

Sõitsime maale. Sain tunda, mida tähendab tuul ja soojus. Kui seisad maja ees ja tunned sellist õhuvoolu, mis tahab pikali lõkata ja on samas soe nagu ahi, siis tead.

Täna nägin surma. Kõik on siiski nii lihtne. Koerad mängivad, ema jookseb teele, poeg järgi ja auto tuleb 70 km/h Me kõik näeme seda juhtumas, 7-8 inimest. Mõni jõuab karjuda, mõni vaid ahasdades tunda, et nüüd see juhtub ja kuulda on vaid kobinat, kui Luna kere vastu auto esiotsa puutub. Ta ei niutsatagi, tüdruk jookseb karjudes teele ja autole järele. See lisab vaid kiirust. Kostuvad ropud sõnad ja ta jookseb kuid auto ei peatu, tüdruk jõuab tagasi koera juurde, kuhu on kogunenud juba ülejäänud pere ja sõbrad. Ta viskub põlvili koera ette ning karjub miks,miks.

Luna tõstetakse

Isa haarab hobusel ratsmeist ja kihutab mööda teed kaugusesse, et maksta kätte, nõuda õigust jumala ees. Kuid õiglus juba valitseb, kõik on lihtne ja nagu sõrmenipsuga võib hukkuda ükskõik kes, mees naaseb varsti. Koera lõtv keha tõstetakse sadulale ja mees kaob ööhe, teised järgnevad jala. Nüüd pole enam midagi muud, kui matta kadunud sõber.

Kutsikas ei taipa, et on kaotanud ema nagu ka lapsed, kes kilkavad ja hüplevad ringid hüüdes, mis toimub, mis toimub – kas kutsa on surnud. Ning koerapoeg jookseb edevalt ringi ja limpsab keelega tüdruku nina, oleme sõbrad tahab ta öelda. Temast saab su uus kaaslane on isa nukralt nõus.

Minu esimesed mõtted on isekad: kas ma olen üldse valmis, ei ole ju. See on karm maailma ja selle kirjeldamiseks on vaja olla elunäinud, tulltest ja tormidest räsitud jändrik mees, mitte minusugune füüsilise arengupeetusega ennasttäis nolk. Kuid loogika ütleb, et ka need mehed olid kunagi noored ja kogenematud. Ja surm võib tulla tõesti igal hetkel, lihtsalt kui see möödub nii lähedalt, siis tunned ta hingust ja paned järgmine kord autoga sõites turvavöö peale, nagu meie tegime. Kuid ei saa lasta surmal jätta ennast ilma sellest elust, mida sa veel kaotanud ei ole.

Kui vaadata Argentiina tänavatel tüdrukuid, eriti treppide juures, siis võib tõega arvata, et majanduskriis on laostanud kogu vöötootmisega tegeleva majandusharu. Tüdrukud näevad kurja vaeva, et pükse üleval hoida, aluspõksid kipuvad aga siiski välja paistma. Ilmselt üks kõige sagedasem  liigutus, mida sa Argentiina tüdrukut tegemas näed, on püksitagumiku ülestirimine. Ja see ei ole üldse seksikas vaatepilt, sest pesumajandus on vist ka raskustes ja võib vaid imestada, miks minu Eesti vanaema aluspüksid nii saransed vlja näevad. Teine asitõend on rinnahoidjad. Need kipuvad mingil põhjusel ja üsna kulunud ja määrdunud olema. Veider on vaadata, kuid tüdrukul on seljas beešikas võidunud püksikummi meenutav lasteaia narivoodite moodi metalliga tehtud rõngad nööre rinnahoidja korvide kpljes hoidmas. Ja siis samal ajal helevalge pesupulbrireklaamivärvi minikleit, mis seda rinnahoidjat minu silmade jaoks liigagi palju paljastab.

Teistel teemadel. Kõiksugued mõtted käivad peast läbi, et vaid SEE kaamera saada. Üks neist oli USA viisa muretsemine ja nädalaks New Yorki lendamine, kuid selline räige YFU reeglite rikkumine võib olla saatuslik ja on ka kergesti paljastatav. Samuti ei ole ma üldse kindel, et ma viisa hetkel üldse saaksingi, minu asukoha jörgi otsustades pole mul just väga sügavaid sidemeid Eestiga.

Red Hot Chily Peppers laulab praegu ja Argentiina Rock National on hästi hale, veider aga kohalikele läheb peale ja Rammstein on metal :)

Siivereid on palju ja iga nurga peal, paljasjalgsed jõmpsikad mängivad Counter Strike. Suuremad, peamiselt tüdrukud, chativad msnis. Enamasti 5 või rohkema inimesega korraga. Minu õel, kes on populaarne tibi, on oma listis cerca 100 inimest. Ilumeel on inimestele veidi erinev. Minu õde, kelle kohta absoluutselt kõik küsivad, ja keda peetakse tõeliselt ilusaks, ja mind õnnelikuks inimeseks, et temaga samal geograafilisel pinnal jalutada võin, on minu arvates üsna tavaline tüdruk. Asi on vist, selles, mis on tavaline väljanägemine ja mis mitte. Enamus Paran elanike on Itaalaste ja Hispaanlaste järeltulijad. Sekka ka veidi tumedamat verd. Ja tegelikult ma pean kahjuga tunnistama, et kohalikud ei ole väga ilusad inimsed. Ei ole midagi sellist nagu põhja lõuna-ameerikas.

Riided seljas seks, nagu kuulda on, valitseb Buenos Airese kuumades klubides.

Mulle ei meeldi, kuidas meie teenija elab. Sest ta elab keldris ja tuleb väkja, et teha süüa, koristada ja pesta pesu. Ta on vaikne nagu hiir, naeratab malbelt ja ei pahanda, kui ma ükskord kogemata tema söögi ära sõin. Lugu läks nii. Pidin minema 9ks Daniella juurde liha sööma aga see plaan vajus kuidagi ära ja ma olin väga unine ka. Niisiiis magasin õhtut maha, et hommikuni tantsida jäksaks. 10 paiku ajasin ennast siiski voodist üles ja avastasin, et maja on tühi. 11 ajaks pidin Daniella juures olema ja otsustasin enadle siis midagi kiiret valmistada. Näiteks  lihapihve. Keerasin gaasileegi liiga suureks ja selle asemel, et mianessad ära küpsetada, kõrvetasin nad pealt mustaks, samal ajal kui nad seest päris tooreks jäid. Muide ma olen seda varem edukate tulemustega ka teinud :)

Sel ajal kui pihvid kõrbesid, avastasin microst toidu, rõõmuga mõtlesin, et ka mind on meeles peetud ja asusin sööma, pihvid läksid prügikasti. Siis aga jalutab sisse Morella koos sõpradega ja teatab ehmatava uudise, et söön Chaci toitu. Niisiis jagame taldrikutäies pooleks, et ta nälga ei peaks jääma. Morella käib keldris ja Chaci ütleb, et kuna on juba hilja, siis ta ei söögi täna. Niisiis tõstan toidu oma taldrikule kokku tagasi. Mis see kõrbeb, küsib morella. Küpsetasin pihve. Sõi pihve? Ei, küpsetasin. Kraanikausis on pann ja Morella sõbra näol arusaav naeratus.

Buddha ma veel näinud ei ole. Morella täna näeb aga pole nagu seda tunnet ja tahet. Jään koju.

Salif Keita. Midagi huvitavat.

Mikele topitakse praegu toorest liha haburgeri vahel sisse. Ta karjub ja punnib vastu ja ütleb, et ei taha aga midagi ei aita, kultuur on selline. Praegu on alt kuulda lärmakat arutelu ja isa haukuvaid käske. Tema on siin troonil. Enne oleks Mike peaaegu ära lämbunud lihatüki kätte, mida ta ära ei suutnud närida.

Autoga sõit on isa tõeline rullnokk. Kõikjalt tuleb lõigata, kiiresti nõeluda ja läbi pugeda. Saaks ainult mööda.

V

Ilus linn valjas on hall ja minu see on igatsus. Edasine on see, mis ma olen oma rebitud, veeplekilistest, puuduvate lehtedega markmikutest leidnud. Nad ei pysi mul iial liiga kaua. Ma tahtsin kuulata muusikat aga markasin nyyd et mu korvus on vaid vaikus. Sona ei tule enam lihtsalt, nad tunduvad ymarad ja mottetud voi siis kandilised, nurgelised ja ei sobi kokku, ei moodusta yhtlust. Ootame veel.

Meie klassi uks suletakse toolibarrikaadiga viisil mis tingib istme jalgade asetamise uksest sisseppole jaava poranda nogususse; me ei lase tombetuulel ust lahti ei puhuda. Monedel akendel puuduvad klaasid. Tana jalgisin imestusega kuidas yks uskumatute voimeteta tydruk valjus klassist ja yritas tooli valjastpoolt mainitud prakku tirida.  Jaarapaiselt materiaalne uks tydruku ja prao vahel aga ei andnud jarele.

Ponevaim uudis sel nadalal oli, et on tulemas kooli desinfektsioon mille kaigus mullased parandad puhtaks pyhitakse.

Geograafiatunnis tostataks opetaja kysimuse, mis on hydropoonia. Mina ei vastanud, yks inimene tostis kae.

Argentiina majandusekasitluses eksisteerib termin „La cuesta de enereo” ehk jaanuari majanduslik depressioon eelnenud suurte peokulutuste tottu.

Daltonism on varvipimedus.

Tsiili reisi kogukulud olid yle 7000.- krooni

Hilisem vaikeses kirjas sissekanne minu markmikus mainib jargnevat: „Hammastav, ma oleks voitnud nii ajas, rahas kui narvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hammastav!”  Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Jarjekorrad ei ole Argentiina yhiskonnast kaugeltki kadunud. Varahommikul, enne pankade avamist, on uste taga seisvate inimeste rivid. Nii ka parast. Toointervjuud toimuvad jarjekorra baasil, peatanavate liiklus on monikord kergelt hairitud. Esimesel paeval Buenos Aireses lugesin Florida tanaval 80m.

Esimene peatykk, „Raudne tuulelipp”

Istun kohal kus Natalia ja tema sopradega peitust mangisime. Puhub tugev tuul ja sasib hiirekorvul pabereid minu mapi kulunud aarel. Jarsk iil kannab ara Daniella kaardi, kus seisis „te kiero” November, taevas on hall. 11.11.2004 15:03

Ma ei konformeeru siinses yhiskonnas, ytles mu uus isa. Tal on oigus.

„Sina tulid siia oppima,” lausus vend: „kui sa tahad mulle midagi naidata, siis ma vaatan.”

Minu tahelepanekud. Ma olen siin uus, eelnev ei maaratle kuidas mind vaadeltakse siin, ilma toendita mind ei usuta. Yleliigne surve loksus isikule tingib habi, valetamise.

Parana rand. 18.21

Liiv, liiv. Paike loojub. Laine laksub, on veidi jahe. Kondisin, et leida kohta kus olla. Siin on hea. Tana on neljapaev.

Tana on reede, 12.11.04 On vaga vara, hommikul laheme klassiga Santa Fe olletehasesse. Olut ei joo, me oleme alaealised. Ohtul lesin rannas. Monus. Meelehetlikud pyyded kinnitada endale, et on. Kohu peale ronib perekond amblikke. Yksik rattasportlane punase kiivriga rahuldab ennast poosas. Masendus.

Mis on kool ja noorus ja kuidas mulle hea tundub.

Nooruses on inimesed.

Noored on aktiivsed ja energiat tais. Kergesti impressitavad. See on parim aeg oppimiseks. Koik muu on jargenev.

Mulle meenub nyyd kuidas ma yhel eluetapil kaisin igal hommikul rattaga Pirita rannas, Pirita metsas. Vara, enne kooli. Siht oli jouda vana puuni joekaldal, mille okstel oli mu lemmik koht istuda. See puu on nyyd maha raiutud. Tunnen, et olen vana.

„Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.” Ytles keegi purjus rokkar. Tal oli oigus.

Oppimine peab olema huvitav ja jarjepidev.

Eesti naiteljate vanem polvkond on vaidetavalt suurjoodikud. Kuulujutud, alusega.

Tead seda tunnet ja maitset kui oled sama natsu liiga kaua narinud. Kuidas ta muutub aina jaigamaks ja jaigamaks, kaotab oma viimasegi olemuse ja koik mis sa tunned on vatt sinu peas. Selline on Parana minu jaoks nyyd.

Markmikkuse kirjutadud read on lihtsad ja kirjaoskamatud, meeleheitel maailmaparanduslikud. Suure tahtega muuta haridussysteemi, voimalik, et arvestads vaid yhe kindla ryhma (minu) vajadusi. Idee pohipunktid oleks.

•           Tundide arv sama

•           Oppimine materialide kaupa

•           Suhted opetajatega sobralikud, ilma negatiivse innustuseta. Opetaja inimene meie keskel. Ei tekita hirmu kysida, ka lolle kysimusi. Austus opetaja vastu tekib toelistest teadmistest, ei ole fake – tekitatud. Nouab korgkvaliteedilisi isikui ensoklypeediliste teadmiste, uue tehnoloogia kasutamisoskuse, oppimisvoimega. Oleksid paremini makstud kui ministrid.

•           Oppimine niikaua kui asi on selge. Systeem ilma igasuguse viisaaastaku plaanita, sihiks kvaliteet. (PS: mu katel on mingid kollased plekid, syvenesin teemast korvale :)

•           Mentaliteet, et oppimine on lahe, ponevusel teisel kohale peale armastust. Tark olla on meeldiv, maailm on mitmekylgsem, elu huvitavam.

•           Innustav, lobus koolikeskkond.

Kysimus iseendale. Ma olen Louna-Ameerikas. Miks ma ei uuri kohalikku (vaga rikast) kultuuri. Miks, sa jobu, pea yheski muuseumis pole kainud. (Parana syndroom) Miks, fakk, sa raamatuid ei loe (Zabalegui effekt)

Hinnang kohaliku elu kohta – „Noorus on nagu noorus igal maal, nad ei tea liiga palju.„

Retsept edasiseks inspiratsiooniks – „Lesida rannas :)”

Hinnang pere kohta – „Peret on  siiski vaja vahetada, nad on ehtsad energiavampiirid…”

Mu linnas on yks ajaleht (el diario), sellel on tabab pealkiri – „El Diario”

Kvaliteetne kirjanik voib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne bloggija.

You need to read books, to write books.

You need to have words to write books.

Diktofon on parem kui notebook.

12.11.2004

Urquiza park, vaatan Aidat.

VI – Mul on Hirm

Mul on hirm, et keegi näeb, et ma ei tööta, et ma ei tegutse koguaeg, pinguta pidevalt, teen midagi lubamatut. Kui keegi mu teolt tabab, siis teen seda demontstratiivselt, enesekindlalt, et kellelgi ei tekiks kahtlust, et nii peabki olema. Nagu praegu kui üks opetaja seisab minu ola taga ja vahib mis ma teen, kuidas ma eesti keeles kirjutan ja sober M istub teasel kyljel kja naeratab laialt opetaja tegevuse üle. Opetaja naaeb uuesti ja heidab pilgu sellele, mida kirjutan. G’l on sinised aluspüksid. Uskumatu aga töö kaib. Ja Nacional on siiski hea kool vorreldes monede teistega. Siia satuvad kuuldavasti need, kes privakoolidest välja visatakse. Hmm, mus on juurdunud arvamus, et koik (ka nö halvad asjad) juhtuvad headel põhjustel. Kui tore! 08:51 Peaks kirjutama midagi veebi jaoks. Huvitav, kas need hüüdlaused, pealiskaudsed nagu nad peavad olema saama, tõesti täidavad mu tahtmise. Raske uskuda.

El perro – koer. Tagurpidi lennuharjutused.

Minu uus pinginaaber. Tundi jalutas koer, käis läbi inimesed, kes teda paitada tahtsid ja tuli heitis minu kõrvale küllili maha. Ta armastab sind, hüüatab Belem. Pruun koer magab rahulikult mu kõrval. Tund sai läbi ja koer tõusis laisalt püsti, sügas ennast tagajalaga ja ajlutas kallist välja. Vahetunnis käisid klassis töömehed (üks oli kidnlasti veel kooliealine) ja lõid aknaavasse akna ette. Nüüd ei ole enam nii tugev tuuletõmme – ainult üks aken on katki. Järgmise tunni alguses naases koer kohe oma kohale minu kõrval.

Käi tsirkuses

Räägi YFUga

Vaheta kool ülikooli vastu, Kino, filosoofia. Et oleks huvitavam.

Vii prillid parandusse

Uuri trennide, ülikoolide, mägirattasüidu, lumelauasõidu, djeme trummi, ratsutamise kohta.

PERE

Hommikusööki ei ole

Toit on ebatervislik, vähe salatit, jogurtit, leiba

Sellest on suur problem kui a korra sõbradega azadot somas käisin

Hilisema arvamue järgi on kõik suhteline. Põhiline problem oli, et ma olin kartlik.

Klassi uks käib kinni nii, et tool tõstetakse ette.

Põrand on külm ja tallad õhukesed, õpilased isutvad kas jalad õhus, jalg üle põlve, teine jalg võimalikult vähese pinnaga vastu maad.

Kas mu isa on RallyDriver rullnox

Suitsetavad praktiliselt kõik inimesed ja söövad ebatervislikult.

Kui klass on vaiken siis kui õpetaja ette loeb saab klass kiita, et nad tähele panid, Muy Bien, Perfecto.

Klassikaaslased mängivad laudade ja toolidega keeglit. Umbes 6 plekist kolisevat lauda-tooli lajatatakse üksteise otsa. Seejärel heidetakse sinna ühe tooliga keeglit. Ma sain just kriidiga vastu pead. Üks poiss teeb tüdrukule pai ja laulab. Nüüd seotakse Sergio kummipaela kõigile umber pea. Nüüd ronib poiss tüdrukule jalgupidi selga. Nüüd mägib ta tüdruku selja peal trummi ja sodib musta pastakaga teise pusa. Himena kommenaari peale, et see ei tule välja osutub poiss kuraasiseks ja soidb enda pükste peale laiad jooned. Vahepeal tõusevad häälekad laulujorud, kui keegi thaab auru välja lasta. BO poiss hanks kuskilt tühja coca pudeli ja nüüd teeb see klassis tagurpidi lennuharjutusi.

Samas üllatavad nad mind oma teadmistega. Eks mul ole eelarvamused. Siis tuleb meelde, et see on 12. klass. Moni karjub üle klassi õpetajale et tal on külm. Muide mul on kõik mu riided korraga seljas, lihtsalt tuli tahtmine mainida. Mule tuli meelde üks inimene, kes ei osanud rääkida. Ei olnud kuangi proovinud, ei olnud vastav tuju ega ümbruskond. Ma olen pettunud, et ei ole midagi erilist. Saapanööride sidumiseks lööd lihtsalt jala laua peale. Prillikandjaid on vähe. Ei ole minu arvutus, arvuti arvutas. Objektiivus on oskus. Mu matasõber pinkar ei tulnud selle peale, et ebatäpsete arvude arvutamine muudab vastest.

Inimesed on teistmoodi (ma ei ole selleski väga kindel) Ma ei oska ühtegi objektiivset arvamust avaldada ega omadust välja tuua. Ma ei tunne selleks piisvalt keelt, kultuuri ega inimesi. Selles mõttes on kogu projekti idee vildakas (NG ka siis vä?) Piisavalt tean, et kirjutada vaid endast. Ja ka see on illusoorne. Midagi mud ma tegelikutl ei tunne.

“See, mis on…” – see, mida tunneme nime all, mille keeleline üldistus on. Ma loodan, et see mulle halvasti ei mõju. Viimane tund. Ciao. Ma toucan inimsed eemale. Ei räägi midagi toredat, halba või lihtsalt niisama, kui just ei küsita. Pretendeerint täielikule aususele, samas valetan pidevalt ebatähtsate asjade kohta.

Joonistama ja joonestama kasutatakse ühes tähenduses. Vahepeal lendab õhku mõni paugupomm, ei pane enam tähelegi. Mina ei tea matast midagi, mis see kolmanurga pindala on?

Uskumatu, kuidas sellisest keskkonnast väljuvad normaalsed inimesed. Nagu väikesed rohelised võrsekesed, tarkusetupsukesed. Mul on süda paha. See ma, ma siin nii hästi kasutan on muide varastatud GAGist.

Ma arvan, et kui ma oleksin kenasti küsinud: “Palun, ma tahan selle mapi Argentiinasse maailma nägema viia,” siis oleks ka saanud.

Tunnid huvitavaks!

Kõik, mida sul vaja teada, õpida sa tee peal, kuid sinu teevalikud saavad olema erinevad. Mis ma sellega öelda tahtsin? Poisid on siin laiaõlgsed, neil on kehad.

Nii tüdrukud kui poisid chekivad ükseklaasi peegelduselt, kuidas nad välja näevad.

Indiaanlaste hambad on katki.  – Salta

Bensiinimootoriga notebook.

Viskasin kirja veidi mööda ja see maandus esimese laua asemel opetaja nina ees. I feel like a prisoner. Merito – teene, väärtus.

Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta, tuleb õppida koos endaga elama.

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

I’m trying to lead a normal life but I cannot do that If ypu restrict me to this small area. I feel like a prisoner. Vööloomad võtavad endal suhu.

Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.

Nietze.

See, mis on Eesti.

Koolis on sooline diskrimineerimine. Ainult tüdrukud peavad kandma vormiriietust. Mõned seda siiski ei tee.  Shokolaadimaja.  Tik on takjas, tak on tikjas. Mõlemal on okkad. Püksid maas. Küll on nõue. Külm on mul praegu, uks on avatud. Peaks midagi mõttekat kirjutama aga ma ei suuda endast mõtlemist lõpetada (hilisem kommentaar: tundub, nagu alateadvuslik lahtimõttestamine unenägudes ei ole piisav ja selleks kulub ka suurem osa päevast, liiga suured probleemid ja stress) Ei tule ühtegi head motet. Vat kus jama. Miski onkel tuli uksest sisse ja musitab nyyd koiki tydrukuid (HM: eelarvamused, arusaamatus viisakusest) Fall pange see uks kinni, külm on (miks ma seda ise ei julge teha, häbelik, arg) Eestlasena ei talu ma külam hästi. Harujunud soojenduse ja paksu riietusega. Homme kooli ei ole, tihti jäävad tunnid ära.

Introvertne ennast analyysiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Mul on pisarad silmas. Haigutan. Kõrvapõletik. Ma olen loll, ei oska midagi. Mölageneraatorit ei tohi kasutada, pärast liiga palju mõttetud lugemist.

Mis on Eesti? Kultuur?

Järvega maa, merega maa. Miski õpilased jalutasid sisse ja üritavad küünlajalga klassile maha müüa. Kool peab koguma 1800 pesot lõpupeo jaoks.

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga sela juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene.  Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodsutavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellei poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma niiväga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. PH: Kalki. Teadsin siis, kui käisin rattaga hommikuti pirital rannas veepiiril sõitmas. Enne kooli. Ja Pirita metsas puu peal istumas. Puu on nüüd maha raiutud, Pirita rand teasel pool maakera aga mu tunne on sama. See on su põhjatu igatsus, ürgne. Minu armastuse aseaine. Hea et kooli tulin. (30.09.04)

Ei, see ei ole enesehaletsus, sest ma olen uhke. Ma olen rahul sellega,  kes ma olen. Ma ei tahaks olla keegi teine. Mina olla on väga huvitav. Ma olen rahul oma peegelpildiga (riided seljas) kui tunnen, et pean olema parem oma armastuse jaoks, käima jõusaalsi ja õppima. See käib risti vastu minu ideele igavesest kokkusobivusest aga kes ütles, et armastus on ratsionaalne. Mind see ei sega.

Minu tüdruk on vagur ja armas ja temaga koos läheme hulluks ja teeme lollusi, vallutame maailma.

Tunne oma südant ja ta juhib sind sinna, kuhu on vaja minna. Räägi vaikselt ja sind kuleb su armsam, räägi kõveminija sind kuulevad su sõbrad, karju ja sind ei kuule keegi. Ole vait ja oled üksi.

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

11:12 50min veel tuned. Mis on ta nimi? Kui sama käega proovida käe varju joonistada, saab väga erineva tulemuse. Miks pardi prääks ei kaja? Teaduslik seletus? Miks fail.

Klassis on koos minuga 22 opilast. Tänased andmed. Mata õps ei ole alati matas päris kodus. Mitu tonni tinti raisatakse aastas igavusest kritseldades ja palju selle peale tootunde läheb? 11:23 uni

Põrand on kaetud paberiprahiga, seined on täis kritseldatud nagu peldikusein. Leidub MSN aadresse. Kõrges laes on hulganisti plekke. Vähemalt ühest kohast on läbi tulnud vett. Õps tuli küsis mu pinkari käest, mis ma teen. Ta vastas, et ma kirjutan. Meil on informatiivne ja vestlusandekas klass. Ma ei olen täheldanud klassi hulgas üldist tahtmist pingutada. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Lased ennast lõdvaks, ajad jalad pikali ette, laskud toolil madalamale, sirutad käed välja, haigutad, laulad, ajad sõbraga juttu, jälgid kuidas haruldane kärbes, talvel on neid vähe, jätkab oma eluteekonda lenneldes tarkusetempli kritseldatud seinte vahel  külmale maale, haigutad veel, vahid seina, ootad natuke, sööd saia, ajad sõbraga juttu, lauald teistega koos viisijuppi, karjud midagi, kolistad tooli ja lauga, vahel isegi musikaalselt vastavalt andele. Kui paljude seda teevad muutub kilin-kolin kõrvulukustavaks. Heida pilgu vihikule, keerad kriipsujukule kaane peale, mapi kinni, pastaka tasku ja kell 12.00 lähed siit sõpradega ära. Tipo Nada.

VII – Mina käin koolis

Minu tulemused põhikoolis ja edaspidi, geneetiline pärand (solvang kavatsemata) ja võrdlused teiste vahetusõpilastega ei anna mulle põhjust pidada ennast ülemäära intelligentseks või kiire taibuga isikuks.

Näiteks: lõpetanud hispaania keele õpinguid eratundides koos personaalõpetajaga, läksin eelmisel sügisel Tsiili. Olin tegelenud hispaania keele õpingutega oma võimete piiril. Siiski oli mu keeletase nõrgem kui Laural ja Anettil, kes tunde ei võtnud. Selle fakti põhjal pean loogiliseks, et nad on minust ka hiljem kiiremini edasi jõudnud. Tegelikud andmed mul aga puuduvad. Ma ei tea kas nad kirjutavad, loevad või teevad karutantsu. Usun, et kõik peale viimase on tõenäolised.

Sest minu vaatlused näitavad, et seda, mis muinasjuttudes, ei juhtu. Kui jutustuse peategelane jätab oma süü tagasilükkamata, siis imeliste asjade imelisel kokkulangemisel langeb kangelase peale haldjalik seebivaht ja peseb ta süüst puhtaks.

Ma ei ole pidanud sobivaks, ennast kaitsta.

Minu psühholoogia töötab viisil, mis tõukab tagant välisvaatljea arvamust. Kui keegi arvbam must hästi, siis onmu soov seda säilitada, kui halvasti, siis on see kui solvang ja mulle pakub vaid

Minu kirjalik mittekaasatöötamine ülikoolis väljendus selles, et ma teinud kaasa esimese semestri kirjalikku kokkuvõtet. Teised tööd (suulised,) olen võimetele vastavalt kaasa teinud.

Igapäevaselt kandsin (siiani kannan) kaasas hispaania keele sõnastikku ja küsin või otsin välja, kui mõni sõna mulle segaseks jääb.

Siiski pean märkima, et msn ja tel. teel tehtud järeldused minu keeleoskusest ei anna täit pilti sellest, mis toimub. Minu isiklikud hinnangud oma oskustele on alati olnud emotsionaalsed ja vahest ka ebatäpsed ja alaväärtustavad.

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmeltöeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

IX – Lehmad on all väikesed ja vasakus nurgas

Täna sadas palju-palju vihma. Olen läbimärg. Olen õppinud oma puudujääke toiduga asendama ja ostsin viinamarju, valget šokolaadi ja jogurtit. Istusin maha kõnkanõlval, kust avaneb vaade terevele Parana rannikule. See lause kirljeldab kõiki Parana jõe mäekülgi, mina olen paremas otsas otse lennuki all. Tahtsin vaikse uinaku teha, kui päike pilve taha kadus ja vihma tibutama hakkas.

Sain läbimärjaks. Taskud seestpoolt, põksid tilkuvad. Tormasin sisse jäätisekohvikusse ja aplasusin naljatamisi ukselt jäätistm üsna kõlm oli. Jooksin edasi ja jõudsin Coctailini. Jõin ühe mate, käärisin sääred üles, võtsin ketsid ja sokid jalast ära ning asusin Naty maja poole kahlama. Naty isa laenas mulle oma vanakooli tresse ja pruunist nahast sandaale, mis tekid klapsuvat häält vastu põrandat. Kuna aluspüksid olid ka läbimärjad võtsin nad jalast ja lootsin, et teatav hõõrdumine kõva probleemi ei tekita. Läksime vaatama Naty ülesastumist igaaastasel tantsu-teatrikooli  ülesastumisel. Rahvuslik Queca koos värvika rõivastuse ja lehvivate taskurätikutega jättis mu suu ammuli vahtima. Naty harrastab tangot ja tema grupi esinemine oli muljetavaldavalt pehme ja jõuline. Õhtu lõpetas pransuse rapi saatel moderne tants taskulampidega. Mis oli samamoodi tõsiselt vinge. Koer niutsub haledalt. Tema maailm on tagaõu. Peaks ta jooksma viima.

Koolis rääkis meie täna kanada Argentinalane seelest, miks Argentina 1. maailma riik ei ole, kurat võtaks.

Inimestel pole elu-eesmärki, pole enese distsipliini, oodatakse abi valitsuselt kui peaks ise tegema, valitsuse ülesanne on vaid anda head võimalused isetegevuseks.

Florencia helistas. Ma palusin vabandust, et saatsin selle kirja. Ta ütles, et ta teeb tööd küll ja on paljugi, mida ma ei näe gulisside taha. Geronimo kirjutas, et pildid on head aga ühe pildi peal näeb vanamees välja nagu tal oleks peas kasvaja (go realviz!)

Kui on vaõimalik kellegagi midagi juhtub, siis olen see mina.

Kõik läksid kodust ära, mulle ei öelnud keegi midagi, ma ei pääsenud majja sisse, käsisin Santa Fes. Põrutasin peatusest mööda ja kõmpisin jala tagasi. Oli hea fotovõimalus: 3 kusevat Argentina kauboid väljal. Eri  vanustes väiksesest poisist halli vanameheni. Kõik oma sirges rivistuses. Suures supermarketis ostsin mahla, leidsin punase greibi ja vaatasin „La mala educacion” 16.11.04

Magasin kaua, kooli ei viitsinud minna. Ostsin misekdi tsitrusevilju, millelt tuleb koor ära süüa ja on hästi hea hapu. Käisin Mate muuseum-poes. Käisin uues sadamas. Magasin pargis pool tundi. Läksin koju sööma.

No Socio 3194 – Parana Video Club, Zomis Simon

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Hispaania pealinn on Barcelona

Lugu, mis on head on Depeche Mode – Enjoy The Silence

Tsiilis on maitsev ja marjarikas jogurt.

Vayase a infierno

Universidad Austral del Chile – opivad koos pargis, tundub tore

Ma voin lugeda 4 inimest kes mulle meeldivad. 1 2 3 4

Paljudele inimestele on tahtsad kauplused

Jaeinne ei ole vaga ilus. Maavarin (suurim vist) havitas 60ndaltel kogu linna ja seega on valjanagemine ysna uus.

Otsi netist atmosfäär

Entre Lagos shokolaadipood, konservid, kommid, maistused, saiakesed.

Chirimoia

Pomelos amarillos

Limones en malia

Ma olen loll vaike poiss. Pogenen maailma eest. Aneemia.

Otsi tahtis maailma problem ja motle selle kohta seisukoht. Hakka uudiseid lugema. Loe siiski raamatuid. Räägi palju inimestega. Jätka trennis käimist. Ole vaba! Lõbutse!

It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables. – Austraalia tsikk.

Mannavaht.

2 liitrit mahla, 1 klaas manna, suhkrut, nii et on magus, piim.

Segada peene joana, nii et tykki ei laheks.

Crema de la semola

La mala educacion

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teispäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

I wount cry for yesterday, I would love to survive. On hommik 6.37 Istun hotelli arvuti ees ja surfan netis. Olen pesemata ja keegi mu toanaabritest istub WCs oma okseloigus ja ei vaevu midagi ette votma. Las ta siis olla, otsustan. Istun balkonil. Minu ees söögisaalsi kulgeb rutiinne vaatemäng ettekandjate, kohvi ja saiakestega. Kell saab 7.00 ja ma olen kohe ette võtmas same kõhutäituse tarvis. Ma ei tea täpselt palju lapsi ennast eile lapmi tõmbas. Ma loodan, et nad naudivad oma pühapäaevahommikut Chiloel. Chiloe suurusel saarel on merekarpe nii palju, et neid võib kasutada aiateede katmisel killustiku asemel.

Dallas public school child nutrition mark rinnas toimetab sõbralik tädike taigna kallal,e t valmistada juustuempanadat. Minu ees laual on veel 10t sorti teisi empanadasid kõikvõimailke täidistega. On ka midagi eestimaise õunapiruka sarnast. Koht on võimsalt lihtne ja rahvuslik Chiloe rannakõrts. Mingeid euronõudeid siin ei järgita. Koht on autentne ja iga järgmine lihatykk võib mind haiugusega mürgitada. Nägin ise kuidas tädike yhe praetud kana parilla pealt alla pillas. Joon mingit punast kohalikku gaasijooki. Lühidalt kokku votes sõidame me praegu bussiga. Vahepeal ootame niisama rõõmsalt bussi kõrval ka. Hah! Ma ei tea selle linna nime kus me oleme. Mul pole aimugi kudias ta siia tekkis, miks ta siin on. Ärge kasutage bussiturisimi.

Härra turist, teie abi vajatakse, et hoida seda kirikut töös. Ma kujutan ette et ma näen veider välja. Hah! Kõik piirid on minu peas.

Kohad kus Buenos Aireses käia.

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Mees mängib kitarri, plärakast on elefriktseeritud bensiinigeneraatoriga.

Söögiaeg. 8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse :(

Traadita internet mäe tipul, tuus. UPS, vaja arvuti ära saata. 5 kevadrulli jooksu pealt. Vaja hostellisse jõuda, pole aega. Asja on toas, kell on yle aja. Mäe otsa ronides olin turistide vaatepunkt. Naeratades ronin mööda treppe. Olen vaba. Maailm on tervav. Ma näen inimesi selgelt. Uni kinos. Hosteli maja on sinine oranzide elementidega. Hotell on mängulava, siseõuelt on läbi akende kõik näha. Rikaste vanemate jõmpsikad kes saadeti siia lõbutsema. Mina kui energiline ebareeglipäarane. Minuga reisivad koos, 2 nätsu, halls ja vesi gaasita. Mõte kaotab oma sära, liiga paljud juba teavad seda. Ilmas on juba palju mõtlike selle ringi rändamas. Liiga palju mõttetuid turiste. Täna algab uus faas. Ma olen ilma arvutita. See tähendab ei mingit skype enam, mu failid ja mõtte on võimali, et kadunud. Ei saa enam kirjuta nii päevikule lõpp. Ma ei tea mis teised siin minust arvavad, mul pole mingit tagasisidet. Tegelikulöt ma valetan, on pilgud. Ma ei näe neid sest näe neis vaid oma mõttete projektsioone. Oma kartlike ideid mis ma neile pähe panen. VHK tahetakse oma ruumidest välja tõsta toob vaba relatsioon mu keele. Keegi ei tea sellest siin midagi. Ma olen ika see sama inimene, kas ma olen muutunud ma ei tea. Kas ma olen muutunud alates 15. eluaastast? Ei usu, kirjun. Nyyd kyll. Õpime rääkima palju keeli, ytleb keegi. Nahk on kuivaks muutunud. Millal ma leian kellegi enda sarnase, oma liigist, Kogu aeg olen yks ainus. Väljaspool listi, oma listis. Isiklik VIP. Käime ringi ja räägime millestki. Ma ei tea millest. Ei suuda yhilduda. Mul pole midgi öelda. Et ennast mitte korrata ma lõpetan nyyd. Häda ja viletsus. Tahan vaid lisada, et rohleliste rattamatkal läks samuti. Nüüd hiljem pole ma enam nõus, olen häbelik. Nii on. Mis siis?

Kaljuäärel lebab yksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui, nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Buenos Aires.

Manzana de las luces

Parque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Taditz

Kritzel

Aksel

Tedrik

Nyyd 16.02 olles hävitanud järjekordse pizza – ma pole 4 päeva jooksul midagi muud söönud, mõtlsein,miks ma selle tellisin. Aga apelsinimahl oli jääga parem. Olin enda arvates kavalja tellisin ilma, et mahla rohkem saaks. Kõht täis, nii on :)

Liiga palju ja liig aharva söön. Ma ei ela just tervislikult.

17.10.04

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Täna päeval sain kokku Lauraga, käisin YFUs ja ostsin endale polaarjope.

06:29 Uspallata

07:07 Punta de Vacas, Petronista

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega. Posid üritavad neile muljet avaldada aga nad ei meeldi neile. O (Alaska) sa täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Naljakas, siiamaani isutvad 2 tydrukut ja haigutavad. Nad istuvad.

Seks, shue, oder, ni, ti

15.37 Argentiinlastele helistamise ja einestamise jaoks veider aeg. Olles skippinud hommikusoogi nelja magusa saiakesega olen ma nyyd karsieva peavaluga nälga suremas arvestades igasusguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Apelsinimahl on värske, suur kann jääga. Väga hea.

17.10.04 Aasta Argentiinas

WCs on kondoomiautomaadid, mille tegelik olemus on varjatud toreda tulpilegendi taha. Võttis aega enne kui aru sain millega tegemist. Buenos Aires on BackPackerite paradiis. Inimesed kirjutavad oma legende, raamatupoes on müügil Coelho vihik “Minu legend” Oma unistuste tätmine on samuti kommertsialiseerumas. Ennast peeglist vaadates on imelik.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun akanlaual miskis aiamajas. Mu selaj taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun,e t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen jai stun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, etminul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

2847293 – CASA

098213008 – Mama

AV. Quilin 10300 Penalolon

Pere Santiagos.

X – Rekonstruktsioon

See on rekonstruktsioon asjadest, mis ma olen mõelnud ja üles kirjutanud. Põhiliselt on tegemist asjadega, mis on mulle meelehärmi valmistanud, sest siis kui elu põnevaks läks, ma enam päevikut ei pidanud.

Esimesel saabumise päeval mäletan udu, kõik oli pruun ja arusaamatu. Väikesest lennukist koos Geronimoga väljudes oli külm ja tuuline. Meile tuli vastu väike kaltse täis auto – Geronimo õemees, suures paksus villases puhvaikas mees paksu habemega. Istusime autosse ja sõitsime kuhugi poole. Kõik oli veider, ma ei osanud midagi arvata, siin ma siis nüüd olengi. Mõtlesin, et ma pole shokis, lihtsalt veidi üllatunud. Saabusime kuskile majja, sõitsime liftiga kõrgele korrusele ja seal oli üks naine, kes rääkis muga kiiresti hispaania keeles, ma ei saanud sõnagi aru. Esimese asjana saadeti mind teise tuppa magama. Üles ärgates sain teada kohalike nimed, mis ma järgmisele paberitükile üles märkisin ja seda tagataskus kaasas kandsin, kuni meelde jäid.

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

•           morena – titt

•           horatio – vend

•           geronimo – jumal

•           gabriela – õde

•           maria – teenija

Õhtul õnnestus mul öelda isale Vamo a cama ütlesin ma ükskord isale, mis tähendab, et läheme voodisse.

Kuu aega hiljem elades juba teises peres olen ma nendega koos supermarketis ja kirjutan mehest, kes naerutab last tantsides supermarketis lõunamaise liftimuusika taktis, 70 aastates mees koos 50 aastase tibiga valib kassas kondoomi, mereväelase välimuse ja kõnnakuga isa poksib kassa juures tugiposti, et teha kindlasks, kas Ikka hoiab. Kodus sööme, peale söömist on laud nagu sõjatander. Morella nühib laua kuivseepiga sodist puhtaks.

Käidud, tehtud, nähtud. Buenos Aires, uus pere, uus kodu. Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. Võib-olla mõjutas veidi ka see, et nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Salvador Dali 100. sünniaastapäeva näitus oli väga meeldiv üllatus, mis päeva meeldivamaks tegi. Seinal olid ka n.ö. sõnaraamat kujundite lahtimõtestamiseks ja seletavad tekstid autori hingeellu.

Bussisõit tagasi Paranasse äratas mind veidi enne Santa Fe’d. Enne koju jõudmist jõudsin teha veel terve hulga maailmavallutusplaane, mis said hiilgava lõpu toidumürgituse näol. Järgnev kodusveedetud päev märkis pea nädalat, mis koolist puudunud olin. Tänagi, kolmapäeval, tundidesse ei läinud. Koolis siiski käisin – vahetasime Geronimoga vana kooli uue vastu. Homme näeb, mismoodi see asi välja hakkab nägema. Uus koolimaja asub keskplatsil ja on ära toodud Argentiina vaatamisväärsusi kajastavas raamatus, mille Buenos Airesest ostsin. Radiaatoreid neil siiski ei ole.

B.A.’s õnnestus veel hankida suur Argentiina kaart, mis nüüd mu uue toa seina kaunistab. Veel pole jõudnud osta punaseid knopkasid.

Sammud trepil. Vend vist tuleb. Ma olen kahevahel. Kas teha shutdown ja olla ülimalt sõbralik, minna patsutada õlale ja pärida kuidas käsi käib ja eluke veereb või siis mitte.

Kas olla ülimalt viisakas ning sulgeda arvuti või jääda nagu ma olen.

Uskumatu, kui hea võib üks imeõhuke koogiviil maitsta, kui sa pole 2 päeva mitte midagi söönud ja ainult musta tee peal elanud. See leht on täpselt see kohta, kust teada saada, mis värvi sokke ma täna kannan. Iga teravmeelsem mõttesähvatus on puhtalt juhuslik kokkusattumus, mida ei tohiks kuidagi minu isikuga seostada.

Lapsed pommitavad mind küsimustega mõlemalt poolt. Ma ei saa mitte midagi aru, sest ma ei suuda jälgida. Uued küsimused lendavad peale igast ilmakaarest ilma, et ma jõuaks suudki lahti teha. Lõpuks lahendab kõik prantsusekeelne „mierda” ja nägu on kõigil naerul, sest on leitud ainumas sõna, mida kõik koosviibijad teavad.

Korn „In place” karjub mulle kõrva ja ma lahkun ruumist. Kelis’e „Good Stuff” ja ma olen tagasi. Väike poiss kargleb minu kõrval ja teeb kätega imevigureid. Mis on minu lemmik klubi, jalgpall, ja mu vend on kohal, et pakkuda abi internetti saamisel. Meil on üks väga vähestest kodudest, kus on püsivalt internet ja seejuures veel traadita. Siin on see ime. Ma ei näe midagi ja midagi ei ole vahet, sest ma tean, tunnen, ja karjun. Sügaval kasekesed laulavad. Mis siis veel. Mul ei ole enam kõhuhäda aga viimane söömaaeg oli tõeline usuhüpe.

Tüüp, kes pidi usast kaamera tooma, on juba siin. Tuleb leida muu võiamlus. New Yorki piletite hinnad olid liiga kallid. Saaks nädala seal veeta 12 000 eest, kuid siis peaks kaamera leidma vaid 10 000.- eest. Minu väljavalitu maksab aga 18 000.-

„Palju sa kaalud,” küsiti mult täna söögilauas, „ja kui pikk?” Igatahes valgus on ilus, päev päikeseline. Mu Mojo on tagasi, homme lähen kooli – täna oli õpetajate streik.

Siin suures riigis väikeses kohas elades tunnen palju rohkem mida see tähendab (olla suure riigi väikese linna leanik)  On paremini arusaadav misk tuleb enne ära käia nuustakul ja miks inimesed välismaale vähem reisivad. Lihtsatl oma koduvabariik ei saa kunagi tühjaks kohtadest mida näha.

„Pead aitama!”, käratas vend G mu peale. Aga ma ei oska midagi teha oli minu niru vastus. Siis koristasime laua ära. G läks trepist üles, mina jäin teed valmistama. Tee valmistamine käib vanamoeliselt plekkkannu ja gaasipliidi abil. Joon suure tassi teed, 5 lusikatäit suhkrut, mis annab selle tassi kohta vaid veidi maitset ja sidrunilõik. Läksin siis vaikselt mööda treppi, tassi või balansseerides üles ja nägin 2 korruse vannitoas vaid aluspükstes venda. Tahad aidata, mõtlesin küsida aga mõtlesin ümber. Kui uuesti ümber mõtlesin ja seda ütlema hakkasin lendas uks juba kinni.

Käies Eestis koolis oli minu põhi mõtlemisaineks see, kuidas peaks koolisüsteemi ümber korraldama, et õpilased oleksid motiveeritud ja stressivabad. Käies koolis Paranas, kirjutasin niimoodi.

Ilus linn väljas on hall ja minu see on igatsus. Edasine on see, mis ma olen oma rebitud, veeplekilistest, puuduvate lehtedega märkmikest leidnud. Nad ei püsi mul iial liiga kaua, kaovad ja lähevad katki. Ma tahtsin kuulata muusikat aga märkasin nüüd et mu korvus on vaid vaikus. Sõna ei tule enam lihtsalt, nad tunduvad ümarad ja mõttetud või siis kandilised, nurgelised ja ei sobi kokku, ei moodusta ühtlust. Ootame veel. Kirjutame kunagi hiljem, kui mõtted on saanud valmis.

Meie klassi uks suletakse toolibarrikaadiga viisil mis tingib istme jalgade asetamise uksest sissepoole jääva põranda nõgususse; me ei lase tõmbetuulel ust lahti puhuda. Mõnedel akendel puuduvad klaasid. Täna jälgisin imestusega kuidas üks uskumatute võimeteta tüdruk valjus klassist ja üritas tooli väljastpoolt uksele ette tirida. Kahjuks jäi jäärapäiselt materiaalne uks tüdruku ja tooli vahel ega andnud järele võimatule soovile kinnisest uksest, mida ta igatses.

Põnevaim uudis sel nädalal oli, et on tulemas kooli desinfektsioon mille kaigus mullased parandad puhtaks pühitakse.

Geograafiatunnis tõstataks õpetaja küsimuse, mis on hüdropoonika. Mina ei vastanud, üks inimene tõstis käe.

Argentina majandusekäsitluses eksisteerib termin „La cuesta del Enero” mis tähendab jaanuarikuu majanduslikku depressioon eelnenud suurte peokulutuste tõttu.

Daltonism on värvipimedus.

Tšiili reisi kogukulud olid üle 7000.- krooni.

Hilisem väikeses kirjas sissekanne minu märkmikus mainib järgnevat: „Hämmastav, ma oleks võitnud nii ajas, rahas kui ka närvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hämmastav!”  Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Järjekorrad ei ole Argentiina ühiskonnast kaugeltki kadunud. Varahommikul, enne pankade avamist, on uste taga seisvate inimeste rivid. Nii ka pärast. Tööintervjuud toimuvad järjekorra baasil, peatänavate liiklus on mõnikord kergelt häiritud. Esimesel päeval Buenos Aireses lugesin Florida tänaval 80m.

Esimene peatükk, „Raudne tuulelipp”

Istun kohal kus Natalia ja tema sõpradega peitust mängisime. Puhub tugev tuul ja sasib hiirekõrvul pabereid minu mapi kulunud äärel. Järsk iil kannab ara Daniela kaardi, kus seisis „te kiero” November, taevas on hall. 11.11.2004 15:03

Ma ei konformeeru siinses ühiskonnas, ütles mu uus isa. Tal on õigus.

„Sina tulid siia õppima,” lausus vend: „kui sa tahad mulle midagi näidata, siis ma vaatan.”

Minu tähelepanekud. Ma olen siin uus, eelnev ei määratle kuidas mind vaadeldakse siin, ilma tõendita mind ei usuta. Üleliigne surve lõksus isikule tingib häbi, valetamise.

Parana rand. 18.21

Liiv, liiv. Paike loojub. Laine laksub, on veidi jahe. Kõndisin, et leida kohta kus olla. Siin on hea. Täna on neljapäev.

Täna on reede, 12.11.04 On vaga vara, hommikul läheme klassiga Santa Fe õlletehasesse. Õlut ei joo, me oleme alaealised. Õhtul lesin rannas. Mõnus. Meeleheitlikud püüded kinnitada endale, et on. Kohu peale ronib perekond ämblikke. Üksik rattasportlane punase kiivriga rahuldab ennast põõsas. Masendus.

Mis on kool ja noorus ja kuidas mulle hea tundub.

Nooruses on inimesed.

Noored on aktiivsed ja energiat tais. Kergesti impressitavad. See on parim aeg õppimiseks. Kõik muu on järgnev.

Mulle meenub nüüd kuidas ma ühel eluetapil käisin igal hommikul rattaga Pirita rannas, Pirita metsas. Vara, enne kooli. Siht oli jõuda vana puuni jõekaldal, mille okstel oli mu lemmik koht istuda. See puu on nüüd maha raiutud. Tunnen, et olen vana.

„Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.” Ütles keegi purjus rokkar. Tal oli õigus.

Õppimine peab olema huvitav ja järjepidev.

Eesti näitlejate vanem põlvkond on väidetavalt suurjoodikud. Kuulujutud, alusega.

Tänaste highlightide hulka kuulub Daniela ema välja kutsumine, ma irvitasin tükk aega pärast ja väänlesin voodis.

Saad oma mojo tagasi kuu aja pärast.

2 kontakti trummiõpinguteks.

Leidsin endale ujula. Ükskõik mis ajal iga päev, 10 päeva järjest maksab 20 peesot ehk umbes 100 eeki

Tavalise telefoniga ma veel helistama pole õppinud, kulutan aga oma mobiili kõnekaarti ja maksan hingehinda.

Romanovi pean vist vaatama minema üksi, Anita on haige. Danielaga läheme vist pittu.

Matiasel on sünnipäev ja Ale ning sõbrad on seal. Ma ei taha ilma kingita ka sisse trügima minna. Pealegi mind pole kutsutud.

Ellujäämisõpetus.

Tunne oma area repi. Tema on see põhiline inimene, kes YFUle midagi teada anda võib. Kui tema on nõus ja pere ka, siis võib rahus reegleid rikkuda. Mina olen käinud La Pazis (koos Area repiga), 3 korda Santa Fe’s (neist 2x üksi) ja Buenos Aireses koos fotograaf Diegoga ajalehest.

Tead seda tunnet ja maitset kui oled sama nätsu liiga kaua närinud. Kuidas ta muutub aina jäigamaks ja jäigamaks, kaotab oma viimasegi olemuse ja kõik mis sa tunned on vatt sinu peas. Selline on Parana minu jaoks nüüd.

Märkmikku kirjutatud read on lihtsad ja kirjaoskamatud, meeleheitel. Maailmaparanduslikud. Suure tahtega muuta haridussüsteemi, võimalik, et arvestades vaid ühe kindla rühma (minu) vajadusi. Idee põhipunktid oleks.

•           Tundide arv sama

•           Õppimine materjalide kaupa

•           Suhted õpetajatega sõbralikud, ilma negatiivse innustuseta. Õpetaja inimene meie keskel. Ei tekita hirmu küsida, ka lolle küsimusi. Austus õpetaja vastu tekib toelistest teadmistest, ei ole fakte – tekitatud. Nõuab kõrgkvaliteedilisi isikuid entsüklopeediliste teadmiste, uue tehnoloogia kasutamisoskuse, õppimisvõimega. Oleksid paremini makstud kui ministrid.

•           Õppimine niikaua kui asi on selge. Süsteem ilma igasuguse viisaaastaku plaanita, sihiks kvaliteet. (PS: mu kätel on mingid kollased plekid, süvenesin teemast kõrvale :)

•           Mentaliteet, et õppimine on lahe, põnevusel teisel kohale peale armastust. Tark olla on meeldiv, maailm on mitmekülgsem, elu huvitavam.

•           Innustav, lõbus koolikeskkond.

Küsimus iseendale. Ma olen Lõuna-Ameerikas. Miks ma ei uuri kohalikku (väga rikast) kultuuri. Miks, sa jobu, pea üheski muuseumis pole käinud. (Parana sündroom) Miks, fakk, sa raamatuid ei loe (Zabalegui efekt)

Hinnang kohaliku elu kohta – „Noorus on nagu noorus igal maal, nad ei tea liiga palju.„

Retsept edasiseks inspiratsiooniks – „Lesida rannas :)”

Hinnang pere kohta – „Peret on  siiski vaja vahetada, nad on ehtsad energiavampiirid…”

Mu linnas on üks ajaleht (el diario), sellel on tabav pealkiri – „El Diario”

Kvaliteetne kirjanik võib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne blogija.

You need to read books, to write books.

You need to have words to write books.

Diktofon on parem kui märkmis?

12.11.2004

Urquiza park, vaatan Aidat.

Seoses ühe mailiga meenus mulle päev, kui olin lennujaamas ja ootasin lennukit Argentinasse. Olin saanud smsiga teate, et viimased rahad on siiski üle kantud.

Istun Frankfurti lennujaama ainsa pistiku juures põrandal ja laen arvutit. Samas ootan ka Buenos Airese lendu. BA’s olen 2 päeva sissejuhataval kohtumisel  teiste vahetusõpilastega  ja siis lendan Paraná  linna Entre Riose osariigis, kus elan kuni 16. augustini piirkonna esindaja Jeronimo Gaidani juures. Seejärel kolin Zabalegui perre (nad on hetkel BA’s oma last Mattiast U.S.A.’sse vahetusaastale saatmas) Minu isaks saab olema ehitusinsener, mul on vennad Jeronimo as ning õed Morella ja

Rohkem ma praegu ei tea, sedagi öeldi mulle Tallinna lennujaamas.

Kirja saadan sulle ära siis kui internetti saan.

PS: täna on 2. august ja me lugesime Laura ja Annelyga paar päeva tagasi

sinu kirja. Aitäh.

Netiga on nii nagu on, ainult siiveris ja 512kb/s, kiiremat ühendust ei eksisteeri. Reisida kolm esimest kuud ei saa. Peab paigal olema ja kohanema. Hämmastav on see, kui sarnane siin kõik on, mul on ikka veel säärane tunne nagu oleks maal vanaema juures. Vaesus jääb ehk kõige rohkem silma. Igapäevatarbeks on 50% inimestest kõik olemas aga näiteks uuema tehnika

ostmine on võimatu, sest seda lihtsalt ei ole müügil. Vanemad asjad on Eestiga võrreldes ca 2x kallimad, toit ja riided odavamad. Teine 50% inimestest on kohalike jutu järgi, nii vaesed, et ei jaksa süüa osta.

Hommikul ilmusime Geronimoga kooli ukse ette, seejärel õppelajauhataja ja siis direktori ette, kus Jeronimo häälekalt kinnitas, et kuigi ma küll veel keelt ei oska olen ma äärmiselt intelligentne ja õpin kiiresti. Klassiks valisin 12 (viimane klass – neil lubatakse aasta lõpus Bariloche kuurortisse Patagoonias pidutsema sõita)

Ühel päeval võtsin kokku YFU programmi Argentinas.

Programm: elad teiste tahtmise järgi; anna ära oma vabad valikud: tee nagu kästakse: tee neid asju, mis sulle ei meeldi; proovi, kuidas on elada nõmedalt, ebatervislikult, õigusteta, ebademokraatlikus korras – pere ja org opressiooni all.

Olles Paranas mõnd aega elanud, tundis ennast vastavalt järgnevatele omadussõnadele. 15:16… Praegu tunnen nii:

Ängistus

Klaustrofoobia

Tegutsemisvajadus

Võimatus istutada sama koha peal tehes mitte midagi ja vaadates, kuidas elu mööda jookseb.

Kui mult kõige selle juures oleks küsitud, kas ma tahan tagasi Eestisse minna, siis minu vastus oleks olnud trotslik „Ei iial!”

Ma teadsin, et ma saan sellest võrgust välja, ma teen teoks oma unistused, ei anna alla mitte kunagi, enne suren.

YFUle kirjutasin inglise keeles. Teistmoodi ei osanud ennast piisavalt väljendada.

Hi again,

I still feel that I haven’t clearly explained my thoughts so I’ll try to do this now.

My request to leave Parana is about feeling cramped, constrained and limited. As you yourself have said one needs to be free.

Unfortunately Parana does not offer this to me. I’m restless because I need more than family and friends. I need to be inspired by the place I’m living in. My hope is to understand your culture and document it in my photographs and in my heart.

I wish my exchange would support my future career as a photographer. Photography is what inspires my life, it gives me a purpose. I cannot omit my ambitions.

My request isn’t about cultural baggage or my yellow glasses. My need is universal, it follows me everywhere.

Wishing for a good collaboration,

Kris Haamer

http:/kris.mindworks.ee/

154065485

Mõni päev hiljem sai jällegi tõestust, et ma pole loodud teiste sabas sörkima. Jäin Deja Vu’se üksi ja kohtasin uusi sõpru. Peaks rohkem ise aktiivne olema ja iseseisvam. Üksi 6 tüdrukuga istusime baaris aga ma olen siin rohkem sõbranna kui meessoost isik. Tüdrukud kleebivad ennast külge vanematele purjus luuseritele ööklubides. Loogiline on, et mingisugune ühiskondlik asukoht ja enesekindlus ning näiv tugevus, võim naisolendit kaitsta ning tema lastele tugev isa olla, on külgetõmbav. Aga miks purjus mehed ööklubis, sellest mina aru ei saa. Ei saa ka osad tüdrukud siinmaal.

Sõitsime maale. Sain tunda, mida tähendab tuul ja soojus. Kui seisad maja ees ja tunned sellist õhuvoolu, mis tahab pikali lõkata ja on samas soe nagu ahi, siis tead.

Täna nägin surma. Kõik on siiski nii lihtne. Koerad mängivad, ema jookseb teele, poeg järgi ja auto tuleb 70 km/h Me kõik näeme seda juhtumas, 7-8 inimest. Mõni jõuab karjuda, mõni vaid ahastades tunda, et nüüd see juhtub ja kuulda on vaid kobinat, kui Luna kere vastu auto esiotsa puutub. Ta ei niutsatagi, tüdruk jookseb karjudes teele ja autole järele. See lisab vaid kiirust. Kostuvad ropud sõnad ja ta jookseb kuid auto ei peatu, tüdruk jõuab tagasi koera juurde, kuhu on kogunenud juba ülejäänud pere ja sõbrad. Ta viskub põlvili koera ette ning karjub miks,miks.

Luna tõstetakse

Isa haarab hobusel ratsmeist ja kihutab mööda teed kaugusesse, et maksta kätte, nõuda õigust jumala ees. Kuid õiglus juba valitseb, kõik on lihtne ja nagu sõrmenipsuga võib hukkuda ükskõik kes, mees, naine, laps, koer. Isa naaseb varsti. Ilm juba pimeneb. Koera lõtv keha tõstetakse sadulale ja mees kaob öhe, teised järgnevad jala. Nüüd pole enam midagi muud, kui matta kadunud sõber.

Kutsikas ei taipa, et on kaotanud ema nagu ka lapsed, kes kilkavad ja hüplevad ringid hüüdes, mis toimub, mis toimub – kas kutsa on surnud. Ning koerapoeg jookseb edevalt ringi ja limpsab keelega tüdruku nina, oleme sõbrad tahab ta öelda. Temast saab su uus kaaslane on isa nukralt nõus.

Minu esimesed mõtted on isekad: kas ma olen üldse valmis, ei ole ju. See on karm maailm ja selle kirjeldamiseks on vaja olla elunäinud, tuultest ja tormidest räsitud jändrik mees, mitte minusugune füüsilise arengupeetusega ennasttäis nolk. Kuid loogika ütleb, et ka need mehed olid kunagi noored ja kogenematud. Ja surm võib tulla tõesti igal hetkel, lihtsalt kui see möödub nii lähedalt, siis tunned ta hingust ja paned järgmine kord autoga sõites turvavöö peale, nagu meie tegime. Kuid ei saa lasta surmal jätta ennast ilma sellest elust, mida sa veel kaotanud ei ole.

Kui vaadata Argentina tänavatel tüdrukuid, eriti treppide juures, siis võib tõega arvata, et majanduskriis on laostanud kogu vöötootmisega tegeleva majandusharu. Tüdrukud näevad kurja vaeva, et pükse üleval hoida, aluspüksid kipuvad aga siiski välja paistma. Ilmselt üks kõige sagedasem liigutus, mida sa Argentina tüdrukut tegemas näed, on püksitagumiku ülestirimine. Ja see ei ole üldse seksikas vaatepilt, sest pesumajandus on vist ka raskustes ja võib vaid imestada, miks minu Eesti vanaema aluspüksid nii sarnased välja näevad. Teine asitõend on rinnahoidjad. Need kipuvad mingil põhjusel ja üsna kulunud ja määrdunud olema. Veider on vaadata, kuid tüdrukul on seljas beežikas võidunud püksikummi meenutav lasteaia narivoodite moodi metalliga tehtud rõngad nööre rinnahoidja korvide küljes hoidmas. Ja siis samal ajal helevalge pesupulbrireklaamivärvi minikleit, mis seda rinnahoidjat minu silmade jaoks liigagi palju paljastab.

Teistel teemadel. Kõiksugused mõtted käivad peast läbi, et vaid SEE kaamera saada. Üks neist oli USA viisa muretsemine ja nädalaks New Yorki lendamine, kuid selline räige YFU reeglite rikkumine võib olla saatuslik ja on ka kergesti paljastatav. Samuti ei ole ma üldse kindel, et ma viisa hetkel üldse saaksingi, minu asukoha järgi otsustades pole mul just väga sügavaid sidemeid Eestiga.

Red Hot Chily Peppers laulab praegu ja Argentina Rock Nacional on hästi hale, veider aga kohalikele läheb peale ja nad ütlevad, et Rammstein on metal :)

Siivereid on palju ja iga nurga peal, paljasjalgsed jõmpsikad mängivad Counter Strike. Suuremad, peamiselt tüdrukud, chativad msnis. Enamasti 5 või rohkema inimesega korraga. Minu õel, kes on populaarne tibi, on oma listis cerca 100 inimest. Ilumeel on inimestele veidi erinev. Minu õde, kelle kohta absoluutselt kõik küsivad, ja keda peetakse tõeliselt ilusaks, ja mind õnnelikuks inimeseks, et temaga samal geograafilisel pinnal jalutada võin, on minu arvates üsna tavaline tüdruk. Asi on vist selles, mis on tavaline väljanägemine ja mis mitte. Enamus Parana elanike on Itaallaste ja Hispaanlaste järeltulijad. Sekka ka veidi tumedamat verd. Ja tegelikult ma pean kahjuga tunnistama, et kohalikud ei ole väga ilusad inimesed. Ei ole midagi sellist nagu põhjapoolses Lõuna-Ameerikas. Riided seljas seks, nagu kuulda on, valitseb Buenos Airese kuumades klubides.

Mulle ei meeldi, kuidas meie teenija elab. Sest ta elab keldris ja tuleb välja, et teha süüa, koristada ja pesta pesu. Ta on vaikne nagu hiir, naeratab malbelt ja ei pahanda, kui ma ükskord kogemata tema söögi ära sõin. Lugu läks nii. Pidin minema 9ks Daniela juurde liha sööma aga see plaan vajus kuidagi ära ja ma olin väga unine ka. Niisiis magasin õhtut maha, et hommikuni tantsida jaksaks. 10 paiku ajasin ennast siiski voodist üles ja avastasin, et maja on tühi. 11 ajaks pidin Daniela juures olema ja otsustasin endale siis midagi kiiret valmistada. Näiteks  lihapihve. Keerasin gaasileegi liiga suureks ja selle asemel, et milanessad ära küpsetada, kõrvetasin nad pealt mustaks, samal ajal kui nad seest päris tooreks jäid. Muide ma olen seda varem edukate tulemustega ka teinud :)

Sel ajal kui pihvid kõrbesid, avastasin microst toidu, rõõmuga mõtlesin, et ka mind on meeles peetud ja asusin sööma, pihvid läksid prügikasti. Siis aga jalutab sisse Morella koos sõpradega ja teatab ehmatava uudise, et söön Chaci toitu. Niisiis jagame taldrikutäies pooleks, et ta nälga ei peaks jääma. Morella käib keldris ja Chaci ütleb, et kuna on juba hilja, siis ta ei söögi täna. Niisiis tõstan toidu oma taldrikule kokku tagasi. Mis see kõrbeb, küsib morella. Küpsetasin pihve. Sõi pihve? Ei, küpsetasin. Kraanikausis on pann ja Morella sõbra näol arusaav naeratus.

Buddha ma veel näinud ei ole. Morella täna näeb aga pole nagu seda tunnet ja tahet. Jään koju. Salif Keita. Midagi huvitavat.

Mikaelale topitakse praegu toorest liha hamburgeri vahel sisse. Ta karjub ja punnib vastu ja ütleb, et ei taha aga midagi ei aita, kultuur on selline. Praegu on alt kuulda lärmakat arutelu ja isa haukuvaid käske. Tema on siin troonil. Enne oleks Mike peaaegu ära lämbunud lihatüki kätte, mida ta ära ei suutnud närida.

Autoga sõit on isa tõeline rullnokk. Kõikjalt tuleb lõigata, kiiresti nõeluda ja läbi pugeda. Saaks ainult mööda.

Hommikul käisin perega vanaema juures söömas. Ülejäänud päeva veetsin lugedes. Korra kukkusin tooliga selili.

Käisin kirikus ja olin pealtvaataja. Mulle on alati sümpatiseerinud maakirikud. See siin oli linnas. Tean usust väga vähe, kõige rohkem budismist, muust pea midagi. Mulle tundub, et usk peaks olema lihtne. Tehnokraatia peaks kirikust täielikult väljas hoidma, minu usul pole kirikut vajagi. Tegelikult häirib mind kogu kiriku organisatsioon. Piilaritele olid kinnitatud kõlarid, tegelikult rohkem valjuhääldid, mis tegid kindlaks, et ükski jumala sõna kuulmata ei jääks. See tekitas esialgu sama tunde, mis tänavatel karjuvad reklaamiveokid või veelgi rohkem – isikukultust levitav propagandaplärin. Varsti aga guard down by mahehäälne pastor.

Hea mõte on läbipaistvad või akendega klassiuksed. See loob võimaluse nii pranksterite näomoondusteks, et klassi lõbustada, kui ka õige klassi või mõne kadunud klassikaaslase leidmisel.

Täna varastati mu sokk ära. Käisin üksi ujumas ja vahepeal kui vees sulistasin oli keegi mu tossud teise kohta tõstnud ja ühe soki kaasa viinud. Minu läbitungiv lühinägelik pilk aga ei pannud ühtegi ujujat kurja tegu üles tunnistama. Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ujus palju kiiremini kui ma ja jube targalt. Ta ajastas oma sööstud just nii, et keegi ette ei jäänud ja sai seega vabalt ujuda täpselt oma kiirusega.

Tegin kurja plaani. Daniela majas elab üks paha tüdruk. Ta on alati tahtnud modellikonkursil võita aga on kaotanud. Lähipäevil saadame talle kirja, et ta on viimaselt konkursilt meie agentuurile silma jäänud ja sooviksime temaga kohtuda. Seejärel helistab Mattias talle koju ja lepib kokku kohtumise Santa Fe’s (teine linn) tänaval x majas y asuvas kontoris. Maja y uksele kleebime sildi Marta on loll. Ise istume põõsas ja vahime binokliga.

Täna sain 6 peeso eest 12 peeso väärtuses ujuda.

Täna ma sain teada, miks liha maitseb nagu lõhnab see, mida vanaema koerale keedab -  sellepärast, et see ilmselt ongi taoline liha. Täna sõin liha, mis oli tõeliselt maitsev, nagu see mis Eestis või parem ja mulle öeldi, et see on kallim sort, 5 franki kilo.

Sõidame bussiga. Õudne sitahäda on. Selline nagu toidumürgituse tagajärel. Kõht on lahti ja gaasi täis ja sitt ähvardab igal hetkel püksi tormata. Kannatan ja kannatan kuni Parana piirini ära aga siis on kõik. On selline tunne, et kohe tuleb tõesti püksi ja midagi enam ei aita. Rebin ennast püsti ja hakkan ettepoole trügima. Nüüd on juba silme eest must ja ei usu, et kuiva persega ukseni jõuan. Kuid siiski, mul on õnne – jõuan etteotsa täpselt ristmikul. Bussijuht on abivalmis ja küsib „Por aqui” ja ma suudan ainult „Si!!!” kriuksatada. Hüppan bussist välja ja pistan jooksu. Kas tõesti pean tänavale sittuma. Sealt tuleb parajasti mingi mees. Kas see puu, ei see. Vot see palm on palm on parim, suurima lehestikuga. Torman juba sinnapoole, märkan paremal lahtist ust vanamemme ja  tema pojaga, inimesi tuleb igalt nurgalt. Pööran ringi ja joosken ukse poole ja sisse. „Banjo, el banjo. Por favor!!!”, ehmatanud memm on ettevaatlik ja ei lase mind nirvaana uksest sisse. Torman edasi, sealpool pole midagi. Keeran paremale. Mingi mees jalgratta seljas lahtise ukse juures. Jooksen ja palun abi. Mind aidatakse. Mees juhatab mu läbi alkhoovi maja tagumisse otsa, mida ta parjasti ehitab. WC on õnneks valmis, bidee veel mitte. Selles lesib tellis. Paberit ei ole aga tean et mul on taskus pakk salfakaid. Rebin püksid lahti ja õnnistuse hetk saabub. Tunnen kuidas kõik sööstab mu tagumikust välja ja kõht tühjeneb susinal nagu katkine õhupall. Lõpetanud, pean vett 2 korda tõmbama. Salfakate kile, mis kogemata potti kukkus ja nüüd alla ei lähe õngitsen välja ja panen tellise kõrvale bidee peale, täitsa puhas on. Naasen õnnelikuna peldikust ja vastu tuleb lauajupp õlal mees. Naerunäöol ütleb ta „Por supuesto :)” ja mina saan teda veel vaid korra tänada ning hüvasti jätta. Hädalisena ringijooksmise käigus pole ma enam kindel kuhu suunda bussijaam jääb. Hakkan ühes suunas astuma, jõuan veel kahtlema hakata ja nähes peatunud rolleirt mõtlen küüti paluda kui jään hiljaks, aga sealt juba ongi bussijaam.  Saabun aga  180 kraadi teiselt poolt kui oleksin arvanud. Teen bussijaamale ringi peale ja näen ka oma bussi, kuid selle peal on juba Santa Fe’sse reisijad. Sõpru pole kusagil näha. Heidan veel pilgu lehekioskisse aga ei näe midagi huvitavat ja sean sammud Daniella maja poole. Jõuan kohale, iga 40m peal pean peerupausi, krooksud kostuvad kogu tee vältel, kõhuga on midagi väga korrast ära. Oskan vaid imestada kust kõik see õhk minu sisse saab, tundubl, et gaasi tuleb välja rohkem kui hapnikku sisse hingan. Kahtlen korra kas 1 või 5 ja annan siis arglikult kella. Daniella isa on õnneks üleval ja ma pole unerikkuja. Tuleb välja, et Daniella on kenasti koju jõudnud ja magab. Minu asjad on aga hoopis Mattiase majas ja Dani isa sortsakas uksekella ei resulteeru mingis tulemis. Seega lahkun sõbraliku õlalepatsutuse saatel ja luban õhtupoole helistada, et oma asjad kätte saada. Ülejäänud tee kuni kesklinnani möödub vaid sõbralike puuksatuste saatel. Minu kootused täituvad ja saiapood on lahti. Küsin midagi kuuma aga selgub, et saiad on ahjus ja midagi kuuma saab 20min pärast. Rahuldun soojade sarvesiadae ja moorapeaga. Pakun 50$ rahatähte kuna mul väiksemat ei ole aga saan saiakesed hoopis tasuta, sest müüjal pole tagasi anda. Olen seal juba tuttav nägu ja müüjatari sõbraliku naeratuse saatel luban oma 90 senti järmine kord maksta. Saiakesed on ka raha eest peaaegu tasuta. Samas väga maitsvad ja ka kohalike seas populaarsed. Tunne kuidas minu üle langeb helluse loor ja olen üleni soojas pehmes tundes, et kui kena ja tore ikkagi elu on. Päike pasitab ja muresid ei ole. Jõuan koduukseni viimane saiake suus ja tiristan 2 4-tiraadilist tsirtsu. Chaci teeb ukse lahti ja naeratav avalalt kui trepist üles vaarun. Kell on 9 hommikul ja ma olen väsinud. Praegu istun peale veel üht kosutavat WC-trippi pulgakomm suus läpaga ees ja toksin Enya igavikuliste meloodiate saatel melanhoolselt oma ridu.

Kõigi ülikooliõpilaste pidu peaks tähendama umbes 4000 pealist karja. Üritus toimus tungil täis spordisaalis, midagi taolist nagu Saku suurhall. Mingi hetk enne lõppu lükatakse tuled põlema ja kõik need inimesed üksteist trügimas, vähem tantsimas, on üks veider vaatepilt. Sõisan VIP rõdu äärel ja vaatan alla vahepeal kohmitsedes kõrval olevale uuele sõbrale mõne pudikeelse küsimuse kohaliku elu kohta. VIP ruumi aitas mind oskus öelda „ma ei räägi hispaania keelt” See tundub üleüldse olema üsna tõhus vahend igalepoole pääsemiseks. Kui Parana teatrit külastasin aitas mu pudikeelne „tahan vaid ringi vaadata” mu VIP rõdule, kus oli erinevalt saali põrandast ka midagi hingata.

One must believe in.doc on mu  wordis viimati avatud dokument. Head ööd. Enya Caribbian Blue on kõige ilusam laul.

Eile kui olin esimest korda oma elus jõusaalis ära käinud ja uhkust täis siis mõtlesin et nüüd hakkan sportlaseks. Kangi tõstan ilma ketasteta.

Täna mõtlesin, et peakk tegema kuulutuse kohalikele eestlastele, et äkki on mõni. Teise asjana mõtlesin et täna ei lähe peole ja kirjutan raamatut. Ma üritasin ka aga… ta on kuskil vasakul.

Täna käisin pesemas ja kuivatasin ennast oma kollase rätikuga. Olles riidesse pannud avastasin rätiku nurgast suure pruuni läraka. Minu väike õde Mikela oli mu rätikuga tagumikku pühkinud. Näitasin rätikut Morellale ja ta naeris. Enda ülenuusutamine siiski mingit vihjet ei andnud. Vast pääsesin.

Avastasin kui lahe on legodega mängida. Mängis 8 aastase ja 9 aastase peitust, koera, kodu ja luuramist. Käisin tükk aega ringi ja küsisin igale poole Bassein, arvasin, et Bassein tähendab pilet. Pidev juustemärgamine on moeasi. Popp on lakitud läikivad juuksed aga kuna lakk on kallis, siis tuleb koduste vahendite seesama wet-look saavutada.

Kirjutada midagi. Kirjutada midagi, sest see on targem kui pildistada. Mitte kasutada uuesti “kirjutada”, ja veel teisigi kordusi ja tüütut riimi ja kordusi ja käändeid, mis kõlavad nagu luule uduses kohvikus pimedas kesklinnas. Kirjutan üles kõik suvalises järjestuses nagu ühes filmis, kus tindiks oli kuld. Mõtted saavad peagi otsa. Kirjutan: „Mu ees on kapp ja laud ja tugitool”, „Elmo on lumememm”

Mul on raha ja ma tahan osta kaamerat ja ei ole kuskil müüjat, peab minema Ameerikasse ja ostma sealt. Mäletan, kui tegime kõiki neid kirju sponsoritele. Lugesin ja lugesin uuesti üle, et muuta mõni detail ja lõppkokkuvõttes ma ei tea, kas sellest oli kasu. Tunnen, et kirjutan nagu Sa. Täiesti valan ennast tühjaks, kõik mu mõtted. Kas mul ongi nii vähe mõtteid? Mis Tango? Kuhu ta läheb, riided paneb selga. Kas ma olen veel homme siin, aga täna… ma ei tea. Internet.

Life makes me happy

Täna ma sain teada, mida tähendab elada kuulmiskahjustusega

Haige olen. Kõrvapõletik. Käisin 22. kolmapäeval Molotovi kontsertil ja peale seda olen aru saanud, mida tähendab kurtus. Olen isegi kaotanud osa oma suurepärasest kuulmisest. Kuulen Sian normaalsett aga enam mitte suurepäraselt. Mõtlema peab koguaeg. Ülehomme tuleb see YFU asi lõpuks teoks teha. Ära vahetada koht.

Ühel päeval tegin kokkuvõtte sellest, mis mind nii kõvasti frusteeris kaamera koha pealt.

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

•           Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

•           Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

•           BH fotopood on New York City’s.

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll enda arvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski…) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arvel, kuid krediitkaarti tal siiski ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanamoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

Epohh 3

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera  ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

Ma pean praegu otsustama kas jääda koju vabandusega, et mul sulg libiseb ja ma ei tahaks head võimalust käest lasta. Sitaks väsinud olen ka tegelikult. Mis on veider, et seda „Oh ma olengi nüüd aasta võõral maal, Oh my god!!!” tunnet ei olegi tulnud ja jääbki vist tulemata. Väike pettumus ja adrenaliinirush saamata. Näljas olen siin, sest ei suuda seda liha süüa. Võib-olla olen ma vales osariigis aga paljukiidetud Argentiina liha maitseb minu jaoks nagu oleks ta roiskuma läinud. Kell on 0:03

Argentiina võitis Olümpiamängud nii korvpallis kui jalgpallis. Woheee!!!

Lase kelladel heliseda, küll keegi ukse avab. Kui puud on läinud, mida siis veel tahta. Ökokatastroofi. Mattias ütles mulle, et inimesega seonduv on kõik tähtsusetu, kõiksusemastaabis see ilmselt nii tundubki. Kahjuks elame aga siin. Hea tunde, et tegelikult pole sellel tähtsust, kui midagi viltu läheb, annab see küll. Mul ei ole ühtegi pilti oma jutule illustratsiooniks.  Ma jätsin kõik seljataha, et tulla siia. Piison künnab maad. Tal on tugev ramm ja tahe jõuda teise põllu otsa. Eesmärk ja abiõu ader teevad härjast orja. Kas härg suudaks uuesti alustada. Natuke lähemale oma elulõpule. Kuukulgur. Miks mind ei häiri miski. Metüülbitatsioon.

Elasin kuu aega area representative kodus ja tean seeõttu veidi rohkem sellest, kuidas asjad siin toimivad. Area repil pole tegelikkuses mingit võimu. Ta ongi lihtsalt tugiisik, kellegi on võimalik rääkida ja kes teatab YFU’le kui sa sitta keerad. Sellest saavad veel teatada pere ja kool. Muid võimalusi üldiselt ei ole. Pere vahetuse üle otsustab 60 aastane tädi kõrgel Buenos Airese kontoris. Tema tunneb sind vaid lühida faili põhjal. Üldjuhul oled sa üks õpilastest, sul pole oma nägu, sinuga käitutakse aastate jooksul väljakujunenud mallide järgi. Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir muutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvabohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine, kui tegelikult. Eesti kohta ei teata midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5 C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks leppinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg. Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igal pool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad siestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul duši all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakile korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane. Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse armastusse.

Daniela ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud  ega vahekorras olnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvabohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta. Nii raske on näha suurt pilti. Mind piiravad teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsemisindu tegelemaks nö tõeliste asjadega. Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisioon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annavad lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi. Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oleks palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid. Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust. Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline. Ammutan jõudu teadmisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegelikult olen ma kahtlen. See oli rohkem põgenemine reaalsuse eest. Töönarkomaania ja raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul pole kundagi ju olnudki. Sõna tegelikult mulle ei meeldi, sest mida kuradit see tähendab. Kas ta teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on. Kas ma olen olemas. Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks. See on vist klassikaline maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega. Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „Ole tähelepanelik!” ja tegelik tähelepanu klammerdub selle mõttekatke külge ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu. Praegu on minu „kaunis unistus” armastada ja minna koos temaga 2005 augustis Hispaaniasse Lauri Viikna tsirkusesse tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimesi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi. Ma mõtlen praegu *** peale. Kas ta on targem kui mina. Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin. Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena. Ebakindlus muu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabandustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan. Kas siin on midagigi tavaloogikast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis. See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu. Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed, nendest, kes esimeselgi korral viitsisid tähele panna, mäletavad sinu apsakat pikemat aega. See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja kindlust. Paljudel töökohtadel on inimesed, kes peaksid oma isikliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi. Nagu Dream on öelnud: the world belongs to those who believe in the beauty of their dreams. Kardan, et minu ebakompetentsus armastajana võib kätte maksta oma tõelise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugev ja kindel – mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

•           Hipodroom

•           Vangla

•           Filmimuusika, mis oli savi

•           Teater, viiulid, klaver, suured trummid, tuubad. Romanov. Läksin turistina esimese korruse piletiga kallimale rõdule, et „ringi vaadata”

•           Leidsin endale ujula. 20$ 10 päeva

•           Kulutasin 100krooni üsna lollilt asjadele, mis mulle ei meeldinud.

Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jookseb talle vastu. Kukub ja purustab pea vastu maad. Veri voolab väikese nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimeneb samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtsusta kompositsiooni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooksul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene. Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed. Ilmselt, nemad ju selle sõna välja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao! Jeesus, pane peale oma huulepulk, sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, lõbusta mind. Ja ma võtan su omaks ning pühendan sulle oma elu.

Tere hommikust planeet, tõepoolest. Ma tahan leida oma beibe. Kas laulusõnades peituvad kõik sõnad, mida sa unistamiseks vajad? Kas kõik on öeldud, mis öelda on võimalik. Vajame uusi sõnu, et kirjeldada uusi ideid. Kas me oleme piiratud keele poolt, sest mõtleme kasutades neid samu sümboleid, mida inimesed 2000 tagasi? 30 aastaselt saab olema huvitav lugeda, mis ma siin ja praegu asjadest arvasin. Sest see jutt siin on üsna aus. Nii ma arvangi. Saab näha, kas ma olen muutnud oma lolle põhimõtteid või elan tõesti paradiisis :)

Daniela vastu tunnen tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru. Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Ostsin just Parana Grand hotellis tee, et saada wireless internetti aga tuleb välja, et netti siiski ei ole.

Hola,

I just found your website and have been reading the letters for the past few days. Having just finished I feel just like after a good book, a bit sad that it’s over for now but contended and peaceful knowing there are still people out there who don’t suppress their dreams. Your letters really are a great inspiration and I hope you’ll be able to publish your book in English, I for one would be a certain buyer.

I’m feeling really open now (Estonian’s are generally really introverted) so I’ll also tell you a bit about myself so you’d understand why I’m so fascinated with your journey.

I’m a 17 year boy from Tallinn but am currently living in Argentina as an YFU exchange student. When I first thought about coming to Argentina it seemed impossible because YFU collects about 7000$ for the exchange and my parents had nothing. So this February being really depressed by the routine of school -> home -> school I decided to bite the bullet and do it. And I did. For the following 5 months I was looking for sponsors and working after school as a web developer. Now looking back this was really the best part of my journey so far. I learned to be persistent and not to take no for an answer and the incredible joy of achievement when I finally knew on 26th July I was going. I finished my last website the night before, packed my backpack in the morning, bought a webcam and a mouse for the laptop I had bought the day before during a hectic drive to the airport and arrived just in time to catch the plane. I had also won a Sony F828 digital camera on a photography competition so I was fully prepared or so I thought…

Now I’m thinking it could all have been done so much easier.

I’ve sent your page to a friend of mine in France. He’s a photographer and his favorite country is Poland ;) so when he drives through next time, maybe he’ll give you a call.

Kisses,

Kris

Today it took half a day being stuck in the office of momia to answer all the email i’ve left un-andswered since arrivin in argentina

Väljas on kuum. Lükkan oma lubadust treenima hakata üha kaugemale tulevikku. Põhjust annan endale kaamera ostuga. Keeruline on saada mida tahan, normaalse hinnaga. Kõik viisis nõuavad kamaluga raha, et toetada Argentina majandust. Isa väidab, et piiri tagant tellides on maksud 50% hinnast, ehk minu 1500$ eest kola muutub hirmuäratavaks 3000ks. 10min pärast lähen Geronimoga Western Unioni, et proovida saata lõpuks mu raha Eestisse. Sealt edasi kannab ema juba raha arvele. Siis on võimalik temaga midagi peale hakata.

Minu tulemused põhikoolis ja edaspidi, geneetiline pärand (solvang kavatsemata) ja võrdlused teiste vahetusõpilastega ei anna mulle põhjust pidada ennast ülemäära intelligentseks või kiire taibuga isikuks.

Näiteks: lõpetanud hispaania keele õpinguid eratundides koos personaalõpetajaga, läksin eelmisel sügisel Tšiili. Olin tegelenud hispaania keele õpingutega oma võimete piiril. Siiski oli mu keeletase nõrgem kui Laural ja Anettil, kes tunde ei võtnud. Selle fakti põhjal pean loogiliseks, et nad on minust ka hiljem kiiremini edasi jõudnud. Tegelikud andmed mul aga puuduvad. Ma ei tea kas nad kirjutavad, loevad või teevad karutantsu. Usun, et kõik peale viimase on tõenäolised.

Sest minu vaatlused näitavad, et seda, mis muinasjuttudes, ei juhtu. Kui jutustuse peategelane jätab oma süü tagasilükkamata, siis imeliste asjade imelisel kokkulangemisel langeb kangelase peale haldjalik seebivaht ja peseb ta süüst puhtaks.

Ma ei ole pidanud sobivaks, ennast kaitsta.

Minu psühholoogia töötab viisil, mis tõukab tagant välisvaatleja arvamust. Kui keegi arvab must hästi, siis on mu soov seda säilitada, kui halvasti, siis on see kui solvang ja mulle pakub vaid  rõõmu seda rõhutada.

Minu kirjalik mittekaasatöötamine ülikoolis väljendus selles, et ma teinud kaasa esimese semestri kirjalikku kokkuvõtet. Teised tööd (suulised) olen võimetele vastavalt kaasa teinud.

Igapäevaselt kandsin (siiani kannan) kaasas hispaania keele sõnastikku ja küsin või otsin välja, kui mõni sõna mulle segaseks jääb.

Siiski pean märkima, et msn ja tel. teel tehtud järeldused minu keeleoskusest ei anna täit pilti sellest, mis toimub. Minu isiklikud hinnangud oma oskustele on alati olnud emotsionaalsed ja vahest ka ebatäpsed ja alaväärtustavad.

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmelt öeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

Täna mõtlesin välja aine, mis on hästi vajalik. Idee on selline.

Miski materjal, mis jätab peale elektri läbilaskmist talle voolimisel antud kuju. Materjal on kerge ja ilmastikukinel. Kasutatakse PRO seljakottides eri-compartmentide tekitamiseks,et hoida kindla kujuga esemeid. Töötab AA patakate peal.

Täna mõtlesin, milline on minu tüdruk. Minu tüdruk on liblikas. Ta on rahulik ja uudishimulik ja tasane ja arusaav ja avatud, vaba (vt green papaia) ja kui päike paistab siis ta avab käed ja jookseb vihma sees paljajalu. Ta on muusika. Budism. Mu isa on hea inimene.  YFU Halloween, Carmen. hullub. Irooniat valdavad ja sellele immuunsed on inimesed, kes teavad, et kõik on hea. Ei tasu arvata, et inimesed, kes ei valda head konduktsiooni, ei oleks õppimisvõimelised. Vaga vesi sügav põhi, ei tohi teha liiga kiireid järeldusi.

Olen Tsiilis, sõitsin siia bussiga.

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Hispaania pealinn on Barcelona. Lugu, mis on head on Depeche Mode – Enjoy The Silence. Tsiilis on maitsev ja marjarikas jogurt. Vayase a infierno. Universidad Austral del Chile – õpivad koos pargis, tundub tore. Ma võin lugeda 4 inimest kes mulle meeldivad. 1 2 3 4

Paljudele inimestele on tähtsad kauplused. Jaeinne ei ole vaga ilus. Maavärin (suurim vist) hävitas 60ndaltel kogu linna ja seega on väljanagemine üsna uus. Otsi netist atmosfäär. Entre Lagos šokolaadipood, konservid, kommid, maiustused, saiakesed. Chirimoia. Pomelos amarillos. Limones en malia.

Ma olen loll väike poiss. Põgenen maailma eest. Aneemia.

Otsi tähtis maailma probleem ja mõtle selle kohta seisukoht. Hakka uudiseid lugema. Loe siiski raamatuid. Räägi palju inimestega. Jätka trennis käimist. Ole vaba! Lõbutse!

„It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables.” – Austraalia tšikk.

Mannavaht.

2 liitrit mahla, 1 klaas manna, suhkrut, nii et on magus, piim.

Segada peene joana, nii et tükki ei laheks.

Crema de la semola. La mala educacion

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teisipäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

I won’t cry for yesterday, I would love to survive. On hommik 6.37 Istun hotelli arvuti ees ja surfan netis. Olen pesemata ja keegi mu toanaabritest istub WCs oma okseloigus ja ei vaevu midagi ette võtma. Las ta siis olla, otsustan. Istun balkonil. Minu ees söögisaalis kulgeb rutiinne vaatemäng ettekandjate, kohvi ja saiakestega. Kell saab 7.00 ja ma olen kohe ette võtmas samme kõhutäituse tarvis. Ma ei tea täpselt palju lapsi ennast eile lampi tõmbas. Ma loodan, et nad naudivad oma pühapäaevahommikut Chiloel. Chiloe suurusel saarel on merekarpe nii palju, et neid võib kasutada aiateede katmisel killustiku asemel.

Dallas public school child nutrition mark rinnas toimetab sõbralik tädike taigna kallal,e t valmistada juustuempanadat. Minu ees laual on veel 10t sorti teisi empanadasid kõikvõimalike täidistega. On ka midagi eestimaise õunapiruka sarnast. Koht on võimsalt lihtne ja rahvuslik Chiloe rannakõrts. Mingeid euronõudeid siin ei järgita. Koht on autentne ja iga järgmine lihatükk võib mind haigusega mürgitada. Nägin ise kuidas tädike ühe praetud kana parilla pealt alla põrandale pillas. Joon mingit punast kohalikku gaasijooki. Lühidalt kokku võttes sõidame me praegu bussiga. Vahepeal ootame niisama rõõmsalt bussi kõrval ka. Hah! Ma ei tea selle linna nime kus me oleme. Mul pole aimugi kuidas ta siia tekkis, miks ta siin on. Ärge kasutage bussiturismi.

Härra turist, teie abi vajatakse, et hoida seda kirikut töös. Ma kujutan ette et ma näen veider välja. Hah! Kõik piirid on minu peas.

Kohad kus Buenos Aireses käia.

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Mees mängib kitarri, plärakast on elefriktseeritud bensiinigeneraatoriga.

Söögiaeg. 8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse :(

Traadita internet mäe tipul, tuus. UPS, vaja arvuti ära saata. 5 kevadrulli jooksu pealt. Vaja hostellisse jõuda, pole aega. Asja on toas, kell on üle aja. Mäe otsa ronides olin turistide vaatepunkt. Naeratades ronin mööda treppe. Olen vaba. Maailm on tervav. Ma näen inimesi selgelt. Uni kinos. Hosteli maja on sinine oranzide elementidega. Hotell on mängulava, siseõuelt on läbi akende kõik näha. Rikaste vanemate jõmpsikad kes saadeti siia lõbutsema. Mina kui energiline ebareeglipärane. Minuga reisivad koos, 2 nätsu, halls ja vesi gaasita. Mõte kaotab oma sära, liiga paljud juba teavad seda. Ilmas on juba palju mõtlike selle ringi rändamas. Liiga palju mõttetuid turiste. Täna algab uus faas. Ma olen ilma arvutita. See tähendab ei mingit skype enam, mu failid ja mõtted on võimalik, et kadunud. Ei saa enam kirjuta nii päevikule lõpp. Ma ei tea mis teised siin minust arvavad, mul pole mingit tagasisidet. Tegelikult ma valetan, on pilgud. Ma ei näe neid sest näe neis vaid oma mõtete projektsioone. Oma kartlike ideid mis ma neile pähe panen. VHK tahetakse oma ruumidest välja tõsta toob vaba relatsioon mu keele. Keegi ei tea sellest siin midagi. Ma olen ikka see sama inimene, kas ma olen muutunud ma ei tea. Kas ma olen muutunud alates 15. eluaastast? Ei usu, kirjun. Nyyd kyll. Õpime rääkima palju keeli, ütleb keegi. Nahk on kuivaks muutunud. Millal ma leian kellegi enda sarnase, oma liigist, Kogu aeg olen üks ja ainus. Väljaspool listi, oma listis. Isiklik VIP. Käime ringi ja räägime millestki. Ma ei tea millest. Ei suuda ühilduda. Mul pole midagi öelda. Et ennast mitte korrata ma lõpetan nüüd. Häda ja viletsus. Tahan vaid lisada, et roheliste rattamatkal läks samuti. Nüüd hiljem pole ma enam nõus, olen häbelik. Nii on. Mis siis?

Kaljuäärel lebab üksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui, nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Buenos Aires.

Manzana de las luces

Parque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Taditz

Kritzel

Aksel

Tedrik

Nüüd 16.02 olles hävitanud järjekordse pizza – ma pole 4 päeva jooksul midagi muud söönud, mõtlesin, miks ma selle tellisin. Aga apelsinimahl oli jääga parem. Olin enda arvates kaval ja tellisin ilma, et mahla rohkem saaks. Kõht täis, nii on :)

Liiga palju ja liig harva söön. Ma ei ela just tervislikult.

17.10.04

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Täna päeval sain kokku Lauraga, käisin YFUs ja ostsin endale polaarjope.

06:29 Uspallata

07:07 Punta de Vacas, Petronista

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega. Poisid üritavad neile muljet avaldada aga nad ei meeldi neile. O (Alaska) sa täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Naljakas, siiamaani istuvad 2 tüdrukut ja haigutavad. Nad istuvad.

Seks, shue, oder, ni, ti

15.37 Argentiinlastele helistamise ja einestamise jaoks veider aeg. Olles skippinud hommikusöögi nelja magusa saiakesega olen ma nüüd karsieva peavaluga nälga suremas arvestades igasuguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Apelsinimahl on värske, suur kann jääga. Väga hea.

17.10.04 Aasta Argentiinas

WCs on kondoomiautomaadid, mille tegelik olemus on varjatud toreda tulbilegendi taha. Võttis aega enne kui aru sain millega tegemist. Buenos Aires on BackPackerite paradiis. Inimesed kirjutavad oma legende, raamatupoes on müügil Coelho vihik “Minu legend” Oma unistuste täitmine on samuti kommertsialiseerumas. Ennast peeglist vaadates on imelik.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun aknalaual miskis aiamajas. Mu selja taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen ja istun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, et minul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

2847293 – CASA

098213008 – Mama

AV. Quilin 10300 Penalolon

Pere Santiagos.

Olen Argentinas, Parana.

Mul on hirm, et keegi näeb, et ma ei tööta, et ma ei tegutse koguaeg, pinguta pidevalt, teen midagi lubamatut. Kui keegi mu teolt tabab, siis teen seda demonstratiivselt, enesekindlalt, et kellelgi ei tekiks kahtlust, et nii peabki olema. Nagu praegu kui üks õpetaja seisab minu õla taga ja vahib mis ma teen, kuidas ma eesti keeles kirjutan ja sõber M istub teisel küljel ja naeratab laialt õpetaja tegevuse üle. Õpetaja naaseb uuesti ja heidab pilgu sellele, mida kirjutan. G’l on sinised aluspüksid. Uskumatu aga töö käib. Ja Nacional on siiski hea kool võrreldes mõnede teistega. Siia satuvad kuuldavasti need, kes privakoolidest välja visatakse. Hmm, mus on juurdunud arvamus, et kõik (ka nö halvad asjad) juhtuvad headel põhjustel. Kui tore! 08:51 Peaks kirjutama midagi veebi jaoks. Huvitav, kas need hüüdlaused, pealiskaudsed nagu nad peavad olema saama, tõesti täidavad mu tahtmise. Raske uskuda.

El perro – koer. Tagurpidi lennuharjutused.

Minu uus pinginaaber. Tundi jalutas koer, käis läbi inimesed, kes teda paitada tahtsid ja tuli heitis minu kõrvale külili maha. Ta armastab sind, hüüatab Belem. Pruun koer magab rahulikult mu kõrval. Tund sai läbi ja koer tõusis laisalt püsti, sügas ennast tagajalaga ja jalutas klassist välja. Vahetunnis käisid klassis töömehed (üks oli kindlasti veel kooliealine) ja lõid aknaavasse akna ette. Nüüd ei ole enam nii tugev tuuletõmme – ainult üks aken on katki. Järgmise tunni alguses naases koer kohe oma kohale minu kõrval.

Käi tsirkuses

Räägi YFUga

Vaheta kool ülikooli vastu, Kino, filosoofia. Et oleks huvitavam.

Vii prillid parandusse

Uuri trennide, ülikoolide, mägirattasõidu, lumelauasõidu, djembe trummi, ratsutamise kohta.

PERE

Hommikusööki ei ole

Toit on ebatervislik, vähe salatit, jogurtit, leiba

Sellest on suur probleem kui a korra sõpradega azadot söömas käisin

Hilisema arvamuse järgi on kõik suhteline. Põhiline probleem oli, et ma olin kartlik.

Klassi uks käib kinni nii, et tool tõstetakse ette.

Põrand on külm ja tallad õhukesed, õpilased istuvad kas jalad õhus, jalg üle põlve, teine jalg võimalikult vähese pinnaga vastu maad.

Kas mu isa on RallyDriver rullnox

Suitsetavad praktiliselt kõik inimesed ja söövad ebatervislikult.

Kui klass on vaikne siis kui õpetaja ette loeb saab klass kiita, et nad tähele panid, Muy Bien, Perfecto.

Klassikaaslased mängivad laudade ja toolidega keeglit. Umbes 6 plekist kolisevat lauda-tooli lajatatakse üksteise otsa. Seejärel heidetakse sinna ühe tooliga keeglit. Ma sain just kriidiga vastu pead. Üks poiss teeb tüdrukule pai ja laulab. Nüüd seotakse Sergio kummipaela kõigile umber pea. Nüüd ronib poiss tüdrukule jalgupidi selga. Nüüd mängib ta tüdruku selja peal trummi ja sodib musta pastakaga teise pusa. Himena kommentaari peale, et see ei tule välja osutub poiss kuraasiseks ja sodib enda pükste peale laiad jooned. Vahepeal tõusevad häälekad laulujorud, kui keegi tahab auru välja lasta. BO poiss hankis kuskilt tühja coca pudeli ja nüüd teeb see klassis tagurpidi lennuharjutusi.

Samas üllatavad nad mind oma teadmistega. Eks mul ole eelarvamused. Siis tuleb meelde, et see on 12. klass. Mõni karjub üle klassi õpetajale et tal on külm. Muide mul on kõik mu riided korraga seljas, lihtsalt tuli tahtmine mainida. Mulle tuli meelde üks inimene, kes ei osanud rääkida. Ei olnud kunagi proovinud, ei olnud vastav tuju ega ümbruskond. Ma olen pettunud, et ei ole midagi erilist. Saapanööride sidumiseks lööd lihtsalt jala laua peale. Prillikandjaid on vähe. Ei ole minu arvutus, arvuti arvutas. Objektiivsus on oskus. Mu matasõber pinkar ei tulnud selle peale, et ebatäpsete arvude arvutamine muudab vastust.

Inimesed on teistmoodi (ma ei ole selleski väga kindel) Ma ei oska ühtegi objektiivset arvamust avaldada ega omadust välja tuua. Ma ei tunne selleks piisavalt keelt, kultuuri ega inimesi. Selles mõttes on kogu projekti idee vildakas (NG ka siis vä?) Piisavalt tean, et kirjutada vaid endast. Ja ka see on illusoorne. Midagi muud ma tegelikult ei tunne.

“See, mis on…” – see, mida tunneme nime all, mille keeleline üldistus on. Ma loodan, et see mulle halvasti ei mõju. Viimane tund. Ciao. Ma tõukan inimesed eemale. Ei räägi midagi toredat, halba või lihtsalt niisama, kui just ei küsita. Pretendeerin täielikule aususele, samas valetan pidevalt ebatähtsate asjade kohta.

Joonistama ja joonestama kasutatakse ühes tähenduses. Vahepeal lendab õhku mõni paugupomm, ei pane enam tähelegi. Mina ei tea matast midagi, mis see kolmnurga pindala on?

Uskumatu, kuidas sellisest keskkonnast väljuvad normaalsed inimesed. Nagu väikesed rohelised võrsekesed, tarkusetupsukesed. Mul on süda paha. See mapp, mida ma siin nii hästi kasutan on muide varastatud GAGist.

Ma arvan, et kui ma oleksin kenasti küsinud: “Palun, ma tahan selle mapi Argentiinasse maailma nägema viia,” siis oleks ka saanud.

Tunnid huvitavaks!

Kõik, mida sul vaja teada, õpid sa tee peal, kuid sinu teevalikud saavad olema erinevad. Mis ma sellega öelda tahtsin? Poisid on siin laiaõlgsed, neil on kehad.

Nii tüdrukud kui poisid chekivad ukseklaasi peegelduselt, kuidas nad välja näevad.

Indiaanlaste hambad on katki.  – Salta

Bensiinimootoriga notebook.

Viskasin kirja veidi mööda ja see maandus esimese laua asemel õpetaja nina ees. I feel like a prisoner. Merito – teene, väärtus.

Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta, tuleb õppida koos endaga elama.

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

I’m trying to lead a normal life but I cannot do that If you restrict me to this small area. I feel like a prisoner. Vööloomad võtavad endal suhu.

Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.

Nietze.

See, mis on Eesti.

Koolis on sooline diskrimineerimine. Ainult tüdrukud peavad kandma vormiriietust. Mõned seda siiski ei tee.  Šokolaadimaja.  Tik on takjas, tak on tikjas. Mõlemal on okkad. Püksid maas. Küll on nõue. Külm on mul praegu, uks on avatud. Peaks midagi mõtekat kirjutama aga ma ei suuda endast mõtlemist lõpetada (hilisem kommentaar: tundub, nagu alateadvuslik lahtimõtestamine unenägudes ei ole piisav ja selleks kulub ka suurem osa päevast, liiga suured probleemid ja stress) Ei tule ühtegi head mõtet. Vat kus jama. Miski onkel tuli uksest sisse ja musitab nüüd kõiki tüdrukuid (HM: eelarvamused, arusaamatus viisakusest) Fakk pange see uks kinni, külm on (miks ma seda ise ei julge teha, häbelik, arg) Eestlasena ei talu ma külma hästi. Harjunud soojenduse ja paksu riietusega. Homme kooli ei ole, tihti jäävad tunnid ära.

Introvertne ennast analüüsiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Mul on pisarad silmas. Haigutan. Kõrvapõletik. Ma olen loll, ei oska midagi. Mölageneraatorit ei tohi kasutada, pärast liiga palju mõttetud lugemist.

Mis on Eesti? Kultuur?

Järvega maa, merega maa. Miski õpilased jalutasid sisse ja üritavad küünlajalga klassile maha müüa. Kool peab koguma 1800 peesot lõpupeo jaoks.

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga seal juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene.  Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodustavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellegi poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma nii väga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. PH: Kalki. Teadsin siis, kui käisin rattaga hommikuti Pirital rannas veepiiril sõitmas. Enne kooli. Ja Pirita metsas puu peal istumas. Puu on nüüd maha raiutud, Pirita rand teisel pool maakera aga mu tunne on sama. See on su põhjatu igatsus, ürgne. Minu armastuse aseaine. Hea et kooli tulin. (30.09.04)

Ei, see ei ole enesehaletsus, sest ma olen uhke. Ma olen rahul sellega,  kes ma olen. Ma ei tahaks olla keegi teine. Mina olla on väga huvitav. Ma olen rahul oma peegelpildiga (riided seljas) kui tunnen, et pean olema parem oma armastuse jaoks, käima jõusaalis ja õppima. See käib risti vastu minu ideele igavesest kokkusobivusest aga kes ütles, et armastus on ratsionaalne. Mind see ei sega.

Minu tüdruk on vagur ja armas ja temaga koos läheme hulluks ja teeme lollusi, vallutame maailma.

Tunne oma südant ja ta juhib sind sinna, kuhu on vaja minna. Räägi vaikselt ja sind kuuleb su armsam, räägi kõvemini ja sind kuulevad su sõbrad, karju ja sind ei kuule keegi. Ole vait ja oled üksi.

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

11:12 50min veel tunde. Mis on ta nimi? Kui sama käega proovida käe varju joonistada, saab väga erineva tulemuse. Miks pardi prääks ei kaja? Teaduslik seletus? Miks fail.

Klassis on koos minuga 22 õpilast. Tänased andmed. Mata õps ei ole alati matas päris kodus. Mitu tonni tinti raisatakse aastas igavusest kritseldades ja palju selle peale töötunde läheb? 11:23 uni

Põrand on kaetud paberiprahiga, seinad on täis kritseldatud nagu peldikusein. Leidub MSN aadresse. Kõrges laes on hulganisti plekke. Vähemalt ühest kohast on läbi tulnud vett. Õps tuli küsis mu pinkari käest, mis ma teen. Ta vastas, et ma kirjutan. Meil on informatiivne ja vestlusandekas klass.

Ma ei olen täheldanud klassi hulgas üldist tahtmist pingutada. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Lased ennast lõdvaks, ajad jalad pikali ette, laskud toolil madalamale, sirutad käed välja, haigutad, laulad, ajad sõbraga juttu, jälgid kuidas haruldane kärbes, talvel on neid vähe, jätkab oma eluteekonda lenneldes tarkusetempli kritseldatud seinte vahel  külmale maale, haigutad veel, vahid seina, ootad natuke, sööd saia, ajad sõbraga juttu, laulad teistega koos viisijuppi, karjud midagi, kolistad tooli ja lauga, vahel isegi musikaalselt vastavalt andele. Kui paljude seda teevad muutub kilin-kolin kõrvulukustavaks. Heida pilgu vihikule, keerad kriipsujukule kaane peale, mapi kinni, pastaka tasku ja kell 12.00 lähed siit sõpradega ära. Tipo Nada.

Röökides mesihäälsete kõlakastide kõval ei olnud mul midagi öelda mud, kui anna mulle laksu vana peer. Sa ju tead, et ma ei soo sinu sõprade toidulaualt, ma olen niigi paks.

Buddha ütleb, et iha on suurte kannatuste põhjuseks, kuid kas mitte ka suure rõõmu põhjuseks ja osaks inimeseks olemisest?

Miks saagida oksa millel istume, miks püüda olla keegi teine, kui see kes oleme – inimene.

Kas mõni loom püüab olla midagi muud kui tema ise oma ihade ja instinktidega?

Kas peaksime püüdma kavaldada üle loodust?

Kas budism toetab geenidega mängimist?

Elades juhtub igasuguseid asju, ainuke võimalus vabaneda elamise hädadest on surra kuid see võtab meilt samal hetkel ka rõõmud. Hea elu saladus on tasakaal, võimatu on saavutada maapealset paradiisi, kui me ei tunne halba, siis ei suuda me ka ära tunda head.

Ühekülgne tõlgendus, mis viitab vaid hädadele ja seega kirjeldab probleeme ebaobjektiivselt.

Viletsus ja õnn on interconnected, neid ei ole arvatavasti võimalik eraldada ning uurida eraldiseisvate üksustena, midagi, mida budism ja lääne teadus kõigega teha püüab. Samas oleme avastanud, et materiaalne maailm koosneb väikestest osakestest, ja nüüd arvatakse, et ka aeg. kas tunnetemaailm on midagi hoopis erinevat või eksin oma arusaamises? Kui sul on võimalus õppida, siis kas sa peaksid jätma õppimata, sest on võimalik, et õpetus on ekslik. Kas peaksime jätma teaduse ja eksperimendid, sest need võivad tuua subjetiivselt valesid vastuseid. Mida töhendab “things as they really are” kas on võimalik saavutada täielik arusaam ja seega absoluutne objektiivsus, mis on ära lõigatud kõigist mõjuritest. kas arvuti on see, mis seda suudab. üks võimalik kasutus robotitele. Kuid kas samas täielik objetiivsus ja asjade nägemine nii nagu nad on, lausa truistlik laud on laud lähenemine, ei lõike meid ära innovatiisusest, uudsusest, kujutlusvõimest ja ka inimlikusest ning kaastundest? Nõustun, et ignorantsus on üks hirmu põhjuseks, kartust põhjustab see, mis on tundmatu. Kas see tähendab, et maapealse paradiisi loomiseks tuleb püüelda maksimaalsete teadmist ja ülima tarkuseni, teadmiseni kõigest ja kõigist. Kas selline asi on võimali saavutada? Ignorantsus on seotud enesealahoiuinstinktiga. Nõustun, et kogu maailm on selline nagu ta on ainult minu perspektiivist, see on ka minu pointiks eelnevates lausetes. Nõustun täielikkult näitega donktori juurde mnekust. See lause seletab lahti ja samas võtab tähenduse minu lausetelt. Kui me ei usu ning ei proovi, siis me ei saa kunagi teada, kas see võiks õnnestuda. Mina olen ometi ju Argentiinas ja kas see ei olnud mitte uskumatu ja võimatu veel aasta tagasi? Nõustun cause and effect teooriaga, Tänase päeva hüved on põhjustatud mieviku pingutustest. Siisk, kautades viletuse, vähendame õnne ja tema variundeid, küsimus on kas õnn saab eksisteerida iloma õnnetuseta, mina ei usu. Nirvaana tundub minu jaoks kui uni, surm, õnn õnnetuse puudumisest ja seega igav vegeteerumine ja teadmiste kasvu lõppemine. NIrvaaana on saavutatud siis, kui pole enam midagi õppida. Siis kaon ka elu eesmärk, sest minu arvates elu eesmärk on

gi teekond õnneni. Kui saabub nirvaana, siis vajutab keegi nuppu ja alustab maa eksperimenti otsast peale. Ja kui kuskil on jumal siis kirjutab ta oma suurde  märkmikusse mõned andmed, kustuab tänaseks tule ja heidab magama, et homme hommikul jälgida, kuidas inimesed esimest lõked üritavad loita. Kas mitte kõrvalekaldumine kuldsest keskteest ei rewardi sind kõige suuremate naudingutega? Eesmärgi saavutamiseks tuleb esiteks seada eesmärk. Kas ilma eesmärki seadmata ala kinga ja chopin (maailma näha on ju tegelt ka eesmärk) on võimalik midagi saavutada või vaid lihtsalt puhta juhuse läbi? Olen täiesti nõus sõna võimuga, samuti on esitus pea sama tähtis kui sisu, miks ma sain oma raha kokku viimsel nädalal? Miks ma tunnen ennast Paranas halvasti, sest minu mind arvab nii :) Ma ei teadnudki aga ma elan iseeneslikult budistlike ideede järgi :) Minu pidev self-awareness ongi vist mndfulness _)

Kas keel on adekvaatne vahend kõikide raalsuste välejdanmiseks? Keel medieerib personaalsed kogemused, et võimaldada kommunikatsiooni. Keel on tegelikult valetamine kokkulepitud konventsioonide alusel ja “”valetamine” võrdub keele vale kasutamise ja kontrastiga konventsiooni vastu. Teistmoodi aga poleks võimalik kirjeldada maailma ilma kulutamata väga suurt jalavaeva hirmus paljude inimestega.

Parana

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

morena – titt

horatio – vend

geronimo – jumal

gabriela – õde

maria – teenija

Urquiza park, vaatan Aidat.

Vamos a la cama ütlesin ma ükskord isale

Romanovi pean vist vaatama minema üksi

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

3 kusevat Argentina kauboid väljal

„La mala educacion” 16.11.04

Buenos Aires

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Manzana de las lucesParque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Ülekäigurada ületages möödus minust packbacker, tal oli silmis, see määramatu pilk nagu udune luule kohvikus pimedas kesklinnas.

Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Argentina majandusekäsitluses eksisteerib termin „La cuesta del Enero” mis tähendab jaanuarikuu majanduslikku depressioon eelnenud suurte peokulutuste tõttu.

WCs on kondoomiautomaadid. Coelho vihik “Minu legend”

Entre Lagos shokolaadipood, konservid, kommid, maistused, saiakesed. Chirimoia. Pomelos amarillos.Limones en malia

Universidad Austral del Chile – opivad koos pargis

Uspallata

Punta de Vacas, Petronista

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teispäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse.

Merekarbid kõnniteel.

Tšiili

Traadita internet mäe tipul. UPS. 5 kevadrulli jooksu pealt.

Kaljuäärel lebab üksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Bussi aknast mööduvad lennult Uspallata, Punta de Vacas, Petronista ja tuhat teist küla, kus elavad inimesed, kellest midagi ei tea ja vast kunagi kuulma ei saa. Pealiskaudselt näen läbi klaasi paari sekundit nende elust, juhuslikku hetke, kui buss mööda tuhiseb. Bussijuht on siit läbi sõitnud sadu kordi, kuid kunagi ta ei peatu, et küsida „kes te olete?”

Söön harva ja vähe. Sõin täna neli magusat saiakest ja olen ma nüüd koriseva kõhu ja peavaluga nälga suremas, arvestades igasuguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega Nad õpivad eri keeltes ütlema Poisid üritavad neile muljet avaldada aga see ei meeldi neile. Oweni nimeline poiss Alaskalt sai täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun akanlaual miskis aiamajas. Mu selaj taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen ja istun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, et minul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

Kes sa oled?

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma niiväga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. Kalki.

Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir mutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegeutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvapohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine. Eesti kohta ei teata pea midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks leppinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg.

Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igalpool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad siestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul dushi all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakie korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane.

Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse armastusse, olen ma ilmelik. Daniella ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud ega vahekorras olnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus, et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvapohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta? Raske on näha suurt pilti. Mind piiravad puudulikud tehnilised teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsmisindu tegelemaks „tõeliste asjadega”.

Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisoon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annava lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi.

Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oles palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid.

Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust.

Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline.

Introvertne ennast analüüsiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga seal juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene.  Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodustavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellegi poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

Ammutan jõudu teamisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegeliult olen, ma kahtlen. See oli rohkem põgenemine reaalsuse eest.

Raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada, andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul kunagi ei olnudki.

Sõnad mulle tegelikult ei meeldi, sest mida kuradit nad tähendavad? Kas  teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on?

Kas ma olen olemas? Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks? See on vist klassikaline maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega? Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „ole tähelepanelik!” ja tegelik tähelepanu klammerdub selle mõttekatke külge, ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu.

Praegu on minu „kaunis unistus” armastada tüdrukut ja minna koos temaga augustis hispaaniasse tsirkusesse tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimesi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi? Ma mõtlen praegu * peale. Kas ta on targem kui mina? Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin! Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena.

Ebakindlus mu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabndustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan? Kas siin on midagi tavaloogigast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis? See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ma ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu.

Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed nendest, kes viitsisid tähele panna, mäletavad sinu apsakat pikemat aega.

See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja -kindlust. Paljudel töökohtadel on inimesed, kes peaksid oma iskiliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi.

Nagu on öeldud: „the world belongs to those who believe in the beauty of their dreams”

Kardan, et minu ebakompetentus armastajana võib kätte maksta oma tõeslise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugev ja kindel,  mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

„Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jookse talle vastu! Kukub ja purustab pea vastu maad. Veri voolab vaikse nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimeneb samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Kõgi inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtusta kompositsiioni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooskul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene? Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed? Ilmselt, nemad ju selle sõna väja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao!”

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmelt öeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

„Jeesus, pane peale oma huulepulk. Sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, entertain me. Ja ma võtan su omaks ning pühandan sulle oma elu. „

Daniella vastu tunne tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem märga koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru.

Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Mis juhtus?

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll enda arvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski…) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arvel, kuid krediitkaarti tal siiski ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanamoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera  ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

•           Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

•           Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

•           BH fotopood on New York City’s.

Hilisem väikeses kirjas sissekanne minu märkmikus mainib järgnevat: „Hämmastav, ma oleks võitnud nii ajas, rahas kui ka närvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hämmastav!”  Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Portuguese Film Producers

I’ve been looking for a place to do my internship in Lisbon, so I could finish the SaoTomeBlog documentary. So I’m sharing with you a list of the cinema, and documentary producers I’ve found (and am applying for).

People say ERASMUS internships are beneficial for you.

Filmes do Tejo (their website account is suspended, which doesn’t look good), Filmes Telecine, LX Filmes, Outro Mundo (that’s a great choice, as one of the founder, Afonso Alves has experience filming in Sao Tome), Plano 6, Clap Filmes, Midas Filmes, Blablabla Media, Take Cinema Magazine, and Help Images.

Have you got any experience with these producers? I’d love to hear some personal experiences.

Apart from film producers, I’m applying for a number of other organizations, that fit my interests and have a media production department. These include Greenpeace Portugal and Amnesty Portugal.

I’ve been getting in touch with startup leaders here in Portugal. Although almost none of them know each other.

One. People at #twitlis tell me it’s way easier to get a job at SAPO (the local ISP that seems to swallow all the talent) than to strike out on your own. The few startups that were started, came from a time of relative wealth a few years ago.

Two. Pedro Gil Candeias tells me there’ just no startup culture here. Portuguese were entrepreneurial during the discoveries, where the country was one of the largest imperiums ever seen.

But somewhere on the way they lost it.

(Noise) Pollution

Noise

Imagine walking to work a smelling the  flowers and hearing the birds vs. hearing car noise and smelling petrol.

In Lisbon I cannot hear my ipod in the metro.

Sound level too high in holmes place (my gym) is too high, so I cannot hear ipod.

On Hearing Loss

I love both rock concerts and the singing of birds. Studies show I am likely to experience heavy hearing loss by the time I am 30. I have already had 2 instances where my hearing has been gone for a prolonger period of days after going to a club. So what am I supposed to do?  What is a good compromise between them? Can’t I have both. I’m certainly not going to sacrifice my hearing in order to go to parties but why should I?

Wannalunch

What is Wannalunch?

Wannalunch is a place for setting up lunches.

1) wanna Lunch?

2) tweet it!

3) have Lunch!

Show the video 30” screencast

http://www.youtube.com/watch?v=NzintphVjkc

 

Call to Action: You can see it works. Try it out now.

 

Tallinn go crazy.

Background

Inspired by the book Never Eat Alone by Keith Ferrazzi.

Team

Oliver Wihler

Kris Haamer

Liis Peetermann

Erki Lipre

Kresten Buch

Sven Kirsimäe

Riivo Kikas

Luiz Ribeiro

Announcement

  • trial of of corporate WannaLunch at Skype

 

Revenue Model

  • featured restaurants
    • Clazz Jazz Club, Silk Sushi Bar, Bossanova Corallo, Fahle Restaurant, Cafe Tao, C’est La Vie, Island Cafe, Cubanita, Ombra, Bonaparte, Chakra, Cafe VS, African Kitchen, SushiCat.
  • premium closed group version
  • like a priceline for restaurants
  • auctioned launches

 

Words

We chose the following words that portray wannalunch. Awesome, Beautiful, Very Nice, Very Good, Incredible, Simple, Wonderful, it Works, Today, Now.

 

 

Why Should I Go Through The Trouble Of Signing Model Releases?

↑ You wouldn’t want to have this picture spread without proper clearance. Released under the Creative Commons Attribution License by Chris Willis and available on Wikipedia.

Working as a professional photographer or filmmaker means that apart from delivery a great set of photos/video that fits the client’s indented style, mood, and message but also that your work can be used in the indented medium such as billboard advertising, online ads, mobile ads, etc, without legal problems.

Problems are avoided when it’s clear to all participants of the shoot what they are getting and what are their rights. This is where a model release comes in. Any kind of work you do, you should always have your actors/models sign a release form. Good is clear and concise, but comprehensive enough to fill all the bases. Here’s a list of the ones I’ve found online but there are just a starting point. You should make sure you’re applying your local law as well as considering international rights as your work more likely than not will be used in more than one terrytory.

In English

Alamy Stock Photography Model Release Form

iStockphoto Model Release Form

In Estonian

Dreamstime Model Release  Form (For Minors)

Dreamstime Model Release Form (For Adults)

You can post alternative release forms you’ve found in the comments.

Wannalunch Status April 19

Teen kokkuvõtte meie nädalavahetusest ja sellest, mis ees ootab. Reede õhtul alustatud ettevõtmine kogus 48 tunniga Facebookis 500 fänni… nüüd juba üle 600. Võitsime 2. auhinna kui kõige populaarsem teenus (publiku lemmik). Esikoha sai hästi armas ja meie suur lemmik kratid.com

Sel nädalal toetavad Staarina meid oma lõunaga Mihkel Raud, Anna-Liisa Supp ja Karoli Hindriks.

Lähiplaanid:

  1. Teeme logod wannalunch lehel lingiks restoranide kodulehele (või facebooki vastavalt soovile).
  2. Lisame restoranid Favorite Pages alla Facebookis
  3. Restoranide sooduka salasõnaks jääb ‘wannalunch’. Kui meie juurest hakkab liiga palju kliente tulema, siis on mõttekas see süsteem keerulisemaks muuta aga enne mitte.

Punane Džunglikana

VHK külastusel Tartu põllumajandusmuuseumisse leidsime palju huvitavat. Enim pälvis minu huvi aga tavaline kana, kes on pärit Idamaadest.

Kana kodustamise algpõhjuseks ei olnud mitte munad toiduks, nagu võiks arvata, vaid kuked, keda kasutati laialdaselt kukevõitluste tarvis. Taolisi kukepoksi stseene on leitud Induse oru pitserpiltidelt, mida peetakse 4500 aasta vanusteks.

Punane Džunglikana ehk Gallus gallus elab troopilistel metsaväljadel Ees-Indiast kuni Hiinani. Hiljem laienes leviala edasi Pärsiasse ja Assüüriasse.

Gallus gallusel on 14 sabasulge, ta kasvab kuni 70cm pikkusteks ja ta saba on kuni 28cm pikk. Gallus gallus on taim- ja putuktoiduline lind. Ta ei tunne magusaid maitseid ning ei armasta ka soolast.

Gallus gallusel on eripärane sotsiaalne korraldus, mida nimetatakse nokkimisjärjeks. See on erinev emastel ja isastel. Dominante lind tõstab saba ja pea kõrgele. Allaheitlikust väljendavad saba ja pea alla laskmine ja pea ühele küljele kallutamine. Nokkimisjärje reegleid õpetatakse tibudele, kui nad on umbes nädala vanused.

Gallus galluse kanad toituvad turvaliselt kuke kaitse all. Kuke võim ulatub umbkaudu 20m kaugusele. Kukevõitluse toimumiseks peavad kanad viibima vähemalt 3 meetri kaugusel. Kui kukk peaks surema, võtab juhi ameti enda kätte nokkimisjärjes järgmine kukk.

Gallus gallus on värvilisema sulestikuga ja kõhnem kui tavaline kodukana. Meie tavaline kodukana on pärinenud alaliigist nimega Gallus gallus gallus.

Viimaste aastate tähtsaks saavutuseks on kana genoomi kaardistamine.

See nägi esimest korda ilmavalgust 2005

L’Avventura

annex-vitti-monica_02

Monica Vitti. Photo cred: BK

FYI, this is one my favorite films, ever.

L’Avventura is filled with affluence.

People are very rich.

There’s no clear story. The screen is filled with ambiguous, dead emotions, conflicted, existentialist characters.

We’re watching a the devaluation of human relationships. The commoditization of feelings. An attack on values. The film evokes an emotional vacuum.
So how does Antonioni achieve that?

I  focus on a number of key moments, deconstructing Antonioni’s use of sound, photography, performance, and mise en scène, in manufacturing these vacuous feelings in the audience.

Before the Trip

Sandro is unable to fulfill Anna’s needs. Notice her belittling smile on 00:07:23. And her expression of disaffection in the following sex scene.

For Anna, sex with Sandro is only worthwhile with someone waiting outside. Here the camera exposes the couple in a room with an open window with Claudia in the view.

Anna can’t forget the lack of meaning in her life. She yells “why-why-why”. She tries to feel something by indulging in casual exhibitionism. Which per her expression is not working.

Subsequently, Claudia is isolated by the camera from below. To show she has been left alone. Compounded by her expression of “oh well..”.

On the Boat

The rich are capricious. As the yacht captain says, they have no clear plan. Their aimless wanderings keep the seamen up all night. Again, Anna is trying to escape the bore, by yelling “shark”.

This emotion is heightened by sharing the adventure with Claudia.

Claudia and Anna indulge in conversation of null statements on how they slept that night. Establishing them as vacuous characters – later Giulia is accused of being “literal”.

Later, there is a sexual charge in the conversation. Giulia’s husband attests his woman is made for all kinds of vice, yet is faithful because of lazy idleness. Words compounded by the visuals of his knife pointing upward like a penis under the table (00:21.35).

Once again Claudia is the third person in the room, when the man’s approach to touch Giulia – is responded to by disinterest.

The Island

Long shots isolate the coldness and beauty on the death wish island with characters a) framed out of balance b) appearing into the frame from below c) in close-up.

Here the camera avoids making statements on power relations; the tensions are not so much between the characters than between the emptiness of the landscape and people.

The ambivalence of the camera does not force the viewer down a certain path. As if the camera was unmotivated to move at all – Anna is gone and nobody cares. The imagery is nothing sort of iconic – an island, a hurricane approaching.

The emptiness of modern lives is externalized by the stares into the void; there is nothingness outside the frame, and the stares are into emptiness, compounded by self-absorbed sterile acting, seemingly out of connection with their emotions.

There is a single desolate building in the landscape. Sandro has forgotten to bring a candle, so selfish seems he that he can offer no warmth. There is no non-diegetic sound during the beginning 30 minutes on the island to guide the emotions. With the exception of Claudia everybody loses interest in finding Anna.

A casual moral flexibility was visualized by Sandro trying to kiss Claudia on the boat. While sleeping Claudia plays with her lips (00:42:30) making a connection with the kiss.

The ease with what Anna’s death is forgotten and the Claudia’s struggle to let go is the mayor conflict of the film. The McGuffin, to use Hitchcock’s term, for the rest of the film is Anna’s disappearance but her internal conflict also ends up haunting the whole film.

In the Gallery

Giulia externalizes the emancipated active woman, seducing a boy without regrets towards betraying her marriage.

Irrespectful of the age difference, the young boy is feasting with his eyes the older woman (01:22:37) while the music gives the scene a feel of conquest.

The affluent backdrop of the manor adds to the feeling of decadent splendor and indifference. For the third time Claudia is the third person in the room.

Napoli

Italian architecture is used to create a feeling of detachment associated with beauty. We are looking at the church made of concrete.

There is no access to the church because the caretaker has gone away. Claudia calls the old village of Noto a cemetery. A man in Napoli spits on the French beach-going tourists.

The Roof

Sandro who was so far just a playboy hedonist is revealed as a man who exchanged his would-be genius as a creative architect for riches as an underwriter (his internal conflict is externalized on 01:51:58 where Sandro ruins the drawings of a young architect).

Sandro is on a search for fulfillment, yet he is never able to give any woman what she wants. He has become transitory – his failure as a creative has led to his opportunistic shallowness which permeates the film.

The realization that Sandros takes the easiers routes, foreshadows the idea that Sandro is unable to fulfill the needs of any woman who is looking for commitment.

The Torment

Music appears strongly in the last scenes, which feel much more constructed. Claudia is too tired to go to the party but she cannot sleep. Now she is framed in a doorway (02:11:20) isolated by the camera to express her confinement, and now we see her in the mirror – she is disintegrating and cannot take herself seriously.

Claudia runs to a balcony but is stopped by the ledge (which looks like the bars of a prison cell), in the other direction she encounters another ledge. In the light of the outside world she is just a shadow (underexposed). In the hallway she is a tiny figure and her steps sound empty in the vastness of the room.

In the end of the sequence Claudia escapes through a glass (mirror) doorway seemingly liberating her from her confinement of the building. Subsequently she finds Sandro in the caress of another woman (the climax). But now having been liberated we see her from below and Sandro from above in his misery.

The Last Scene

A close-up of Claudia’s hand with lyrical music (to-be-or-not-to-be), and the caress of her hand through Sandro’s hair. Claudia seen from below, a church-like building behind her, and an open sky above her – she had mentioned her humble upbringing – there is forgiveness.

Synthesis

Unlike in Hollywood formulas, there is little resolve. The wasted search is leading to nothing. While there seems to be forgiveness, the lack of a clear ending makes the film feel real. Human relationships can be random. And Sandro’s inability to commit is something male viewers can identify with. The shallowness of casual love is expressed in his character.

L’Avventura has modern coolness in contrast to the teary-eyed actualities of neorealist masterpieces (Umberto D, the Bicycle Thief) or the fresh air of the French New Wave (400 Blows).

The emptiness was perhaps intended as a critique but we have – or at least I have –grown to love that vacuum. The self-indulgence of the individual emancipating from the rules of tradition charged with contemporary preoccupations, that Antonioni shows, I can identify with.

Buy L’Avventura on Amazon. And read the original 1961 review by Bosley Crowther of the New York Times.

Film Ideas #1

How do get film idea?

Girl arrives in Big City (Tokyo) & gets lost. Finds something interesting which sets the story in motion.

We enter a new world.

On Character

Amphibian in a David Attenborough’s documentary . Frog in present day Central Africa living in a bond in a rainforest, only goes out of water during the night to catch food. He has a visually noticeable outfit with beautiful green slimy skin.

But at the same time his most beautiful feature is his Achilles heel, the source of his conflict.

Conflicts

If the skin dries up, the frog dies. The land that gives it food is also his death.

Despite the dangers it manages to kill a fly for food and give birth in an environment that is lethal to it

What connection does the character have to me / to other people?

What do I see when I leave the cinema and close my eyes?

Try to create the same feeling during the presentation as the film.

Write With a Specific Actor in Mind

I was given the assignment to choose 10 film and actors. I would then have to analyse an actor and his (her) character in a specific film. Here’s my list. I ended up doing a report on Javier Bardem in No Country For Old Men. 

Woody Allen

- Vicky Cristina Barcelona (Javier Bardem)
Ethan & Joel Coen
- No Country For Old Men (Javier Bardem)
Alejandro Amenábar
- Mar Adentro (Javier Bardem)
Marc Forster
- Monster’s Ball (Halle Berry)
Bernardo Bertolucci
- The Dreamers (Michael Pitt)
Cameron Crowe
- Elizabethtown (Kirsten Dunst)
Steven Soderbergh
- The Girlfriend Experience (Sasha Grey)
Nir Bergman
- Knafayim Shvurot (Orly Silbersatz Banai)
Ki-duk Kim
- Bin-Jip (Seung-yeon Lee)
Gus Van Sant
- Last Days (Michael Pitt)
- Milk (Sean Penn)

 

Scene Ideas

You can write down scene ideas from the things you see in the streets and coffee shops, malls, libraries, transports, and also other films. Here’s some example scene ideas I’ve captured in my notebook.

Scene ideas

Ettekandja paeva lopus endale syya tostmas kurb muusik

 

Mees avamas kommipakki enne kassat ei joua ara oodata

Linn rongid inglisse hip hop pime mees kwpiga beat vastu seina sygav must naishaal

Tanav vahtu tais filmi jaoks

Koka pudel veerenni jooksmad mooda ilyd oikt oeh fumia

Bussipeatus. Inimesef ootavad tunde ei tee midagi bussieatuses. Mangivad kaarye ja istuvad niisama hetkel kymme inimest ja nelui last. Neil ei ole mujale minna.

Lapsed sdivad seinade ja visjavad prtgi maha ojaded on suht palhu ptagti naiteks ja inirsed ei panr oygi konteinerisse kuogi see on otse

 

Writing and Rewriting the Screenplay

Screenwriting is a collaborative process. Screenplays are by nature highly structured. As in table, this helps different people to work on different pieces of the script at the same time. One of the few things I remember from screenwriting class, is that one should always be asking what if.

Documentaries

Guide for the adcvanced traveler. We give you both depth and speed.

 

This idea came about from a multitude of sources. Travel television. BBC documentaries. YouTube. Twitter. Facebook. Social media. Field piching. Africa on YouTube doc. Music popularity results. Wanting to change the world. Climate change. Whys. Pirated films. CNN hardtalk.

 

We are modern, contemporary. We use Skype, iPhone, Twitter Facebook, YouTube. We got bored with Travel Channel content. We got bored with long films but we wanted depth. We use couchsurfing and chat on Google Wave.

 

I don’t accept your division of cinema and television and internet, for me its all content.

 

We all travel all the time anyway.

 

We take the time to get to know a location. We have local girlfriends. We read. We experience. And then we take all that and pack it into 3 mintues. How to extract more of the places?

 

In an age where travel is easy but travel is bad for the environment. We pay carbob credits and plant trees where we go. We ask questions where we go. We upload clips on youtube from our phones and ask why there is no Wi-Fi. We blog. We are active.

 

We want to see this online. We are the contemporary traveler.

My imagination is always asking lots of questions. What if. What if this would happen. What if that would come to pass?

How would that change the story?

I can easily get lost inside my own head. So I keep in mind 4 things that are sort of like my personal checklist. I let my thoughts fly around freely but I try to keep stuff (more-or-less) structured using the following.

One – Coherence. Do the images (and pieces of images) in my head add up to a story; a coherent narrative on the screen? How many images are there. What are the images that are missing. What is the right sequence for the images.

Two – Intensity. Can I feel the character? Do the images accurately convey the emotional highs and emotional lows the character experiences throughout the story?  - So the viewers too, can feel.

Three – Change. Does the story take me on a journey of discovery? If there’s nothing new I’ve learned by the end of the film, if there’s nothing new the character has acquired, why watch it. Every film is about some sort of change – be it inside, or outside the character.

Four – Originality. Is this a new story? If it isn’t, how do I differentiate the film? There are so many others! A change in setting may be enough to give new life to an ancient story.  A change in the circumstances of the character.

But what if…?

Pitching the Idea 

Why? The objective of your pitching is to get each member of the audience to say:

I want this film to get made.

For this to happen, people need to imagine your film in their heads.

For whom?

Each audience is different. Know who you’re presenting to and tweak your story accordingly.

How?

Presentation needs structure. Keep in mind clarity, enthusiasm, and humor. And of course – the story you’re telling.

For a film of 1.5-2 hours, a comprehensive presentation lasts 15-20 min. For a short film of 7 minutes the pitching lasts no more than 1-3 minutes.

Personality.

Everything starts with a passion. If there’s no passion there’s no character. Without character there’s no conflict. Without conflict there’s no story.

Remember your conflict. If the personality does not have (a) conflict(s), (s)he’s plain and boring. Cinematic characters are made out of rich concentrations of personality treats.

The character has a world. The world has values. Values are contradictory. This creates conflict.

Your character will encounter difficult situations. Dealing with these situations in a memorable – emotional – way, is what wins the empathy of the audience.

Who, How, Where, What, Why, When.

 

Why Saotomeblog?

SaoTomeBlog

Problem: little media coverage of small countries

Solution: We’re all connected anyway so why not use social media?

Using Facebook, Skype to create new journalism – highlighting stories

from countries less covered by the media, translate, enlist the

blogosphere, create a network.

Covering countries Global Voices has no coverage from.

Revenue model: sell stories to national media?

Smaller than Estonia

Sent from my iPhone

 

Africa on YouTube

Can one individual can have a great impact on the image of an entire country? Who is controlling the message?

This is a post about my research project, Africa On YouTube.

I started out by doing manual data gathering. As this soon got rather tedious, I began to look for ways in which to automate the process. Enter RSS.

So I scraped the YouTube RSS feeds using Yahoo Pipes.

I used Yahoo’s automated term extraction to find significant phrased in the content.

Methodology.

The results were extracted from the RSS feed using automated means. Playlists were not included in the RSS feed. Thanks to this discovery, I’ve now been able to do larger scale data analysis.

The results.

A relatively small number of producers control the message.

A Cuban rhythm called “Mozambique” consistently ranks higher than the country Mozambique.

YouTube includes 2 playlist results on each page.

Because these playlists include a large amount of unrelated content, I’ve excluded these results. For the sake of simplicity, and because this gives more uniform results.

UPDATE: Research results are now available here.

Mate Ja Miljon Mahla

In English, the book title translates roughly to “Mate And Million Juices”.

My friends Mele Pesti and Kristjan Jansen wrote a travel book about their experience in South America. Here’s my brief but devastating review.

One. Discussions of culture are interesting and insightful.

Two. Frequent, unimaginatively written,  location descriptions are frankly a bore.

Three. I’d like to see books, films, musicians as a separate index at the end of the book (and on the blog). I’ve seen some of the films: Cidade de Deus, Noticias de uma Guerra Particular, Favela rising. However, many I have not and going hunting for the names inside the text is a pain.

I understand the difficulty of writing about things I’ve seen only briefly.

Kuxa Kanema

Kuxa Kanema. Photo by Christian Luna

Kuxa Kanema on old and unprotected film rolls. Photo cred. Christian Luna

Jean-Luc Godard visitou Mozambique em 1979.

Com uma ideia clara – produzir um filme. Com câmaras nos maos dos camponeses.

Plenamente uma loucura, diziam investidores.

Nao resultou.

“É ou nao é?” – grita Samora Machel.

“Liberdade é das melhores coisas que um homem pode ter”. Num país novamente independente – Mozambique.

Vemos o líder falar com o povo. As pessoas estão animados. Há um futuro brilhante a espera d’eles. Talvez não ter comida, talvez não poder ter uma casa… mas estar livre. Estar livre!

E Machel continua falar, durante horas.

Kuxa Kanema é a historia dos filmes, que ninguem tinha lembrado salvar. Uma armazém em Mozambique.

Tem a historia do país deste os anos 1970 captado na pelicula. Tudo o que aconteceu, esta salvado num meio audiovisual. Seria visivel para nos todos.

Ou talvez nao. Os filmes foram encontrados num armazém abandonado. Ninguém tinha interes. Nao foram salvados. Ninguém salvou-os.

Bastante gente nao sabia ler nem uma revista.

Até o Kuxa Kanema, o journal dos atualidades semanais, apareceu. Mostrado nas aldeias.

Graças aos filmes, o povo percebeu o que acontecia no pais.

E hoje nos tambem, percebemos.

Mia Couto

 

Mia Couto. Photo by João Sem Terra

Mia Couto. Photo by João Sem Terra

Uma historia poético, subtil e encantador, o conto do avo e o neto abre os nossos olhos para os outros mundos que coexistem com, e dentro, do nosso. O Mia Couto faz-nos relembrar as maravilhas do imaginação. Ao ler este linguagem inspirado e expressivo, contextualizado por experiencia, prenhe de imaginação e visão, o leitor fica pasmada nas descrições da vida cotidiana que com forca mínima levam a alma nas alturas de infância.

Para um estudante da língua Portuguesa que não sempre consegue falar tomando conta as regras gramáticas da língua, e mistura com facilidade os significados das palavras, isto é uma maravilha. Sacudindo a terra firma abaixo da vida diária, Mia Couto revela as inovações da fala que não são bem correctas, mas ao mesmo tempo tentam de expressar (e sim expressam, muitas vezes melhor que as falas correctas).

De alguma maneira a historia parece-se ao realismo fantástico das historias do América do Sol, tais como o Cem Anos de Solidão de Gabriel García Márquez. Não importa se os panos do outro lado da lagoa existem o não, a nossa capacidade de inventar-os, a capacidade de ser sempre de pensamento aberto, é a o ar fresco que surge deste atitude, faz-nos avançar aos novos espaços.

Embora de dizer que isto és um pensamento colonialista e expansionista, não deve ser necessariamente verdade mas é uma discusao, também é o carácter dos Portugueses. Os jovens nao deviam de esquecer de inventar e sonhar.

Nha Fala

Nha Fala is a film about Vita. A girl whose family has been cursed to never sing.

Upon going to study to France, she falls in love with a french music producer And eventually makes a disk.

She has an amazing voice.

Music is the ability to dream…

Of independcence and social justice.

This statement speaks what Flora Gomes is all about.

This is what Flora Gomes has said:

“Whenever Africa is spoken about or depicted, it is always in terms of the aid we receive, war, people dying of starvation, sick people”

“. . . These things do of course exist in Africa: Africans kill other Africans, and nobody knows why we go to war, yet it still goes on.”

“I wanted people to see our Africa, the Africa of my dreams, the Africa that I love and that I would like my children to know one day.  It is a happy Africa, where people dance, where people can speak freely.  It is my take on the future for a new generation.—Flora Gomes”

“But there is another side to Africa, and that is what I wanted to show.  It is a side you never see on your television screens in the West.  That is why I made this film.”

Viúva Rica Solteira Não Fica

na parede

Viúva Rica Solteira Não Fica. Photo by Patrícia Simões

Ao entrar no século XIX ouve-se pássaros e cavalos. Parece muito convincente. Estamos num Solar, numa casa de campo ao redor duma aldeia. O ambiente é incontestavelmente aristocrático. Estamos ver um filme de época.

Mas as problematicas são as mesmas de sempre. A drama surge do incapacidade do maior parte dos homens de satisfazer as mulheres. Neste caso a mulher insatisfeito é a Dona Ana Catarina.

Nem o Conde Fallorca (o marido impotente), nem o Capitão Malaparte (o sedutor) oferecem o amor e o paixão que a Dona Ana Catarina procura. E isto é “uma grande tragedia” porque os homens tentam…. com fervor. Mas em fim falham. Não é nada grave. As mulheres sempre encontraram a uma e a unica solução para todas a problemas. Sopa. As suas conspirações sempre guiam da ideia “a fortuna que não aumenta, diminui” procurando sempre a proxima, melhor oportunidade. É um filme manhoso e inteligente, mas com subtileza e encanto.

As observações sobre a natureza do homem são pertinentes. Na igreja o oportunismo do abade prospera na riqueza do caracterização. Na aristocracia o carácter de Williamson toca nas rivalidades (também como as diferenças entre carácter) entre Portugal e Inglaterra com gentileza e discernimento. No lar a Ama maquiavélica pensa pouca em coisas santos. Quando a sua família (quer dizer a unica familia que tem, a Dona Ana) esta em risco ela faz o preciso.

Embora tanto como o roteiro justificado e os personagens são interessantes e equilibrados (o direcção de eles é bastante subtil), o trabalho cinematográfico oferece pouco inovador no género, tendo mais em comun com filmes televisivas (como as telenovelas brasileiras) que com um trabalho cinemático bem executado. Encima do visual, a duração do filme de mais que 2 horas converte-se excessiva. No nosso caso, num ponto do visionamento do filme quando já achávamos o filme acabado, mas não era, uma das nossas colegas exclamo: isto não vai acabar nunca, não é?!

Pelo menos, o ponto de viragem depois o exclamação da nossa colega, no fim do filme é curta e eficaz. O amor da vida da Dona Catarina volta. Um homem próspero e experiente, será que por fim este homem será o ultimo e merece mais que um prato de sopa?

The Story Of No Car

I cannot afford a car.  Don’t have a license to drive one.  No fan of air pollution – in the cities. Do not enjoy the noise. Like cars though. But wish they were zero-emission, and silent.

I do enjoy driving.

We never had a car and no-one in my family drives.

I always lived in the center of the city. Walking distance.

Cities like StockholmBarcelonaParis have public bicycles. No need for parking space. Stuck in traffic? No.

Apparently ants never have traffic jams.

My office is wireless. I need my laptop and Wi-Fi. I live close to school. Like reading books in public transport. Like drinking, means no driving anyway.

Driving is dangerous. Terrorism which we spend lots of money on, is less common than traffic accidents.

But maybe I buy a car. Once I can afford one. When cars have become tech-advanced. Flying cars.

Want to make videos like this? Use Xtranormal that helps you make any text to video really easily.

Udju azul di Yonta

Os Olhos Azuis de Yonta - Flora Gomes

Os Olhos Azuis de Yonta. Photo by Flora Gomes

Flora Gomes traz idéias abstratas para a tela.

É a ultima hora do filme. Uma festa. Todo mundo ja foi dormir, e esta amanhecer.

O Vicente ainda esta desperto, incapaz de dormir – preocupado.

Ouvimos as crianças correndo. Eles estão embaixo de uma mesa. Empurrando-o. E abaixo essa mesa, caem todos na piscina.

É a escena que simboliza o país.

Guiné-Bissau está entre os 5 países mais pobres do mundo.

Flora Gomes faz uma declaração significante, criando seus filmes lá.

É uma sociedade comercial vibrante. Televisão, compras, moda, boates –  tudo. Mas tambem com ideais quebradas. A geração revolucionária pergunta se este É – “o país é que nós queríamos. Por qual lutamos.”

Os idealistas nao encontram amor. Nem veem-o.

O Vicente, enquando o amor esta a despertar-lhe, ele atravessa a rua. As oportunidades da vida sao perdidas.

Mas as crianças, aunque caídos na piscina ha pouco, continuam a dançar.

Calhar que saibem melhor que os adultos.

Flora Gomes

 

Flora Gomes

Flora Gomes. Photo by Cineport Festival

Studied cinema in Cuba. Studied with Paulin S. Vieyra cinematographyn Senegal. Then became a reporter for the ministry of Information in Guinea-Bissau. After which worked one year as an assistant for the french director Chris Marker, whose black and white science fiction short La Jetée was the inspiration for Terry Gilliam‘s Twelve Monkeys.

Completed a number of shorts. Has filmed in Cabo Verde, Portugal, France, and Guinea-Bissau. Makes a point of residing in his native Guinea-Bissau where filmmaking is only for the mad. Gomes was 38 years old when he made his first feature film Mortu Nega.
National liberation struggle, modernization, conceptualization of identity, sophicasted african feminism, environmental degradation, symbolic, aesthetically innovative, historically significant.

Death -> Quest -> Rejuvenation (Succesful or doubtful)
- in 2 first films there is doubt, the 3rd film made after the greatest horrors in contrast has no doubt, there is a clear positive message.

Gomes explores similar themes in different contexts. Rebirth. The rights of the youth. The power of the young ones. The elderly need to accept the change they were fighting for is not the change the children wanted.

Why Commit To Open Source Film?

The list of films in the Public Domain is quite extensive. Provided you can find them, there’s a lot of source material you can edit together. Indeed, that’s what video DJ’s have been doing for years, with great results. One of my personal favorites is Dancing to Architecture from MINSKI media.

What’s results from making a film with open source software, using public domain content, is an open content film, or an open source film.

Such endeavors are supported by the Open Source imitative. One community actively engaging in open film-making isMoviePals. What might be the others?

TODO

One, outline examples from open-source software development and the positive and negative experiences of the movement. Two, list films shared using an open source license. Three, visions for the future.

LX Morning

Early morning walk on the beach in Caparica.

I could imagine living here for a summer.

Longer, and I believe I might get bored.

Kairit had this experimental art project she was doing. So we get up  6 in the morning. Go for a walk in the harbor. You can see in the video what happened. Music rights: Buraka Sound System.

I liked some of the music and sounds in Bairro Alto and around in June 2009.

Enough to try to record it.

Obviously I didn’t have a camera or were to busy to capture the best moments. But you can get at least an idea what’s here.

June 13

This is some unknown bar in Bairro Alto.

June 18

Festival do Silêncio at Musicbox Lisbon: Cais do Sodre Funk Connection

June 6

SOU is the Fado place I discovered today. Rua Maria 73 (in Anjos). They also have a monthly Mercado Urbano where you can buy clothes and jewelry made by local fashion students.

Estonia

There’s quite a few reasons Estonia is cool, but here’s three.

One. I like the technological mindset. There is free Wi-Fi in most places, I can use my ID Card to buy tickets, vote and travel, plus people are thinking about new services or I can create my own if it doesn’t exist.

Two. Value in easy bureaucracy. Estonia is very entrepreneur friendly. There’s a simple flat tax system. People are modern, youthful and open-minded. Everybody seems to have a knack for innovation.

Three. The environment is clean. There’s beautiful wild nature to enjoy. Green fields and clean air. Can’t count the times I’ve pitched my  tent somewhere on public land without worries. Enjoy the quiet peaceful silence.

I like the technological mindset. There is free Wi-Fi in most places, I can use my ID Card to buy tickets, vote and travel, plus people are thinking about new services or I can create my own if it doesn’t exist. The values are easy bureaucracy, it is very entrepreneur friendly, a simple tax system. The people are modern, youthful and open-minded with a knack for innovation. The environment is clean, there is lots of wild nature to enjoy, green fields and clean air. I can pitch my tend everywhere on public land without worries and enjoy the quiet peaceful silence.

Kuidas Roheliste Online Platvorm Paremaks Teha?

    • Kusjuures hea kokkusattumus, ma saatsin rohelistele kirja alles, et miks nende liikmeks saamiseks peab paberi välja trükkima ja tigupostiga saatma.
    • Teha kõik Roheliste dokumendid kättesaadavaks läbi sotsiaalmeedia
  • Privacy
  • Augmented Reality
    • geolocation
    • bandwidth
    • mobile devices
    • APIs
  • Twitter & Facebook
    • Tee eraldi nimelised accountid
    • Rohelistel ei ole Page. Ülehomme avatakse fame nimede regimine facebook.com/rohelised
    • ehk viimane aeg page teha.
    • Igale poliitikule erakonnas oma Page.
  • Blog
    • Hetkel ei ole uuenevat uudisteallikat kodulehel
  • Flickr
    • Kuidas teha nii, et valija poliitiku näo ja nime kokku viiks?
  • Twitter
    • Et kanal populaarne oleks peavad inimesed aru saama millest jutt ja teema peaks olema püsiv. Selgus on Twitteris oluline.
  • Inimesekesksus
    • Kasutajad tahavad otse suhelda persoonidega, mitte “rohelised” erakonnaga. Ehk siis sellest kui Strandberg midagi säutsub ja inimeste küsimustele vaastab on imo rohkem kasu kui rss pealkirjadest (seda saad hinnata Google Analytcsi abil vaadates palju neid erakonna uudiseid loetakse üldse).
  • Homepage
    • Visuaalne segadus on seal. Kolm erinevat menüüd ülemine horisontaal, kesmine horisontaal ja vasak vertikaal. Otsingu kõrval on 2 nuppu mine / otsi – millist ma vajutama pean?
    • Tohutu laialivalgub header kus UUS ENERGIA ja EESTIMAA ROHELISED on eri äärmustes nagu oleks tegemist eraldiseisvate asjadega. Miks mitte neid üheks brändiks kujundata:  Eestimaa Rohelised: Uus Energia ?
    • Aadress erakond.ee on totter. Tekib tunne nagu oleks tegemist erahuvidega. Miks ei ole rohelised.ee? Kui mingit nime pushida, siis peaks ühtlaselt seda sama nime igal pool kasutama.
    • Rohelised account vb olla
      • EestimaaRohelised
      • EstonianGreenParty
  • Maps
  • Persoonikesksus
    • http://www.facebook.com/MichaelIgnatieff

Dramatic Tension. Expectation. Interest. Keep coming back. Constant updates.
http://events.linkedin.com/Social-Media-Club-New-Orleans-Using-Web/pub/83855

 

Podcasts

I thought I’d post some of the podcasts I’ve been following over the years (warning – iTunes links).

Short list of what I regularly listen to.

Berkman center medos library podcast

WHYS

BBC Documentaries

ABC Documentaries

CBC Documentaries

UCLA class podcasts

 

  • Appfricast. Pretty infrequent and at times lacks focus, but Jon Gosier brings you some nice tibits from the tech scene in Kampala, Uganda. Plus some stories fomr Kenya, and other neighboring countries.
  • Africa today. News from Africa. BBC has nice range of Africa-related stories overall.

Anton Chigurh

Anton Chigurh. Photo by Moisés Bello

Anton Chigurh. Photo by Moisés Bello

Character Biography. Name: Anton Chigurh (Javier Bardem). Work Description: Professional hired killer. Age: Early forties

Psychological Profile

One. Anton Chigurh is an emotionally detached character. He is psychologically removed from other people and from his own self. There is no mention of him having a home, a personal life, or any close family and /or friends.

He is annoyed by the question where is he from (which is the inquiry that sets him off in the scene at the Texaco Gas Station).

Two. Chigurh embodies the idea of violence. He is more similar to death than to a character. In his singularity (he is always shown alone) he represents something final and gruesome.

Three. Chigurh is akin to a hunter. He is calculative – without emotion he does what is needed in order to catch the prey. He does not consider or understand the feelings of other people – suggesting he might be a victim of a mild case of autism. There remains a little clumsy humanity in his character that’s there to keep him from being unbelievable.

Relationships

One. Chigurh contrasts with Sheriff Bell and the man who he is chasing – Llewellyn Moss who are both family men. He does not seem to have a private life and neither is he looking for any relationship with the other characters.

Two. The only scene where we see Chigurh relate to other people in some way is in the chosen scene in the Texaco Gas Station – What business is that yours where I’m from… Friendo – he submits to the clerk with anger and waits for an answer. He then toys with the old man like a dog would toy with a farm animalThis coin has travelled for 22 years. And now it’s here. And you have to call it – and he waits for the reaction on the face of the scared old man. This is the most revealing scene in the movie in terms of Chigurh’s character.

Skills

One. Chigurh is familiar with medical equipment and drugs. He knows exactly what to steal from the pharmacy when he is shot in the leg by Moss, remaining calm and methodological in his behavior suggesting past experience in the medical field.

Two. He operates a variety of weapons with skill such as shotguns, handguns, and a cattle gun but also demonstrates capacity for close combat (for example when strangling the deputy sheriff). He also drives a car and knows how to make it explode.

Physical Appearance

One. Chigurh is 1.83 meters tall with a strongly built frame but his lean physical features akin to an animal such as a Cheetah make him appear slightly predatory – which he is.

Two. Chigurh has facial features that are strong and chiseled – a broad nose, heavy eyebrows, protruding cheekbones and a well defined chin in the long oval frame of his face. His sharp gonial angles and a robust yaw add to the masculinity.

Three. Chigurh’s skin has a darkish complexion and the fact he speaks with a foreign accent this suggest he is not a local man – instead perhaps of Mexican ancestry.

Style

One. Chigurh is a man of stylish and he has a recognizable signature element – a bowl haircut draped across his high forehead. Chigurh’s hair is turning slightly grey and thisgood boy look contrasts with his intimidating character giving him a more twisted appearance.

Two. Chigurh prefers to dress in dark denim clothes making him look like a bona-fide grim reaper. His signature wardrobe items include a pair of black jeans, a dark blue collared jacket, and a brown cotton shirt buttoned down to show off his strong neck. He is clean shaven.

Three. Chigurh’s footwear is well chosen and taken care of. He wears shoes with a high heel (not a common choice highlighting his interest in the matter) and white socks that he changes regularly when they get bloody after a kill.

Body Language

Chigurh has a very commanding body language – when he enters he immediately fills the room; just by being there he controls the environment and it seems even inanimate objects have to obey him.

Speech / Voice

Chigurh speaks with a tone of voice that is deep and musical but with a low masculine pitch and a coarse accent. He speaks with a slow rhythm suggesting there is no hurry and what happens will happen anyway.

Values

Chigurh is driven by his values and preconceptions about the world. This is a character that holds true to his principles and they lead his decision in the film.

One . Chigurh holds conservative views on male and female roles – he smirks with contempt at the idea of a man marrying into a household in the Texaco scene. His knowledge of the history of coins suggests he has had a good education, perhaps in one of the schools that separate males and females justifying his dispositions in these matters.

Two. Chigurh has a strong set of principles regarding fairness and commitment to his promises – however twisted they may be – when has promised himself to kill someone he will do it (this part of his personality is revealed in one of the final scenes when he waits for Carla Jean – Moss’s wife – and kills her).

Three. Chigurh is concerned with the way people live their lives and lets faith pass judgment on them based on this history – as he says to the Clerk: You’ve been putting it up your whole life and you just don’t know it. Chigurh represents the Texas of the past times – a lawless country where either you adapt or you die – and if you have lived your life in a way that deserves a death faith will not preserve you.

Attributes

Chigurh is an iconic character whose image is determined to an extent by his relationship to the objects he uses or carries around with him.

One. There is an aesthetic to the way Chigurh kills. The first thing we know about him is that he carries an oxygen tank with a hose. Later this is revealed to be a cattle gun used to decapacitate livestock. For Chigurh this is the most humane way to end someone’s life as cleanly as possible – he is meticulous in trying not to get his hand dirty or have any contact with blood.

Two. In addition Chigurh carries a shotgun with a silencer, and a handgun that both follow the same principle of making a clean kill without disturbing sounds.

Three. Chigurh carries a pocketful of coins. He is familiar with their history and knows their dates. He uses them to measure the fate of the people who are on the ledge – he is unsure if they should be killed or do they still deserve to live. He is the one executing the rule but he is not then one making it – these are higher powers. Destiny happens whether the victims like it or not.

Internal Conflict

There is remarkable lack of interior conflict because what happens has already been decided and what will come too. It’s only a matter of time. He is here only as a spokesman. It is very unnerving to see his slow answers as if what he is saying came from somewhere else – god, destiny. What is happening is bigger than you and I. As if talking to a religious person. Despite an accident in the end the film he continues relentlessly. There is no stopping him.

External Conflict

Chigurh’s external conflicts are short lived and violent suggesting he does not enjoy seeing extended suffering. The use of a cattle gun supports this hypothesis as that weapon is used to kill animals with the least amount of pain. His conflicts are with people who do not want follow his rules of game play (the coin toss) which he externalizes by attacking and killing those who annoy him (for example Carla Jean). His personality conflicts begin with being cold and austere to himself; Chigurh does not display any internal suffering or pain or empathy. But he is still charming and likeably to the viewer – which is one of the mysteries of his character.

Objectives

Chigurh is hired to retrieve the drug money and kill Moss. However, this is not his motivation (he kills the people who hired him) – his motivation is justice and in his principles. He holds high morals about a certain way life should be and derives it from a higher power.

A Short History of Research Methods

The theory of knowledge has a long history. It’s begins with church fathers, and scholastics. Appealing to God as the source of all knowledge, and to scriptures as its proof.

Then, the followers of skepticism – Hume, rationalism – Descartes, empiricism – Locke, were less prepared to believe in simple truths. Modern thinkers grew increasingly tired of philosophy instead pursuing a strict scientific realism in schools of pragmatism, positivism, and materialism.

Whether looking for answers in religious belief or by seeking for rational explanations trough observation, humans have always been thriving to learn more about what’s out there.

Fictional ideas exist in a paradigm of conceptual fantasy; on the scale of possibility they have no requirement for being probable being only limited by one’s imagination. While there are philosophers such as Nancy Cartwright who argue for the existence of a degree of fictionalism in the scientific discourse (Votsis, 2004, p. 16), science aspires to create models which follow reality as closely as possible.

Science is not characterized by personal values and partiality, but rather by a certain academic disinterest. Owning to this culture of rigor, scientific ideas are tiny subset of all the creative thought generated worldwide; it is a specific form knowledge, dealing with the phenomena of the world in a systematic and structured way.

While the subject of scientific research can be anything that can be observed by the scientist, the academic world of science is organized into fields of study. There are the scientists who research biological, physical and chemical phenomena and those who investigate anthropological, social, and cultural subjects; but this is not a complete list. There are many overlaps in the structure of the academic world, and often the same phenomenon is studied from differing points of view.

Whatever the scientific field, the practice of science (what is it that the scientists actually do?) is best considered in the light of the scientific method. Although there are famous disagreements in the precise nature of these methods (such as Kuhn’s cautious attitudes towards induction in recognition of its fallacies), there are also common techniques of modern science.

The principles of formal mathematical logic and the categorization of independent and dependent variables in the deduction of cause and effect, and the requirement that each part of the scientific method should be falsifiable are just some of which practitioners deem almost universally essential.

The findings of science are shared in scientific papers, which, as science in general, need to be well structured and clearly organized. As such they are most often published in peer reviewed journals for the audience of the particular academic field.

More generalized publications, for example the journal Science also publish research from a wider range of fields. Students enrolled in university level courses are required to format their research in specific rigorous ways. Among the most common are the American APA and MLA styles for which the undergraduate and graduate lever professors are the primary audience.

This culture of publication plays a key role in the dissemination of science by allowing for reproduction and verification of results by repeating the experiments in question.

Thus the discussion of the structure of science and the nature of its methods of research demonstrates that science is cyclical by nature. Trough repeating patterns of research and investigation science is advanced, innovation and new technologies progressed. If something is not true, it can be demonstrated by a test. The scientific methods of analysis, synthesis, and the formation of theories are the methods used in the scientific pursuit for truth; they are a part of the culture of critical thinking are the basis for the creation of knowledge.

Works Cited

Votsis, I. (2004). The Epistemological Status of Scientific Theories: An Investigation of the Structural Realist Account. London: London School of Economics.

Power Politics: The Failure of Ethical Idealism

This paper will present arguments against ethical politics in general and Plato’s ethical idealism in particular on the basis that they will fail in the face of Machiavellian regimes.

Premise

In discussions of philosophy, two schools of thought are often pitted against each other as opponents or adversaries. They are idealism and realism – one focusing on what could be possible, and the other on what has been demonstrated to be possible, represented by the Platonic and Machiavellian stereotypes respectively. Whether supporting one or the other, in order to fully understand their relationship, one should begin by trying to understand the nature of politics. Choosing a model that one thinks most precisely defines the contemporary political reality is a good start; a definition that is simple enough for the purposes of this paper, and favored by the author, can be found in the title of Harold Lasswell’s 1958 book – Politics: Who Gets What, When, How (Lasswell, 1958).

By the fact of choosing Lasswell’s definition as a premise, one agrees with his analysis that the character of contemporary politics is hypocrisy. This is to say there are as many different interests, as there are stakeholders in a politician’s decision. Whatever the decision, the politician must create an illusion of reality that convinces each of the stakeholders to the extent of winning their vocal support, their financial assistance, and in a democratic system their vote. Thus the politician can continue in power; but many ethical failures and practical difficulties can arise. Why cannot this problem be avoided by subscribing to Platonic idealism?

Platonic Idealism

Plato evaluates political systems based on their perceived capacity to produce happiness for all citizens; that is to say not only for the individual, but for everybody – the whole society. Happiness is measured by the acts of being virtuous (the four principal being wisdom, courage, moderation and justice (H. Rice, 1998, p. 43)). For Plato, being virtuous, in turn, is based on understanding the true form of things. Therefore the intention of the political system – and there is a clear underlying intention in the Platonic system – is to create citizens who are aware of the true forms. This is to say each citizen has a true place in the society and by subscribing to their specific role, one can thus find peace and happiness.

First, in discussing governance, Plato suggests the state should have a guardian and “the perfect guardian must be a philosopher” (Plato, 1946, p. 389). This lover of knowledge must have the necessary ability and foresight for good governance. While this argument may sound fair, for there are good arguments to support strong leaders, it is the unlikely high degree of optimism about one man’s abilities and virtues that leads Plato to a mistaken path in his discourse. The nature of a philosopher king has been refuted by later authors. For example Rice writes in his 1998 treatment A Guide to Plato’s Republic: “the political arrangements he proposes in the Republic suggest that he believes it is actually possible to discover all the truth there is” (H. Rice, 1998, p. 51). Moreover, even if the politician presented as high a degree of foresight as Plato expects of him, considering the various pressures put on a politician, one could imagine, it is unrealistic to expect the politician to use his abilities only for the good of the people.

Because Plato establishes the basis of his ethics in virtues, and the guardian as the symbol of an ethical life, he creates the necessity for each and every individual of the society to be aware of the existence of these virtues. Only then could the citizens aspire towards the ideal. This would have been very unlikely in a world of the 4th century BC because of lack of between people living in different parts. And even today, while some shared virtues could be possible in a small city state where people hold strong personal relations, it would soon become near impossible in cities with millions of people, and even more so in countries with hundreds of millions, or for that matter for a planet with billions of individuals. Therefore the first basis of Plato’s first proposition could fail for practical reasons.

Second, Plato does not have a clear understanding of the distinction between ethics and politics (Hinchliff, 1982, p. 92). Plato establishes his political ontology as a direct reference to his idealistic ethics; that is to say he sees his ethics as a clearly possible political reality. Indeed, in the Socratic dialogues of The Republic one can almost imagine that ethics takes on a life of itself and has the power to create reality, with politics and flesh and blood politicians only considered as an afterthought. Here may be there reason why; for Plato ethics and politics are so intertwined as to be the same. He does not give much thought to the political juggling, consensus creation, power-play and other features of political life that one can witness in contemporary politics. Put another way, the difference between the ideal ways in which things should be, and the real ways in which politics and politicians would achieve these goals (or fail to do so) are not explored by Plato in any considerable depth.

This suggests that the nature of Plato’s political thinking is authoritarian and his envisioned system totalitarian. His ideas do not leave much space for alternative ethics, alternative (or foreign) cultures, or any ideas that are different from his idealized norms (the theory of forms). There is only one single standard of what is good. The institutions Plato would use for the promotion of his ethics arise from his imagination and do not directly interact with reality: In The Republic Plato explains the role of justice and harmony in the institutions: “justice is based on the idea of good, which is harmony of the world, and is reflected […] in the institutions” (Plato, 1946, p. 12). This line of argument leads to a strong refutation by Rousseau in his Emile: or, On Education: “When people wish to go back to a land of fantasies they cite Plato’s institutions“ (Rousseau, 2004).  Put in another way, Plato does not explore the direct consequences of his institutions to their stakeholders, or bother with looking for proof of what might be the practicalities or creating such institutions; his institution remain a though experiment without any testing in reality. Plato’s second proposition could fail because without a democratic process, his institutions would be created in a top-down fashion; and could thus be overthrown by the public if it did not find them agreeable.

Third, in all areas Plato reduces his ethics to such a degree of abstraction that there remains little relevance for practical application. Even if considered as ideals, merely as guidelines or inspiration for further thought, these ideals put into application would most likely result in a state contrary to the expectations of Plato. Instead of upholding the highest ethical principles, such a state would fail to provide for even the simplest ideals of contemporary time. This is to say: in the creation of an ethical state where all individuals aspire for the virtues set in the eternal forms Plato does away with democratic values. In search for the perfect model of a good life, the imperfections arising from freedom are disregarded. This is why the politics that might be a beautiful walk in the park according to Plato’s dialectic considerations would in reality soon become a hellish road to the ruin of the state as well as the ethics imagined by Plato.

Machiavellian Realism

Machiavelli (as have many later authors) unequivocally defies almost all the assumptions of Platonic ideals about state-building. He makes commonsense arguments that draw on his experience as a Secretary of the Republic of Florence, and the study of governance in history. Indeed, Bertrand Russell calls his theories “scientific and empirical” (Russell, 2004, p. 465). There is no ease to Machiavelli’s arguments. Reasoning like a practicing politician he transforms the pretty picture of Plato’s ethics-based governance into the harsh power-politics of a 16th century Italian city state.

First. Before any of the politician’s ideas can be introduced, Machiavelli expects his main problem to be the simple deed of staying in power. 

Contrary to Plato, Machiavelli suggests the politician to focus plainly on the practical problems of the office; ethics and the happiness of the people should not be the main concern of the statesman. For a politician to implement his ideas he has to remain in power; it is imminent that he sets this his first priority because “power is for those who have the skill to seize it in a free competition” (Russell, 2004) and there are plenty of those who are after it. Where Plato chooses to focus on the problems of the people, Machiavelli focuses on the ruler itself. With all likeliness, if one takes a measured view on the nature of political competition, and if the politician of Plato would compete against the politician of Machiavelli for office – the latter would go further to win the battle.

Two. Through  practical consideration Machiavelli brings to ones attention the “effectual truth of the thing” rather than “the imagination of it” (Machiavelli, 1998, p. 10) – the lifeblood on Platonic ethics. While Plato argues that one should aspire towards virtue, Machiavelli makes a more subtle point. He argues that politics cannot be led by a single set of ethical absolutes (or the ‘good life’ as defined by Plato) simply because people are unable to live up to such strict ethics:

“Men, walking almost always in paths beaten by others, and following by imitation their deeds, are yet unable to keep entirely to the ways of others or attain to the power of those they imitate.” (Machiavelli, 1998, p. 29)

Political life is not simple and clear cut; the politician will have to make sacrifices. Other politicians will not be that idealistic. Whether the Platonic politician wants to or not, he will have to work with this reality. Or put in Machiavelli’s own words “it is so far from how one lives to how one should live that he who lets go of what is done for what should be done learns his ruin rather than his preservation” (Machiavelli, 1998).

Three. Following Machiavelli’s line of thought further, one finds that once the politician has managed to gain power he has to choose the most cunning and deceitful methods of achieving his goals to stay in power. For if he does not, his opponents will defeat him and stop whatever he is trying to do. 

The politician cannot stop to question, what the ethical or just ways of doing politics are; he must explore all the avenues because his opponents will. This is the crux of the philosophical difference between the ethics of Platonic idealism and Machiavellian realism. A platonic ruler would not withdraw from his ideals if brought to this situation, whereas a Machiavellian ruler would go to the extent of lie and deceit to put his policies into action. Thus, for the politician to achieve his goals – whatever they might be, for the benefit of the people or not – idealism and an ethical mind will be a distraction. If the politician does not use all the means at his disposal he will fail to bring his ideas into reality.

Finally, Machiavelli is able to capture more of the features of the political world in his distinct lack of ethics (his ability to go to the extremes) than Platonic idealism could at its time. 

The failure of Platonic ethics is that it escapes application. Because Plato refrains from all the shades of gray that exist in the interests, premises, goals, but also the ideals of all the different political actors, he will make the politician – who would follow his teachings –lose out on opportunities,  and eventually lose the battle as well as the office. In as much Machiavelli sees such political nuances he also foresees the possibilities arising from them. In a sense Machiavelli’s politician has more foresight than the philosopher guardian proposed by Plato.

Conclusion

Where the Platonic politician will try to be ethical the Machiavellian politician will not be. He would demonstrate himself as ethical if necessary or unethical if the situation required it but in case would do everything to reach the practical measurable goal. 

The Machiavellian politician wins his battle for a single reason: he would go further to get what he wants. Where ethical problems arise for the follower of Plato, there is an open road for the Machiavellian.

Ethics cannot be just about the rights and wrongs of ideas, it must take a deep look into reality and find practical ways of achieving the values it upholds; otherwise ethics itself can become unethical if it spends too much time looking for the ideals of  a ‘good life’.  

While one considers whether the nature of contemporary politics is more Machiavellian or Platonic, one must not only look into the world of ideas but also consider the facts of reality – this is the true path to ethics.

Works Cited

H. Rice, D. (1998). A Guide to Plato’s Republic. New York City: Oxford University Press.

Hinchliff, P. B. (1982). Holiness and Politics. London: Darton, Longman, and Todd.

Lasswell, H. (1958). Politics: Who Gets What, When, How. New Haven: Meridian books.

Machiavelli, N. (1998). The Prince. Chicago: University of Chicago Press.

Obama, B. (n.d.). Ethics. Retrieved November 23, 2008, from barackobama.com: http://www.barackobama.com/issues/ethics/

Plato. (1946). The Republic. New York City: Plain Label Books.

Rousseau, J. J. (2004). Emile: or, On Education. Whitefish: Kessinger Publishing.

Russell, B. (2004). History of Western Philosophy. London: Routledge.

    Preventing "Shattered Glass"

    New Republic - Will whites vote for him

    The New Republic Magazine. Photo by Barack Magazines

    The New Republic, the respectable American magazine in Billy Ray’s film Shattered Glass has a few problems. Journalistic fraud and deception are rife when the uncontrolled and uncontrollable Stephen Glass invents journalism in his own head. Unfounded facts and misleading stories reach the audiences while errors go unnoticed by the editors.

    The journal that is advertised as the ‘in-flight magazine of Air Force One’ (Ray) publishes content that is often poorly checked, and in many cases – simply untrue. Eleven years later there are new ideas on of how such things might be prevented from taking place. New technologies and open communication hold the promise of preventing journalistic fraud and facilitating the creation of good journalism.

    The integrity of journalism depends on truthful and accurate information. In many cases,  and in particular in The New Republic information acquisition involved independent investigative journalists such as Stephen Glass practicing fieldwork, and fact-checkers checking facts against the journalists own notebook. Because every element of information produced by Glass was in essence proprietary – that is to say his findings could not be verified trough third parties – it was difficult to determine that his work in fact was truthful or accurate.

    Perhaps in the most basic of terms one could suggest a number of practical policies which would have been likely to work towards decreasing the prevalence of journalistic fraud and form something of a baseline that many contemporary media creators already have or would be likely accept. In addition to such practical considerations there is a philosophical movement that is on the route of changing the established paradigms of journalism.

    Firstly, on the practical side, a story with a picture is better than the one without a picture. Photographs have numerous functions in providing a comprehensive journalistic unit from illustration to commentary. At the very least pictures provide a proof duplicate of the events and action taking place before the journalist.  At a higher level they can add structure to the story underlining key elements and putting emphasis on the main points. If taken by the very best of photographers pictures allow the journalist to accurately convey the kind of complexity that is only presentable by a visual device narrating the atmosphere of the story. Photography was a readily available tool at the time of The New Republic but was only used after the Glass scandal.

    Secondly, elements such as video and sound add new dimensions of proof and accuracy, as do the maps, charts and other elements that complement stories in many magazines, for example in the National Geographic. Television stations were the first to learn that without video there is no story. News outfits such as CNN were the first to innovate in the new media space; they learned that they can create trust by presenting relevant information from third party sources (such as respectable blogs) on the side of the story. Later that trend of collaboration caught on with other types of journalism. Because a range of these today known and understood features of journalism were not as widely implemented as today in smaller media because of cost or other reasons at the time of the Glass’s controversy in 1997 it was far simpler to deceive the public.

    From the philosophical side of the matter there are three features of contemporary journalism that innovate on what was possible at the time of the Glass scandal. They compound to what could be called the pillars of open journalism.  With the goal of creating maximum transparency and by bringing together different media and multiple sources contemporary journalists create a package of journalism that puts emphasis on being open, comprehensive, and accurate. For people living in a network society and for those whose principal medium is the Internet such journalistic ideals are realized by tools of collaboration. One might argue that it is because of the virtues of collaboration that movements such as Wikipedia and Wikinews have been successful despite of rational criticism and reservations by many people. Although this is already a controversial point, the American writer Dan Gillmor would go even further:

    “An open source philosophy may produce better journalism at the outset, but that’s just the start of a wider phenomenon. In the conversational mode of journalism [...] the first article may be only the beginning of the conversation in which we all enlighten each other.”

    One could also imagine that by using the paradigm of these three pillars the editors and journalists of The New Republic could have fulfilled these idealistic dreams to a greater extent than was demonstrated by the actions of peers of Philip Glass. Today’s new media journalists have taken note of these three ideas inspired not by their peers from the history of journalism but rather by the success of the open source movement in the software developer communities and by ramifications of the ground-breaking technology that was created is such open communities .

    Indeed online publication is by nature more open and participatory than its preceding offline cousin. When mistakes are made online there is a high likelihood that someone notices and reports any such error encouraging thoroughness and fairness in content creation.  Judged by that token one might argue that the paradigm of open journalism in which all content is created in a participatory fashion would have entailed better journalism even at The New Republic.

    The ideas of open journalism and the use of innovative new technologies hold the promise of bringing a degree of comprehensiveness and accuracy to journalism unknown to Stephen Glass. In a philosophical sense the three pillars of open journalism have ramifications which make truthfulness and accuracy more possible than previously. It is in essence a paradigmatic shift in the realm of investigative journalism that Stephen Glass missed just by a margin.

    Works Cited

    Gillmor, Dan. We the Media. New York: O’Reilly, 2004.

    Shattered Glass. Dir. Billy Ray. 2003.

    Hamlet vs. Greek Drama

    Two plays were written that have time period of two thousand years of human history between them:  one that may be the archetypal Greek drama – Sophocles’ Oedipus Rex, and the other, among the most influential works in the history of playwriting – Shakespeare’s Hamlet.

    They share much in common, and in the words of Sigmund Freud as put forth in his The Interpretation of Dreams, Hamlet may be considered as “rooted in the same soil as Oedipus Rex” (Freud 175).

    What are the 3 characteristics that set them apart?

    The characters of Hamlet and Oedipus share the common treat of a tragic life. In the Nietzschean context they are both likened to the Dionysian man. And as it was pointed out by Nietzsche his The Birth of Tragedy, “both have had a real glimpse into the essence of things. They have understood, and it now disgusts them to act, for their action can change nothing in the eternal nature of things.” (Nietzsche 94) Even if these words mean nothing else for the reader, one must understand that Hamlet and Oedipus are trying to explain to themselves why things are as they are; why do people despair, why do they feel as if they have no power, and what can they do about it.

    Hamlet and Oedipus suggest there is a deep, quasi-existential force that commands people; that everything one does is already predetermined by some external force, be it history, society, destiny, or something else. Be it as it may but the extent of predetermination and the power of the particular force in action remains variable, and in question.

    For Oedipus, when his history caught up with his present and he learned of his parents abandoning him, he saw the following as something inevitable (even though his parents had only acted upon the perceived suggestions of the oracle), and he gave in to his presupposed destiny as exemplified by his cry for help:

    Aaaiiii, aaaiii . . . Alas! Alas!

    How miserable I am . . . such wretchedness . . .

    Where do I go? How can the wings of air

    sweep up my voice? Oh my destiny,

    how far you have sprung now! (Sophocles 83)

    Hamlet on the other hand is familiar with the idea of fighting back. In his view of the world – which may seem rather more modernistic –, and although he has become stuck in a plot which he sees and understands more than clearly, he perhaps, perceptibly – may have some influence over it. By that token it may be because of his modern outlook that Hamlet differs from Oedipus in grand scales; it may be that the first characteristic which sets Hamlet and Oedipus apart becomes apparent trough their ability to think about their destiny.

    But as Nietzsche pointed out, “knowledge kills action, for action requires a state of being in which we are covered with the veil of illusion — that is what Hamlet has to teach us” (Nietzsche 95). It follows thus that it is also their use knowledge that differentiates Hamlet and Oedipus – the second characteristic. If measured by that token and by the amount of philosophical things spoken by Hamlet’s character it becomes clear he is far greater in deliberation, or at least more practiced, than Oedipus (who even had the Chorus at his mercy to help him consider his future). Thereby Hamlet acquires an air of being more educated than Oedipus. For Hamlet the time taken to reflect was important, as it was for the integrity and mood of the entire play; his reflection had a decisive function, not unlike that of destiny –which in the same manner might become a potential force. This idea is perhaps best expressed not by Hamlet himself but by his arch enemy, his mother’s husband, King Claudius, who spoke of the killing of Hamlet:

    Let’s further think of this;

    Weigh what convenience both of time and means

    May fit us to our shape: if this should fail,

    And that our drift look through our bad performance,

    ‘Twere better not assay’d: therefore this project

    Should have a back or second, that might hold,

    If this should blast in proof. (Shakespeare 202)

    Had Hamlet been in the shoes of Oedipus, perhaps he would’ve killed himself. But would he ever make himself blind? Hamlet needed to understand the plots and conspiracies surrounding him in order to refute and revenge. But Oedipus on the other hand convicted and sacrificed himself at will. One wonders if Sophocles was pressured by the 24 hour rule of playwriting and the shortness of his play to make Oedipus reflect on the possibilities before him, or even to question. It follows that Oedipus’ character lacked the complexity of thought distinctive to Hamlet, and resembled only a small facet of Hamlet’s being, a kind subset of his personality.

    Due to the actions of Hamlet six people died, including himself; due to the actions of Oedipus, only two – his father and his mother. Hamlet as a play is three times longer, and in that time he gets three times more people killed. Perhaps if Oedipus had had more time on the stage he’d been as destructive. But as said Oedipus’ time was compressed into a 24 hour period as in all Ancient Greek plays, in contrast to the element of time in Hamlet which was far less linear, with various subplots leading to a story three times longer than Oedipus. Thus it was the use of time that is the third differentiating characteristic of Hamlet and Oedipus.

    If they had nothing else in common, Hamlet and Oedipus still both dealt in universals and humanity. One cannot ask whether Hamlet is “just about princes, or men of the Renaissance, or introspective young men, or people whose fathers have died in obscure circumstances?” (Cullen 36) as was the question posed by Jonathan Cullen in his Literary Theory – A Very Short Introduction no more than one can ask – is Oedipus just about the lives of kings and queens, and of prophets who know much about the future? Can it be said then that these are plays are about the philosophy of revenge, submission to destiny, and bad luck?

    No, Hamlet and Oedipus are more complex than that.

    Works Cited

    Cullen, Jonathan. Literary Theory – A Very Short Introduction. New York: Oxford University Press, 1997.

    Freud, Sigmund. The Interpretation of Dreams. New York: Random House, 1994.

    Nietzsche, Friedrich. The Birth of Tragedy. New York: Plain Label Books, n.d.

    Shakespeare, William. Hamlet. New York: Plain Label Books, n.d.

    Sophocles. Oedipus the King. Trans. Ian Johnston. New York: Richer Resources Publications, 2006.

    Track My World

    I recently started tracking my sleep.

    I use YawnLog. It has been surprising how well I sleep. But also how few dreams I can remember. There are only a few days in a month where I really remember what I’d dreamed.

    Here’s an overview of the service by LifeHacker, and ReadWriteWeb. Plus other (more advanced) sleep tracking services.

    Want to create a movie like this? Use Xtranormal to easily convert text to video.

    What if I could track everything? Imagine knowing exactly all the products you own or have ever owned, all the services you have consumed, you current health up to the minute. Lets take for example clothes. I could share on Facebook where I bought it, what did it cost, who else has it, how many are there (= how unique my shirt is).

    • Track
      • Clothes
        • Cradle to cradle
        • RFID
        • Sleeptracker.com
        • Gymtracker.com
        • Connect FB, Twitter
      • Food
        • Cuisine
        • Restaurants
      • Sleep
      • Location
        • Livelocation
        • iPhone App
          • Sell your location to be targeted by ads tagged iPhone news videos to Big Media

    The Lust for Images

    Why do people construct their world in images? This article reviews some reasons, why the world on images looks so desirable and beautiful.

    The French film critic André Bazin has been quoted to say “cinema replaces our gaze with a world that conforms to our desires” (Bazin, Dudley, & Gray, 2004, p. 12). By now this observation is decades old, yet there are three reasons why this idea remains relevant to the contemporary discussion about why people construct their world of images.

    One – images create perceptions. There is a famous text-book example demonstrating how this is done. The experiment was conducted by the renowned montage theorist Lev Kuleshov in the 1920s. An actor was filmed with a neutral expression and suggestive images were inserted before and after the shot. Although at the time it was impossible to achieve aural consistency (films were silent), the images themselves were enough to deceive the audience. The emotions of the actor, whom the viewers congratulated for superb acting, were purely a product of the viewers’ imagination – determined by the suggestive images. Thus the gullible nature of the casual viewer of the time (one must remember, this was at a time when media was not as ubiquitous as it is today) was revealed.

    This example alone begs the question of image-truth. There are those, who necessitate the existence of a limited object such as the original material photograph. For example the literary critic Walter Benjamin who considers that images lose their integrity (a certain aura) in reproduction, has argued that “truth reveals itself in the auratic appearance of the photographic object, but it is an historical instance” thus “to breathe the aura” means to experience perception in terms of a moment (Leslie, 2000, pp. 51-2) which would make Kuleshov’s cinematic experiment a valid auratic experience.

    But increasingly there are those who disregard such philosophical considerations and embrace reproduction, for example Andy Warhol who already in the 1960s created works that relied only on reproduction (such as Ten Lizes) expressed in an interview the opinion that “all department stores will become museums” (Warhol, 2004) implicating reproduction of the images, with no apparent pity over such a development. Whatever side one takes, the profound consequence is the realization that even the original auratic images may be untruthful, and images in the supermarket don’t necessarily have to be untruthful – meaning there is no longer a universal qualifier.

    Whether truthful or untruthful, the discoveries made in the twenties had a profound influence on how images are constructed. The two classic Russian films edited according to montage theories of the directors themselves Battleship Potemkin by Eisenstein and Man with the Movie Camera by Vertov are direct descendents of Kuleshov’s discoveries. These films were not particularly concerned with hiding cuts between frames or creating smooth transitions (nor was it technically as easy), but they did manage – by using tricks of montage such as double exposure, playing the films backwards, and so forth – to create a perception that was true to the way the director experienced reality. Vertov’s work was particularly impressive considering the almost MTV-like style he created decades ahead of its time (admittedly with influence from Walter Ruttman). Even though the commercially produced films of contemporary Hollywood may look smoother, their ability to construct perceptions is merely an elaboration and refinement of the achievements of early Russian cinema. The substance of image-making has remained the same – images tell stories.

    Two, understanding of how images work gives the image-maker power to create narratives. Whether these narrative are false, deceitful and untruthful or contrariwise, accurate and truthful, is up to the filmmaker. What is certain though, is that such control over the cinematic image became possible principally thanks to the analytical power unleashed a decade before Eisenstein and Vertov. The Russian Formalist movement inspired image-makers to analyze and deconstruct images so they might better understand their own work and thus improve upon it. The distinguishing feature of the movement was the aspiration to have a formal understanding of images without the disturbances of philosophical discourse, cultural values, or political manipulation.

    Some authors have argued that Russian Formalism had “no need for a theory of interpretation separate from a theory of the sensation of things as they are perceived” (Simpson, Utterson, & Shepherdson, 2004, p. 344). If one considers this to be accurate, the artist and the historic context of the image, even to some extent the truth of image itself become incidental for the formalist. More precisely, they become a secondary interest. In the formalist consideration of the image the primary interest is with the elements within the work. By immersing oneself in the visual language, the researcher can focus on understanding the image without the pretexts and values of outside reference. The power structures that exist inherently within the image become that much clearer (but also that much value-free).

    There is a common visual language independent of the interest or objective for which the images are created. The language of images is one of subtleties and suggestions. Images engage in flirtation with the eyes and the mind of the viewer, creating illusions which lead to needs and aspirations. The elements of an image have narrative interest in characterizing the object. What makes such constructed images so desirable is their “unity” (Dondis, 1973, p. 96) or simply put –the wholesome perfection of images that consider harmony, balance, consistency and symmetry in their composition. Each element in the image contributes to the overall feeling that the work produces in the audience.

    It is perhaps most useful to analyze images using structures and categories thus dividing the work into discreet elements. To take a practical example, commercial software that is used for constructing 3D animations break images down into distinct parts each of which can be manipulated. Thus one can start from the superficial, and define a texture for every object in the scene. Textures have various properties such as color, reflectivity, roughness, smoothness, as well as many others. From a psychological standpoint, each of those decisions makes the audience connect with their own personal experience and thus revive certain memories and relationships inside the brain.

    Another observation one can make about an image is that different categories of objects use the image space for creating patterns. Objects may have similar or dissimilar placement and their sizes may be different. Such patterns attract the eye and may also suggest meanings. One object can obscure the other – and imaginative objects that the viewer contrives inside the head can become as real as those unseen – however their meaning is not strictly determined. The French author Martine Joly argues that such plurality of meaning or to use her word – polysemy – exists in every complex work (Gamboni, 2002, p. 14). The composition or deliberate lack of composition (which is also a composition in its own right) creates a pattern (even if an anarchic one) of objects, forms and shapes – telling a story that can be interpreted in many ways.

    Areas of bright color and bright tonalities portray a sense of lightness whereas the opposite can create a sense of weight. On the plane of an image shadows do not act as in reality, but appear as gradients that go from light to dark, subsiding slowly if the light source is large or close by, and cutting deeply if the light source is small or far away. If one considers preceding narratives in the history of image-making such as biblical heaven and hell, light and dark can convey values of good and evil.  Objects that are blurred appear to be moving fast and add to the dynamism of the scene. As does shallow depth of field (which is a common aesthetics of many Hollywood films). The opposite is deep focus which is more democratic in its demonstration of the scene as it reveals all and gives the audience the power to look past the subject. This was precisely what was as advocated by André Bazin who felt this was the aesthetics of an objective reality (Mitry & King, 1999, p. 195).

    It may appear simplistic and foolish to enumerate such apparent insignificance but these are the subtle ways by which the image-creator (editor, photographer, and filmmaker) leads the viewer. By selecting and editing reality and creating the aesthetics appropriate for one or other situation, he forms the perception of the audience often without being explicitly identified or noticed.

    What began as a Russian literary movement and was transformed by its interest in images has also a profound influence on scientific development. By analyzing the formal features of an image, researches are able to make quasi-scientific observations about its construction. Just as the words of a spoken language, these observations are revealing the ‘new words’ of the visual language. Such research, now undertaken by large networks of computers with specialized software, has implications for advertisers who aspire to tell the stories which engage the audience in predictable and measurable ways. They allow the image-maker employ statistical and data-centric knowledge in designing the most effective image, rather than relying solely on one’s artistic faculties.

    Three, narratives have a profound influence on reality. While one single image can be looked upon in many different ways, series of images suggest a story. Certain psychological processes underlie how images are seen. For one, the spectator and the image occupy different spaces – one is looking at the other and the other is being looked upon. Proceeding from that idea, philosophers have described the male and female points of view. There is a term known as the gaze popularized by social theorists such as Foucault and Lacan that aspires to capture this notion. McGowan explains it thus: “when we buy into the illusion we have a sense of control over what we see on the screen” (McGowan, 2007, p. 4) The male gaze may be seen as sexualized whereas the academic discussion (and some controversy) over whether the female gaze exists (and what is its nature) is still ongoing. One can go beyond the imagination of professors and philosophers, and picture the capitalist and socialist gaze, the cultured gaze, and the uncultured one, the asexual point of view, and the child’s point of view, and so on and forth.

    All the preceding notions about the gaze serve to explain that there is a diverse marketplace demanding images with a range of different stories. There are people whose desire is a certain perception of reality. Photographers who understand such psychological (and cultural) currents – with sensibilities towards that particular gaze or that particular point of view – can provoke emotions in those people by telling the right story in their image. Perhaps in newspapers the image of starving Sub-Saharan children would be taken from above as God;  or from an equal height as a companion; or from below as a servant. The relative sizes between objects as well as their perceived sizes in relation to the depth of image have narrative value, and the image-maker will frequently use these methods to tell a story. Whoever grasps the personal psychological idiosyncrasies of the individual can exert an influence on the whole audience.

    In conclusion, the nature of images is the same today as it was when Bazin spoke of the cinematic gaze that conforms to our desires. However the scientific and non-scientific, emotional and effectual understanding of the power of images is increasingly widespread in the global village. The creation of images is still essentially selective, but there are many more people doing the selection in every area of life – starting with cinema and the media. So why do people construct their world in images? An observation made by Walter Benjamin is more relevant today than it has ever been – “the camera is now incapable of photographing a tenement or a rubbish- heap without transfiguring it […] It has succeeded in turning abject poverty itself, by handling it in a modish, technically perfect way, into an object of enjoyment“ (Sontag, 2001, p. 107)

    Thus it is the image-maker who by his selection and composition of images creates perceptions in his own psychological image. Perceptions perpetuate narratives and narratives change reality. The narrative, even if one is unaware of its effects, has a certain subconscious level of influence on the viewer. While for the uninitiated viewer an image may be something simple, and the work of a photographer may go entirely unnoticed, one does point out – oh, this is so beautiful – I want to live like that, I want to be like that.

    Works Cited

    Bazin, A., Dudley, A., & Gray, H. (2004). What is Cinema? Los Angeles: University of California Press.

    Dondis, D. A. (1973). A Primer of Visual Literacy. Cambridge, MA: MIT Press.

    Gamboni, D. (2002). Potential Images. Chicago: Reaktion Books.

    Leslie, E. (2000). Walter Benjamin. London: Pluto Press.

    McGowan, T. (2007). The Real Gaze: Film Theory After Lacan. New York: SUNY Press.

    Mitry, J., & King, C. (1999). The Aesthetics and Psychology of the Cinema. Indianapolis: Indiana University Press.

    Simpson, P., Utterson, A., & Shepherdson, K. J. (2004). Film Theory. New York: Taylor & Francis.

    Sontag, S. (2001). On Photography. New York: Picador.

    Warhol, A. (2004). Fashion. New York: Chronicle Books.

    Future of Clothes?

    One. Animated Clothes

    Let’s take sharing to a whole new level.

    What if I could put my favorite YouTube videos on my t-shirt?

    My video-shirt would become prime advertising space.

    Because my location could be tracked by GPS, I could be payed by companies for the impressions I made on other people.

    Just by walking around.

    And I would get extra credit for the people who actually came close and touched my t-shirt.

    Painted on jeans.

    Two. What if clothes could produce energy if exposed to light. I would charge my mobile phone just by putting it in my pocket. My clothes would catch the solar rays hitting me while walking around. But of course, I would only war it if it looked looked fabulous. Any successful fashion technology should.

    Three. What if we did Cradle to Cradle? If my clothes malfunctioned I would take them back to the producer. There my clothes would be disassembled into parts for the next version. I could have beta t-shirts. And I can could go and upgrade at the store. And get a better, newer version.

    Four. What if we did an Intelligent Fitting Room? Cisco has already produced an “Intelligent Fitting Room” that displays information about the clothes being experimented in the Mitsukoshi store in Japan and Galeria Kaufhof in Germany. This was done by tagging all the clothes with tiny RFIDs. I can certainly imagine the next step. I would add this information to the my profile. This way I could share my clothes on Facebook. And let friends tell me what they think. And help design different looks (sometimes I’m just horrible at choosing what to buy and wear).

    And if there was anything wrong with the apparel, I could easily file a claim or cash in a guarantee right from my profile. This would make for a far more convenient and integrated shopping experience. Because all the clothes my clothes are on my profile, I can look for other clothes that fit my style or go with a particular outfit or theme.

    ILets go one step further. If I tracked all the clothes I wore, the system could calculate my preferences and give me feedback about my style. From the shop’s point of view, this system would increase sales by increasing the visibility of goods and keeping track of usage of clothes (provided I allowed this) leading to better clothes and more efficient management of the inventory. This is a true intelligent wardrobe!

    Five. The way clothes are produced will change. What if clothes could be replicated or printed at home. There is Japanese artist, who has experimented with such designs. Although his works are far from achieving the usability of normal clothes, these are first steps. I would design my own clothes in a 3D software and print them out. More difficult designs could be e-mailed to the company for production and could be picked up at the store.

    What would you pay to show your  Twitter on my shirt? (Logging into my t-shirt based on hourly rates).

    It might be obvious. But it’s worth reminding.

    Technologies are not readily and cheaply available in all parts of the world.

    That is to say – future is not spread evenly. It is very possible to create that future by looking at what has already been invented elsewhere and applying that technology locally.

    Screen culture is not ubiquitous, yet.

    3D printing and cheaper, flexible screens embedded within the fabric of the cloth will come mainstream ways to express oneself as well as make money.

    Fruit in Portugal (Madeira)

    Here is the same for fruit.

    • Fruits
    • Mirtilo mustikas
    • Manga
    • Anona
    • Abacate
    • Diospiro
    • Marmelo
    • Beterraba
    • Abobora
    • Beringela
    • Coentro
    • Alface
    • Louro
    • Oregano
    • Cogumeol shitake
    • Malagueta
    • Ervilha
    • Couve flor
    • Nabo
    • Couve brocolo
    • Alho frances
    • Castanha
    • Jengibre
    • Cuernicus
    • Aneto
    • Menta
    • Cebollino
    • Hurtela
    • Perejil
    • Coentros
    • Ruda
    • Manjerona
    • Endro
    • Hierbabuena
    • Coentro
    • AZariel
    • Funcho
    • Aipo
    • Granadilha
    • Maracuja amarelo
    • Pitaya
    • Romas
    • Diospiros
    • Goiaba
    • Maracuja
    • Ananas dos Azores

    Fish in Portugal (Madeira)

    Here is the full list of species available at the local supermarket. I did not have a camera with me so the pictures are from Wikipedia.

    • Fish
    • Tamboril
    • Tainha
    • Truta
    • Dourada
    • Boca negra
    • Robalo
    • Garoupa
    • Faneca
    • Ruivo
    • Garapau
    • Goraz grande
    • Corvina
    • Requeme
    • Sargo
    • Pargo
    • Cantaril
    • Abrotea Media
    • Pota
    • Polvo
    • Lula
    • Espada
    • Burie
    • Berbigao
    • Ostra
    • Buzio canilha

    Internet Entrepreneurship Business Incubator. World Bank Video

    Top 25 World Problems — Causes on Facebook

    While I support those organizations I have many doubts and criticisms about their ways of doing things / tegevus. These are the areas I have read extensively about and have a positions. However there are certainly issues I am not aware of and/or do not hold a position. I would appreciate if you would bring such issues under my attention.

    I may seem cruel but I primarily support causes that have a larger audience.

    Specifically regarding bureaucracy, transparency and efficiaccy of their projects. I care about my time and money and view each good deed as an investement. I expect to have results.

    Full disclosure: I am passionate about the named causes. Feel free to contact me for ventures or business opportunities in the following areas.

    He hired the local people back on the land to take care of it.

    No logging companies have cut trees since then.

    Here are some of the ideas I’ve supporyed over the years. I put it here so no one could come and say I told you so.

    Development

      • 35 billion usd for the whole of africa per year
      • Put all these numbers from ngos inside that system
      • Investing in global stability
        • No crops = instability, violence
      • Success stories
        • Abolition of school fees 8usd = 30 million more children in school
        • Measles eradicated
      • Causes on the iPhone
      • Project funding
        • Currently Unclear communication
        • Widgets around the web “Fund building this well”
        • “Follow building this well”
        • Live web
        • In development causes constant feedback instead of written reports

     

    This list does not pretend for any scientific method. I’ve merely hand-picked the categories into which people have put their causes on Facebook using the Causes application.

    Facebook: if you can provide any further statistics, this would be helpful.

    Environmental Concerns

    Pollution of air, lack of clean water, and soil erosion. Depletion of natural resources such as water and oil. Decreasing quality of air. Garbage and plastic bags. Stop Climate Change. Supports causes for Solar Panels, Wind Turbines, Carbon Capture, Geothermal, and Wave power.

    Social Concerns

    Population Growth. Increasing hunger. Increasing poverty.

    Freedom

    Internet. Net neutrality. Freedom of speech. Corruption. Freedom of the press

    Conflict

    Nuclear prolification. Fear. War. Dislocation.

    Human Rights Wish List

    Equality. Minority rights. Gay rights. Abolish death penalty. Racism. Genocide prevention.

    Animal and Plant life

    Animal Rights / Stop Animal Cruelty. Animal Testing. Cosmetic testing. Animal welfare. Use of fur. Bull fights. Whaling. Bush meat.  Diversity of Species. Endangered species. Extinsion of species. Dendrolagus matschiei. Protect wildlife. Rewildering projects.

    Specific animals in Danger

    Jangse river dolphin. Gorillas. Sharks. Sea Shells. Chinchillas. Philipine Eagle. Coral Reefs. Biomes.

    Domestic Violence

    Child abuse. Abuse of women. Domestic violence. Child pornography. Gun and knife crime. Sexual violence. Human trafficking. Child labor.

    Madeira Notes

    Madeira
    Madeira is a Macaronesian island in the Northern Atlantic. I visited an array of places Porto Moniz, Ponta do Pargo, Santana, Pico do Arieiro, Pico Ruivo, Curral das Freiras, Sao Lourenco. Funchal hosts Conservatorio escola das artes, Comboio de sombras. Madeira hills tunnels paint scifi stripes tatoiine race starwars white suits cgi clothes production desktop clothes replicators reduction of chinese labor.

    • Madeira
      • Apuntia ei ole kaktus
        • Travessa do alto 13
          • Rochina 32 buss
        • Campo da Borca
        • Escola de artes e oficios
        • Web
          • Brasfrut.pt
          • Madeiraorchid.com
          • Igino solar panels near pharmacy

     

    StreetCream Survey

    Soviet Formalism

    Notes from an editing theory class by Ines Gil.

    Realism

    The editing must be visible. Editing is a tool to connect one thing to another, it is not expressive. Narrative continuity.Realism is about the ambiguity of the world.
    Soviet Cinematographic Formalism

    Contrary to realism. Was born at the time of the Russian revolution 1917. It’s the editing that makes the film. Lev Kuleshov, Kuleshov effect. Filmed a close-up of a man with a neutral expression. Filmed other things and edited the neutral expression together with the other objects. The film was shown to a group of people. Depending of the editing and the other objects the viewers understood the man’s expression in different ways and each time congratulated him on his perfect acting abilities.

    Sergei Eisenstein

    Editing for attracting (symbolic editing). Editing for conflict. Predefined meaning: The associations created in the viewer are planned by the writer of the film. Contrary to realism. Perfect for propaganda. Collision between shots. Visual conflict. The writer creates the film as a series of images not as the reality. Desynchronization of space and time in editing. Associated shots may have different totally times.

    Causal function of the editing. Cause and effect. Association between two shots creates an effect. Narrative discontinuity of space and time. In Philosophy the dialectics of Hegel. Thesis + antithesis = synthesis.

    Three principal functions. Augments or creates drama. Association between various points of views. Dialectic function. Different types of light. Argumentative function. Ideas and values. The methodology of image analysis is the to know the basic forms.

    When I understand I tend to understand everything. When I don’t understand I tend to understand so little I can’t even make a question.

    The story is created by the text and the music. No hero to guide us trough the film. In Soviet editing instead of showing or associating meaning with shots, the meaning is directly suggested with objects. See Battleship Potemkin.

    Walter Benjamin

    When the photograph appear it brought about a big change in art of theater, it was no longer alone. Before. Every work was unique. Authentic (existence of the original). Material. Divine intervention (dependence on god). Aura (atmosphere, something that make the work transcendental). It allows the work to be special and hold a certain distance from the viewer and creates respect and mystery. Authority of the social differentiation (who owned or created a work was part of a selected elite). Direct perception. The esthetics of ‘beautiful’.  After. Multiple and reproducible. Cannot make a difference between the original and the copy. Immaterial. Esthetic autonomy, human hand (image created by a machine). Transformation of the aura. Close to the viewer, usual, common, does not create respect. Emancipation. Fruition of the masses. Everybody can create and own photographs with facility. Indirect reproduced perception. The esthetics of shock (started with Durchamps work of art Fountain with the urinal). At the end of the day we are talking about technological change. Leaving a hungry dog to die in a public place to show the idea of how Africa is being treated

    Andy Warhol

    1963. Stenographic like a commercial idea. Aura of immortality. There’s only one work this way. Using technology created a new aura for the image. Mass production degrades the aura. Despecification of the image. The image is no longer unique. Degradation. Fall. Image analysis contextualizes the image. Look at videos that analyze paintings. Andy Warhol is an example of superficiality. Total neutrality.

    Directing Actors

    Notes from a directing class by Jorge Paixao da Costa.

    Actors Studio

    Stanislavsky. Actor Studio, Meril Streep, Anthony Hopkins, Nicholas Cage, Sean Penn – Exteriorization of emotion. mental actors: John Malchovich. Actors are often chosen by they personality. Actors Studio was created by Elia Kazan, Chery Crawford, Robert Lewis -> replaced by Lee Strassberg in 1948 school reformed and Stanislavsjy system introduced.

    Theater Laboratory

    Rchard Bilevski. Maria Ouspenskaia. 1926 – Group Theatre.

    Poetic vision, symbolic object. Excercise of the animal – trying to find new forms of expression. How to be an ant, bear, dog etc in various mental states and situatuons. Ex a frughtened cat. Look up on youtube.

    Finding the particular emotions of the personagem ab express them.

    You receive a bad message and feel like a heavy hipopottamos. Seduction like a cat trying to ask for food. Rich cobtent for inspiration.

    Preparation of the actor in Cinema

    Menorization, concentratuon, affective memory, reading, cincentratuon of the character.

    Biography of the character. Where is the character, contextualizatuon of the scene. Contextualizing thetime. 1920s? 90s? What is the backstory? What happened before the scene? What is the motivation of the character? Needs. Wants. Emotional state. Hurting feet? Euphoria? Director must know this. What happens in the scene explicitly / implicitly? Formalism vs Spontanity?

    Elia Kazan
    Strong motivation constructs the character what how why? James Dean. Dialogues are secondary / faces, looks etc tell the story. Take time for looks.– Reactions of one character to the behaviour of the other character. Interior contradictions of the character. — Give life to ibhects and to their interaction with the characters.– Usage of What if? to contentxualize the character. Actor shouldnt think about what the text should say but listen to the opposite person and respond naturally to have coherence in the dialogue. Never start wirh word but with action.– find subtexts. Poetic vision stilization of the personality. East of Eden 1954 James Dean notice looks, symbols, subtext.

    Directing Actors

    12 points of objectivity of the actor. A director leads the characters (not the actors). Objectives of the character in the scene / in the film.

    Director manages the objectives of characters
    Cause and effect

    Nuclear objective. What does the character want more than anything? Found while reading the script. Objective of the scene. What is the need of the character during the scene?

    Obstacles
    Physical and emotional obstacles and mental barriers that keep the character from attaining his objective in the scene and in the film
    Substitution
    Find a real person for reference of the need. Ex: need to be loved
    Interior objects
    The images in the head of the character when he speaks about a person, object, or event
    Impulses and actions
    An impulse is a thought detonating an action
    Ever time a thought changes there is a change in the impulse
    Actions are mini-objectives in the scene that support the objective of the scene and the entire film
    The previous moment
    What happens before the scene
    From physical to emotional
    Place and the 4th wall
    Using the camera-wall gives a feeling of intimacy
    Actions and Things
    Use of things and accessories that produce behaviors
    Interior Monologue
    The unspoken discourse inside the head of the character
    Previous Circumstances
    Back story of the character
    Accumulated life experiences determine the form how the character relates to life and consequently personalizes it
    Such experiences must be previsioned by the director and used by him for the development of the character
    Let it go
    Technique uses the intellect of the actor for characterization but it is not a brain exercise
    The technique is a way to create pure and raw human behavior by living inside the character and developing him naturally and spontaneously as a live person
    For this to work the actor must believe in the character and have faith in the director so both can relax and let it flow
    Meisner: living truthfully under imaginary circumstances

    The method of acting. The director must think of all the actors. Method of Ivana Chubback. Most recent elaboration.

    Cartilha
    Bestial
    – it is not directing but directing characters in the story

    – dia 30 mayo 9-13 and 14-18
    -
    Analysis of the principal objective nuclear

    DA

    - Stanivslavsky (1863-1938)
    - Budovky
    - Eisenstein (Ivan Terrivel)
    - Psychological realism (theater). Inner search. The actor gives form to the representation. Theater of the actor. The director does not decide the form of acting. The actor uses his own experiences to give form to the role.

    Formalism tries to deceive the viewer through acting, while in realism the actor is himself with his real emotions.

    - Unconcioul
    - Subconcious

    Subconcious lets unconcious pass to conciousness. Like memory / dreams.

    System – Stsnislsvsky
    - 1) Relaxation of the body. Ex: empty the mind and concentrate only on the sounds.
    - 2) Concentration: wake up the senses. Ex: peel an orange and eat the orange feeling it all. Take a shower and be concious of the temperature, ptrssire of the water concentrating on all the sensations. Affective memory. Experience and remember.
    - 3) Wake up the emotions. Remember spontaneously something that happened in his life. Ex: being humiliated
    Method – Actors Studio

    Nonetheless, the actor should never lose himself snd enter into a catharsis.

    Adapation. Dialogue between people. The actor should concentrate on the inner space of the partner not his physical appearance. This changes everything.

    The director should always be an actor. This enriches his ability to direct.

    Narrativa classica. Stanislavsky: an action is always the result of another action that creatd the appropriate feeling. Cause and effect.

    Exterior / interior. Contrary: the actor starts with his inside and expresses it to the outside world.

    Stanislavsky: interpretaion is the vehicle of identification between the personagem and the viewer. How to regognize a realistic action? The identification is emotional through empathy.

    Stanislavsky: poetic vision. Stiling of the direction. Accentuate the specificity of every character. Realism is a subjective interpretation. This is not naturalism – an objective representation.

    Poesia – stilistic writing.

    Use of subtext. Suggesting something without completely revealing it. It is not obvious in the scene. It’s always ambiguous. Adds richness to scene, very often used. Stanislavsky uses ‘symbolic objects’ for the same end.

    - Auguste Gil pt poet. Bata levamemte
    - Visit to the opera
    - May 11 – test 1800

    Cast
    - Equilibrium
    - 7-8 strong characters will cannibalise each other and ruin the balance. The cast is chosen around the principal character. When the main character changes the whole cast changes.

    - Mystery of sintra
    - Dramatic potential of a scene. Importance of the scene in the entire story (usually a person – who is the scene?). The importance of analysing each scene. Instruments of the actor: 1) The actor uses his past experiences. 2) Imagination (yet some actors don’t have any imagination) 3) Immediate experiences. Abilities (swimming, driving a car, being drunk, etc, etc) – fazer laboratorio. 4) Memory.

    Ivanna Chibbuck. 12 points of Objectivity of the actor.

    Sociedade-civil.blogspot,com
    Eritrean music videos

    Ecologic clothes
    Ecars

    Antonio. A Day In The Life Of A Writer.

    This is Antonio Dos Santos. A Portuguese writer who has self-published 3 books but never made it.

    I followed him around Lisbon - for a couple of days – observing what he did, and who he talked to. If you understand Portuguese, he has some insights on the difficulties of being a writer.

     

    You may also want to read my production notes to understand some of the decision I made.

    Koyaanisqatsi

    Celebration of the natural and a warning of the human technological influence of the planet and the environment. A conceptual journey through the landscapes of our world.

    This film is an essay on the destructive force of the contemporary societies on the environment.  It’s an apocalyptic vision of the collision of two worlds – urban, technology and capital driven human beings versus the natural environment.

    It is an associational formal system as describe by some imageologist, but presents more of a process rather than telling a story with a beginning and an end.

    This means there is no temporal order of characters, and the film finds its structure and characters in the essence of its ideas.  The film invokes a mythical natural planet Earth. The Earth has stories and fairy tales, and it is a sort of a personified being; it looks alive. It makes one feel that humans are out of place on this planet.

    Although the philosophy behind the film might be not acceptable or interesting for some, after seven years in production, at least visually, in terms of sound, and in terms of feeling, this film is a breathtaking masterpiece.

    Released: 1983, USA Length:  87 min, Director: Godfrey Reggio

    StreetCream Research Proposal

    Introduction
    StreetCream is a proposed online street fashion publication created by people themselves in through a set of rules that resembles a game. Celebrating creativity in it’s most fashionable forms we will use the medium photography to take readers on the streets of Lisbon and immerse them in a world of breathtaking beauty, color, and style. For some the streets are nothing, for some they are the catwalk. You will see what fashion labels that girl is wearing from head to toe. StreetCream plans to start in the summer of 2009.

    Marketing Decision
    This is a proposal for carrying out marketing research into the preferences of potential StreetCream readers. We will clarify consumer expectations towards the product. This will help us guide the information and product design decisions to attain maximum reader satisfaction.

    Decision Problem
    - Whether to launch the product? Assess market acceptance for the product.
    Purpose
    - Grow Readership
    Research Objective
    - Find customer needs. Find brand personality. Find niche.

    Background
    Street style blogging / journalism is a pop-culture phenomenon that became popular in Japan in 2005 with the FRUiTS Japanese Street Style Magazine. Today there are hundreds blogs covering street style in many of the metropolises of the world. There is no such blog in Lisbon.

    Marketing Research Problem
    As the proposed research is for a startup, the conclusions will affect the whole concept of the product.

    Information I am looking for?
    Demographic and Socioeconomic Variables
    Age?
    Male / Female?
    Sexual habits?
    Shopping habits?
    Disposable income?
    Media consumption:
    Which blogs does She read?
    Identify light users and heavy users.
    Values and Opinions
    Towards gay marriage.
    Technological Capabilites
    What you need to know to make the decision?
    What should the product be like to attract consumers
    To give support to the decision?
    Is She my Facebook fan?
    Does She follow me on Twitter?
    To know if we have enough people interested in the product?

    To know the best configuration of the product?

    Objective
    Purpose: Marketing research is carried out in order to clarify consumer needs towards the proposed media product. Understanding potential consumers leads to better information design. We need to fulfill the desires of our use, to have a chance on the marketplace. User Experience, Content, and Placement of the blog must be designed according to those desires.

    With limited resources it will not be possible to focus on all platforms. For example having a strong Social Media presence will mean there will not be funds to develop an iPhone application. Developing an iPhone application will mean there are no funds for other mobile devices. So where should we focus?

    Thus our main objective is to:

    - Identify readership preferences towards 1) UX 2) Content 3) Placement

    Research Questions
    These questions are designed to give a qualitative overview of the possible match between the survey filler and the profile of the target customer.

    UX: Huge pictures and no comments? Or small pictures and analysis?
    Name
    Fabrolous
    FabStreets
    Something else
    Tagline
    What the Planet Wears Today?
    Identify people?
    Name (Wallpaper Magazine)
    Age (Most blogs)
    Location (Few blogs)
    Anonymous people?
    Content: Should we concentrate on a certain
    Style?
    Hipster (Most blogs)
    Emo
    Formal (Few blogs)
    Age?
    Teens
    18-24 (Most blogs)
    28-34 (Most blogs)
    Over 40?
    What aspect of fashion should we concentrate on?
    Bags
    Shoes
    Hats
    Shirts
    Accesories
    Everything
    Should we discriminate by Sex?
    Females
    Males
    Perspective
    Locally orientated
    Global
    Placement: How many readers are engaged with a street fashion content on the
    Website
    RSS Reader
    Mobile phone
    iPhone
    Twitter
    Facebook
    Somewhere else?

    Tools
    Survey Potential Readers
    Track Existing Readers with Google Analytics.
    Create Focus Groups with Get Satisfaction
    Online Focus Groups
    GetSatisfaction.com
    Script for interviews / focus groups
    Count Twitter Followers
    Count Facebook Fans

    Hypothesis
    Experience from Street Style Blogs helps us to makes some hypothesis about possible market responses. Public data for blogs.

    Measure user numbers for top blogs.

    Hypothesis 1: there will be more interest from people outside Portugal.
    Hypothesis 2: there will be significant interest from readers of similar blogs in other countries.
    Hypothesis 3: there will be no significant interest from random people on the street aged 18-25
    Hypothesis 4: Portuguese shops will be interested in advertising on the web page

    Content
    We expect users to

    UX
    We expect users to prefer simple designs with large high quality photography. Clear descriptive text to identify objects in the pictures.
    probable answer to yout question is…

    Research Design

    Marketing research is gathered using a systematic approach. The survey includes both primary and secondary research. There are both quantitative questions that give numeric output, and open-ended qualitative questions that are assessed subjectively.

    As the product is online, the survey is conducted in the same environment i.e. using online tools. Individual customers will fill out a number of forms adapted to specific questions. After the survey the they will be shown screenshots of other Street Style Blogs placed side-by-side i.e. London besides Sidney besides Istanbul to test their reaction.

    Secondary Data
    There has been little scholarly or institutional research into street style journalism. The studies that exist concentrate on fashion marketing in general and make few provisions for the particulars of a online marketing and blogging. Moreover, there is no such data available about Portugal and any insights gathered may be inaccurate or culturally biased. The nature and objectives of such data are under question because they are not focused on street fashion.

    We have come up with a set of questions to help us formulate an informed opinion about the state of the market. The questions will help us clarify the concept of our product. New insights will be gained towards designing a product better suited to the market. Perhaps most importantly, the survey helps us eliminate impractical or uniteresting ideas and focus on simplifying the product experince.

    Primary Data
    While there are many questions that could be asked it is also important to keep the survey concise. Otherwise users will get bored and fail to complete the survey. The visual form of the survey has also been given a lot of thought. The design of form field and buttons is oversized to be easily selectable, clear and non-threatening.

    It may come under consideration to draw a prise between the completers of the survey. Talks about sponsorship deals with clothes retailers are ongoing.

    Part 1: Demographic and socioeconomic characteristics.
    Part 2: Lifestyle.
    Part 3: Attitudes and opinions.

    Part 4. Surverying past experiences. While not a representative sample of the readership, these personal choices provide us with user knowledge and individual insights that qualitative research is unable to offer. Moreover, these open ended question may provide insight into the relationships between measurable variables. Concerning research outcome, these questions help us formulate better hypothesis and iterate towards a superior understanding of the readership.

    Who. What. Where. When. Why. How.

    Survey: Quantitative Research
    –Purpose: how many potential readers are there?
    –Population and Sampling
    –Procedure

    Survey: Qualitative Research
    –Purpose: How should the blog be designed? Structured? Placed?
    –Population and Sampling
    –Procedure

    Abstract
    StreetCream is the proposed brand name for an upcoming street style blog in Lisbon, Portugal.

    People are bad at projections. They are especially bad at projecting their own feelings about something that is unclear. People are unlikely to want something they don’t understand. A reliable way of testing user interest is to create a sample, and then survey if they want more of it.

    For optimal results, Marketing must work in conjunction with the product design process. That is to say, as design has become iterative, so too must marketing research. To dig deeper into the consciousness of the customer, there must be interaction and follow up.

    Measuring customer needs at a particular point in time is not sufficient. Marketing research needs to become live and continuous. Reports that measure something at a specific time have limited use. The Internet is changing too fast for this to work well. People make purchasing decisions in real time. The projections they make for the future are wishful but not accurate.

    There are as of now no direct competitors on the Portuguese market. There are fashion magazines and there is event photography. But there is no publication that gives the reader a taste of the streets of Lisbon. Because of the global nature of the Internet, street fashion blogs from all over the world fight for the same eyeballs.

    The assumption is that the product itself is the strongest marketing tool. On the Internet, the alternative choice is only one click away. Feed readers have augmented this reality, stripping away even the design of the publication leaving only bare content.

    Or to use an image, how to from 0 to 100 in the fastest time possible.

    High Fashion Trend is all about popular designer brands like Louis Vuitton, Chanel, Christian Dior, Dolce and Gabbana. The Brands found on the Streets though are different. They are the brands found in Shopping Malls. List of brands that could be identified on the Streets.

    Changes in design and content will be informed by the proposed research. Targeted at the future StreetCream readership, the research will gain insight into the wants and needs of the reader.

    When approved, this research project will enable the creation of knowledge, that will guide the design choices necessary for the successful launch of StreetCream.

    Three of the traditional four Ps of marketing are applicable to StreetCream.
    The Price of the product is free.
    The Place is the URI. Also the placement of the blog in search, directories, and social media.
    Product and Promotion as the main influencers of the marketing outcome.

    Market: People who Read Fashion Blogs.

    Literature Review
    Classical Fashion Marketing has been concentrated on print publishing. Street Style blogs are a relatively new part of fashion marketing. The format has been successful in differing countries. One of the most famous blogs, namely The Sartorialist was voted among the most influential fashion leaders in New York City.

    The barriers for access are low and it is not easy to become profitable. The paying party of a blog are not the consumers, but the advertisers. The market for StreetCream are not the readers but online retailers, the websites selling clothes on the Internet. They are the ones buy advertisement on the blog.

    We expect clear identification of brands in the photographic content is key to winning their interest. While using social media such as Facebook and Twitter we should also recognize brands by using clear titles and descriptions. Linking directly to the products on online shop websites is not recommended.

    Fashion brand can be divided into two groups. First, there are the brands that everybody has access to. Generally, the brands seen on the streets are readily accesible to a large audience. Second, there are the luxury brands that have a limited audience. These are aspirational brands with a relatively small consumption audience thus commanding a price premium.

    Attachment 1
    Fashion brands are characterized by corporate ownership. What are seemingly different shops in the shopping mall often belong into the same group. The following is a list of some of the popular brands and their owners.

    Inditex Group: Zara, Bershka, Pull & Bear, Massimo Dutti, Stradivarius, Oysho, and Uterqüe.
    Richemnont: Cartier, Van Cleef and Arpels, Baume et Mercier, Mont Blanc, Chloe, and a partnership with Ralph Lauren.
    LVMH: Fendi, Givenchy, Donna Karan, Kenzo, and Marc Jacobs.
    PPR: Gucci, Yves Saint Laurent, Sergio Rossi, and Puma trough stock.
    Phillips-Van Heusen: Calvin Klein, Sean John, and Michael Kors.
    GAP: GAP, Banana Republic, Old Navy, and Piperlime.
    Nike: Nike, Umbro, Cole Haan, and Converse.
    Urban Outfitters: Urban Outfitters, Anthropologie, Free People, and Terrain and Leifsdottir.
    Adidas: Adidas and Reebok.

    Accessory production is characterized by licensing deals.

    Luxottica, the largest eyewear producer sells under their own brands Oakley, Ray-Ban and Persol but also produces for brands such as Chanel, Burberry, Dolce & Gabbana, D&G, Donna Karan, DKNY, Miu Miu, Prada, Polo, Ralph Lauren, Sergio Tacchini, Tiffany & Co, Versace, and others.

    Safilo, the competitor produces for Alexander McQueen, Diesel, Dior, Emporio Armani, Giorgio Armani, Gucci, Hugo Boss, Jimmy Choo, Marc Jacobs, Stella McCartney, Valentino, Yves Saint Laurent, J.Lo by Jennifer Lopez, Banana Republic, and others.

    - Design a questionaire on Google Docs and Spread around
    - Design a blog / pdf with a preview of Lisbon Street Fashion. Question: Do You Want More? Need to make sexy pictures.

    The blog must be extremely clearly defined. Because of information noise the ones that are clear are the most memorable.

    with original photography from the streets of Lisbon.

    The market of a blog are the advertisement buyers. However, this is not true for a startup. Advertisements can only be sold once there is readership. Advertisement sales won’t happen, if there are not enough readers to interest the ad buyer. Starting from that unique startup perspective, the marketing question inevitably becomes:
    - how to gain maximum audience in minimum time and cost?

     

    Inspired by the fashion I see on the streets of Lisbon, I decided to create a game with a focus on street fashion.

    There’s a number of international pages such as lookbook.nu and pages in other countries.

    But there’s not a single page in Lisbon.

    I started out by asking potential readers about the type of fashion they wanted to see. And the types of images, and how often should I post.

    The forms created with Wufoo.com were instrumental in getting good results. And Facebook and Twitter allowed me to distribute the survey to plenty of people.

    The link: streetcream.com

    The Thin Blue Line

    Morris creates a dramatic re-enactment of a crime scene investigation of the murder of a police officer on road patrol. There were two people who were near the scene but they tell different stories and it is difficult to find out what really happened. The evidence gathered is circumstantial, and some of the police officers on the job are incapable of even remembering the number plate of a fleeing car.

    Released: 1988, USA

    Length:  103 min

    Director: Errol Morris

    Morris was the man who broke the Cinema Direct style and started to make documentaries that looked cinematic. He seems to be saying there is no reason why the truth should look shaky and badly composed.

    While this is perhaps not his most popular film (the later works like this year’s Standard Operating Procedure seem to have chosen themes which gather a larger audience) it should still be noted that with this film Morris in essence established a new kind of nonfiction film making.

    This film is really something else. It is innovative in almost every aspect and when seen at first it might not even seem to be a documentary. Yet it is in the sense that it tries to document reality.

    LaSalle Admissions

    I was accepted to LASALLE in Singapore. However, I’m unable to go as I cannot afford the tuition fees. Bummer.

     

    Dear Kris,

    We are pleased that you have been accepted into Level 2, Film studies at
    LASALLE College of the Arts. Attached is your offer letter.

    Please feel free to contact me should you need more clarification.

    Kind regards,
    Mandy Lim
    Officer – Admissions

    These were the photos I submitted.


    Olympia

    Filmed during the 1936 Summer Olympic Games in Berlin, Riefenstahl likens the German athletes to the Greek athletes from ancient times.

    Although we watched only a half an hour excerpt of the film some of the ideas expressed became quite clear in that length of time. There were idealized forms of historical references and allusions to the ideas that the German race has continuity from the Ancient Greece.

    We see the strong Aryan man and the beautiful Aryan woman in their proper positions. There are people in unison joining hands for a common goal. The images seen are quite graphic and even geometrical with actors positioned at right angles.

    Moreover the film is strongly ideological, and one cannot shy away from making comparisons with its content from Riefenstahl previous Triumph of the Will.

    The scenes have a purity that is reminiscent and suitable to the ideals of Hitler.

    Released: 1938, Germany, Length:  111 min, Director: Leni Riefenstahl

    Alice in Wonderland

    The essence of Alice in Wonderland is a Choice. As in the Matrix
    there is a question what is down the rabbit hole?

    Choice between the virtual and the real.

    Possible scenes
    Alice looking trough (behind) the looking glass
    Alice choosing to drink the red liquid

    Ideology
    Reality: being connected and disconnected at the same time. Asking a question? What is down the rabbit hole? Alice in the Wonderland. The Matrix. Asking. Choice. Risk. Doubt. Questioning. Choice between ignorance and knowing. Questioning the status quo. Freedom? Excitement. Looking behind the looking glass.

    Production

    Makeup

    http://www.modelmayhem.com/523894

    http://www.modelmayhem.com/508811

    http://www.modelmayhem.com/425337

    http://www.modelmayhem.com/642190

    http://www.ukscreen.com/crew/diogo

    http://www.modelmayhem.com/612012

    Alice Experiments in Wonderland

    http://blogs.orlandosentinel.com/entertainment_stage_theat/2008/01/theater-revie-3.html

    http://www.sciencedaily.com/releases/2007/03/070322105323.htm

    http://da-lj.livejournal.com/247935.html

    Examples

    http://www.instablogsimages.com/images/2007/10/10/hondas-concept-car-puyo_179.jpg

    small screen 3.0

    http://www.flickr.com/photos/shesjack/2909545714/

    http://www.flickr.com/photos/shesjack/2889068584/

    IMG_6834

    Bicing: Public Bike Usability in Barcelona

    Bicing public bikes in Barcelona. Photo by Gill Rickson

    A CouchSurfer in Barcelona showed me how I can rent a bicycle from any of the 400 station spread around the city. He pays a monthly fee of 30 Euros for the privilege.

    The system is smart.. Broken bicycles are detected (those taken out, and immediately returned). The locals love it. It is easy to use, and probably the simplest way to get around the city. Barcelona has Bicing, the public bicycle transport system. Paris has Velib. So what is Tallinn doing?

    On a larger note, how come there is still not wireless in the city buses, the metro, the trams and the trolleybuses? Wireless internet in public transport should be a right.

    Fashion Words

    For use in photography class.

    Fashion Words

     

    soft

    wawy

    bouncy

     

    liquid

    fresh face

    rich

    natural

    feminine

     

    graphic

    geometric

     

    punky

     

    pehme

    laineline

     

    värske välimus

     

    suitsused silmad

     

    vaba

     

    Documentarism

    In his treatment “Documentarism of Cinema”, the author Manuel Penfria presents a theory of documentary film that questions the nature of cinema from a universalist point of view going back to the common roots of both documentary and fiction filmmaking.

    The hypothesis is that there is no difference of essence between documentary and cinema; just the difference of degree of how cinematic a documentary can become. Historically, both were born when filmmakers started to capture images of people’s daily lives.

    By that token, he argues, recording people in location is the essence of documentary. Moreover, as this is the beginning of documentary film, as well that of cinema at its earliest, it is for both their most natural stage.

    Later in the 20th century, the Grierson School (Grierson was considered the father of British documentary film) legitimized the use of reconstruction in documentaries, bringing a new degree of cinematic form into documentary filmmaking.

    Newer filmmakers such as Errol Morris have taken the idea to extremes. Morris is the best example because with his documentary The Thin Blue Line, he proved that a documentary can created exclusively of constructed images. It is the search for truth that makes it a documentary; in Morris’s film the truth is based on the personal accounts of the people who went through the experience of a murder.

    The camera’s part is to say – I was there, this is the truth. This is why portable equipment is of such great importance to documentary filmmakers. The use of portable sound gave birth to Direct Cinema. And indeed, according to the author, technical innovations were also seminal for the French Cinema Verite movement, inciting the interest of French anthropologists such as Jean Rouch who saw it as a way to have a deeper understanding of humanity.

    Today the distinction between cinema and documentary film is partly created by the phenomenon of indexation. That is to say, because of market realities, films are put into distinct categories such as comedy, action, adventure, and documentary. The viewer always has to have some previous knowledge of the film so as to be able to make a selection in the abundance of choice.

    This leaves little space for all the shades of gray that exists between such strict denominations.
    In general, while there may be differences of approach to what is a documentary between various schools of thought in the world of documentary theory as well as practice, the author argues, the most renowned documentary makers such as John Grierson would agree that documentaries are primarily about investigating the world. They are about curiosity and about finding out new things. In practical terms this means talking to people, checking facts and finding information.

    ArtBART — San Francisco

    At the time of doing this project I was unsure what journalism or media really meant. So I was inspired by the MIT Media Lab and decided to involve human – machine interaction in my work. The content is being created by humans using software on an iPhone and displayed on screen throught the ArtBART metro system.

    Democratic Art. Imagine a collaborative art project. The experience of commuting to work on a train is boring. The Bay Area Rapid Transit system has wireless installed. Every person can use the Brushes application to make art while in the train. As there is wireless, the artwork can be emailed to a special address. It will show up on the screens in the train and in the stations. Users can vote on the works lifting the best works to the top. BART + Wireless + Brushes.

    The link: artbart.me (Update 2012: offline)

    And here’s the presentation.

    Art Bart Democratic Art

    Two things are true.

    One. The experience of commuting to work on a train is boring.

    Two. The Bay Area Rapid Transit (BART) system has Wi-Fi wireless installed.

    Imagine a collaborative art project. Every person can use an iPhone or iPad application (Brushes, Photoshops, and so forth) to make art while in the train.

    As there is wireless, the artwork can be emailed to a special address. It will show up on the screens in the train in real time. And in the stations. Users can vote on the works lifting the best works to the top. BART + Wireless + iPhone.

     

    Idea In Development

    I’m developing an art project that I want to build on the San Francisco BART trains.

    The name I came up with is ArtBART and here’s a work-in-progress presentation.

    I’d appreciate any new ideas, contacts, or help with developing the project further so we can make it a reality.

    The abstract is this. MobART. Why should art be restricted to the galleries. Why should it only be created by artists? What if I said every one of us is and artist. What if I said art is everywhere. What if I told you 60% of the people in San Francisco have the tools to make art in their pocket.
    These are precisely the things being said this century. Art has become democratic and everybody who wants can create it. So lets make some space for it. Lets do it where people go every day. Let do it where they have the time to do it. In the metro. On the train.

    Technical Solution

    Use the Brushes application. Use the built-in functionality to e-mail the finished artwork to BART. An automatic system will display the artwork on BART screens.

    Use projector to display drawing on the wall on both sides. The most democratic form of art-making. Innovative. Modern. Unknown (relatively) way of creating art.
    Invites. The project does not need formal openings and closings in with speeches and famous artists. The catalog will be entirely digital and accessible trough a website.

    Artists

    Space.

    Bay Area Rapid Transit system trains and stations. Why? BART was among the first companies to open real time schedule information to third-party developers. BART has high speed wireless connectivity so screens can be installed inside the trains as well as in the stations. Bay area has the highest number of iPhones in the world.
    Used Literature for the Narrative. This is the Cutting Edge of art since it first became popular in 2009.
    Logistical Foresight
    LCD screens need to be installed in all the trains. Metro stations already have them. It depends on negotiations with the metro company whether these will be temporary or could be part of a long term investment. After the project they can be reused for display of advertisements or public information.
    Justification in three I’s.
    Inspiration: anyone can create art. Innovation: a new use for the metro. Internationalization: collaboration without borders.
    Advertising. How to involve the largest number of people? Advertizing for the project will be based on word-of-mouth. Facebook and Twitter accounts will be set up that announce new artworks that have been uploaded.
    Timeframe. The length of the project depends on the participation gradient. We expect the first to be slower with early adopters taking part. The second week word of mouth will have traveled enough and commuters will be familiar enough with the system to try it out by themselves.
    To quickstart the project we can recommend two approaches. Hire artists to sit on the train and draw. This means there is always someone using the system as an example (Preferrable). Post personnel with teaching experience to explain to commuters what they need to do. Paste posters on the walls with explanations (additional costs on poster design).

    Audience

    Participants. Young: 18 to 25. Owns and iPhone or other mobile device with capacity for drawing. Bay Area has 800 000 such people. 80% of the take the BART daily.

    Goals

    Promote creativity among the public. Show people the possibilities of out of the box thinking.

    Future Prospects

    As the project has some viral properties, if managed properly there are possibilities for viral spread and copy in other metropolicies. The limiting factors are. Access to Internet in the metro. Number of mobile devices with art capabilities in the hands of citizens.
    Creativity. Innovation. Artistry. Ingenuity. Invention. Originality. Democracy. Openess. Freedom. Open Culture. Participatory Culture. Access. Imagination. Fun. Participation. Collaboration. Competition. Ability. Playful Culture. Lucity. Ludicus.Childlikeness.Capacity. Power. Empowerment.

    BART. Bay Area Rapid Transit. Budget: Fees and Expenses Unit. Unit Cost. Installation. Total. Video Projector. Artist Travel. Commitee Travel. Advertizing. Purchase of Artwork. Software Development.

    Download ArtBART Presentation

    MOBART
    Inviations
    While this is in essence a democratic project with a strong emphasis on participation, inviting renovned digital artists will lend some credibility to the project. Three high visibility stars will be invited:
    - Jonathan Davis
    - Jeremy Sutton
    -
    Invites
    The project does not need formal openings and closings in with speeches and famous artists. The catalog will be entirely digital and accessible trough a website.
    Music
    Because music plays and important role in every human activity, the works will be viewed in an electronic music concert every friday. Together this makes for 4 parties.
    Absract
    Why should art be restricted to the galleries. Why should it only be created by artists? What if I said every one of us is and artist. What if I said art is everywhere.
    What if I told you 60% of the people in San Francisco have the tools to make art in their pocket.
    These are precisely the things being said this century. Art has become democratic and everybody who wants can create it. So lets make some space for it. Lets do it where people go every day. Let do it where they have the time to do it.
    In the metro. On the train.
    Brushes
    Brushes is a natural media painting application designed from scratch for the iPhone and iPod touch. Featuring an advanced color picker, several realistic brushes, extreme zooming, and a simple yet deep interface, it is a powerful tool for creating original artwork on your mobile device.
    Brushes allows you to choose any color (including transparency) using the hue/saturation color wheel. With virtually unlimited undo and redo you never need to worry about making a mistake or backing up too far.
    BART

    Technical Solution

    People will use the Brushes application available on App Store to create artwork. Thanks to wireless coverage inside the trains, creatives can use the applications built-in functionality to e-mail the finished artwork to BART. An automatic system will display the artwork on BART screens in the trains and stations.
    • Use projector to display drawing on the wall on both sides
    • The most democratic form of art-making
    • Innovative
    • Modern
    • Unknown (relatively) way of creating art
    Example Works
    Artists
    Space
    Bay Area Rapid Transit system trains and stations.
    Why?
    - BART was among the first companies to open real time schedule information to third-party developers.
    - BART has high speed wireless connectivity so screens can be installed inside the trains as well as in the stations.
    - Bay area has the highest number of iPhones in the world.
    Used Literature
    • http://www.wired.com/gadgets/wireless/news/2009/02/submissions_iphone_art
    • http://www.wired.com/culture/art/multimedia/2009/02/gallery_brushes
    • Cutting Edge
    • http://www.intomobile.com/2009/03/14/fingerpainting-on-the-iphone-not-as-bad-as-you-might-think.html
    Narrative
    Logistical Foresight
    LCD screens need to be installed in all the trains. Metro stations already have them. It depends on negotiations with the metro company  whether these will be temporary or could be part of a long term investment. After the project they can be reused for display of advertisements or public information.
    Justification in three I’s
    - Inspiration: anyone can create art
    - Innovation: a new use for the metro
    - Internationalization: collaboration without borders
    Advertising
    How to involve the largest number of people? Advertizing for the project will be based on word-of-mouth. Facebook and Twitter accounts will be set up that announce new artworks that have been uploaded.
    Timeframe
    The length of the project depends on the participation gradient. We expect the first to be slower with early adopters taking part. The second week word of mouth will have traveled enough and commuters will be familiar enough with the system to try it out by themselves.
    To quickstart the project we can recommend two approaches:
    - Hire artists to sit on the train and draw. This means there is always someone using the system as an example (Preferrable)
    - Post personnel with teaching experience to explain to commuters what they need to do
    - Paste posters on the walls with explanations (additional costs on poster design).
    Audience
    Participants
    Young: 18 to 25. Owns and iPhone or other mobile device with capacity for drawing. Bay Area has 800 000 such people. 80% of the take the BART daily.
    Project Goals

    Promote creativity among the public. Show people the possibilities of out of the box thinking.

    Future Prospects
    As the project has some viral properties, if managed properly there are possibilities for viral spread and copy in other metropolicies. The limiting factors are:
    • Access to Internet in the metro
    • Number of mobile devices with art capabilities in the hands of citizens
    Creativity. Innovation. Artistry. Ingenuity. Invention. Originality.
    Democracy. Openess. Freedom. Open Culture. Participatory Culture.
    Access. Imagination. Fun. Participation. Collaboration. Competition.
    Ability. Playful Culture. Lucity. Ludicus.Childlikeness.Capacity. Power.

    Empowerment.BART. Bay Area Rapid Transit.

    Budget: Fees and Expenses
    Unit. Unit Cost. Installation. Total.

    Video Projector
    Artist Travel
    Commitee Travel
    Advertizing
    Purchase of Artwork
    Software Development

    2009 is the year for creativity and innovation.
    ArtBart.me was first conceived by Kris in early 2009 for a culture class in uni lusofona. Having judget that the time was not right yet (only the iphone was popular) he waited. Now in 2010 many more people have a device in their pocket that can draw. The time is here.

    StreetCream

     

     

     

    RESEARCH PROPOSAL
    Introduction
    StreetCream is a proposed online street fashion publication. Celebrating creativity in it’s most fashionable forms we will use the medium photography to take readers on the streets of Lisbon and immerse them in a world of breathtaking beauty, color, and style. For some the streets are nothing, for some they are the catwalk. You will see what fashion labels that girl is wearing from head to toe. StreetCream plans to start in the summer of 2009.

     

     

    Marketing Decision

    This is a proposal for carrying out marketing research into the preferences of potential StreetCream readers. We will clarify consumer expectations towards the product. This will help us guide the information and product design decisions to attain maximum reader satisfaction.
    Decision Problem
    - Whether to launch the product? Assess market acceptance for the product.
    Purpose
    - Grow Readership
    Research Objective
    - Find customer needs. Find brand personality. Find niche.
    Background

    Street style blogging / journalism is a pop-culture phenomenon that became popular in Japan in 2005 with the FRUiTS Japanese Street Style Magazine. Today there are hundreds blogs covering street style in many of the metropolises of the world. There is no such blog in Lisbon.

    Marketing Research Problem
    As the proposed research is for a startup, the conclusions will affect the whole concept of the product.
    • Information I am looking for?
      • Demographic and Socioeconomic Variables
        • Age?
        • Male / Female?
        • Sexual habits?
        • Shopping habits?
        • Disposable income?
      • Media consumption:
        • Which blogs does She read?
          • Identify light users and heavy users.
      • Values and Opinions
        • Towards gay marriage.
      • Technological Capabilites
    • What you need to know to make the decision?
      • What should the product be like to attract consumers
    • To give support to the decision?
      • Is She my Facebook fan?
      • Does She follow me on Twitter?
    • To know if we have enough people interested in the product?
    • To know the best configuratio