· Argentina Stories

Salta

Salta 11. Mai

Ma käisin sel ajal veel Salta ülikoolis antropoloogia loenguid kuulamas kui tutvusin samast linnajaost pärit kursusekaaslasega. Tema nimi oli Roberto Lazo. Ta oli tantsuõpetaja ja temagi tundis huvi etnoloogia ja kohalike indiaanlaste kultuuri vastu.

Ühel kuival päikesepaistelisel päeval, nagu neid põuase kliimaga Valle de Lerma orus tihti ette tuleb, jalutasin kodu poole. Valgeks võõbatud savimajadelt peegelduv keskpäevane päikeselõõm pimestas mind, kui tänavanurgal põrkasin kokku Robertoga.

Mees oli mind juhtumuse üle silmnähtavalt rõõmus ja kohe peale kombekohaste suudluste vahetamist tahtis ta teada, kas ma äkki temaga koos Peruusse sõita ei tahaks?

Olin ülimalt rõõmus pakkumise üle, kuid pidin ka tunnistama, et mul polnud sentigi hinge taga ja selle kuu üür vajas veel maksmist. Arvasin: „Kui kahju, oleks nii tore olnud, kuid tõepoolest pole ju mingit võimalust minna!” Roberto ei jätnud naeratamist ning vastas lihtsalt: „no hay problema” – temal on võimalik mind niisama tasuta kaasa võtta.

Jäi nii. Paar päeva hiljem, varajasel kolmapäevasel veel väga pimedal hommikul otsisin tühjadel tänavatel aknas põlevat tuld, kus pidi olema Roberto. Leidsin ta koos Fernandaga viimaseid asju pakkimas; paar minutit hiljem saabus takso ja läksime.

Salta 13. Mai

Bussijaamas oli meid kokku kuusteist, kuid peale liigutavaid kallistusi ja pikka hüvastijättu sõprade ja sugulastega, asus teele üheksa reisikaaslast: tantsijad Roberto, Fer, Keka, Ariel, Diego, Gaby ja Cesar, ning lisaks mina, provisoorse ametinimetusega „euroopa ajakirjanik”.

Tee Limasse osutus piisavalt pikaks, et kõigi nendega hästi tuttavaks saada ning peale kolme päeva erinevates, varieeruva mugavusastmega bussides, olime suured sõbrad.

Tõustes mööda serpentiine 3000 meetri kõrgusele, laiusid meie ümber ja taga eelmäestikud, teed olid käänulised ja ohtlikud; teede ääres võis näha mälestusmärke hukkunutele, kes siin või seal kaljult alla olid sõitnud. Edasine tõusmine läks aeglasemalt ja piirdus 4000m piiriga Tšiili ja Argentina vahelisel piiril, kus võisime öelda, et olime jõudnud Altiplanole.

Vaatamata suhteliselt madalale kõrgusele hakkas mõnelgi meie seast halb ja Diego ning Ariel pidid võtma väikese puhkuse bussi tagaosas. Reisisaatja kinnitas, et kord mõne nädala jooksul hakkab kellelgi ka päris paha ja selleks otstarbeks on neil varutud hapnikuballoonid ja –maskid – mingit põhjust muretsemiseks ei ole.

Salta 13. Mai Õhtul

Tacna, Peruu. Tacna linna bussijaamas, Peruu Tšiili piiri lähedal, saime teada, et meil on aega pea pool päeva, enne kui stardib buss, mis viib meid *, kus hiljem on võimalik saada pilet suunaga Limasse.

Mind on alati rõõmustanud inimeste oskus teha tühjast kohast midagi meeliülendavat ja toredat. Niisamuti tolles igavas bussijaamas tinistasid Ariel ja Cesar kitarri sel ajal, kui Diego ja Gaby tantsisid ja mina pildistasin.. Me kõik tundsime ennast hästi tehes midagi nii lihtsat ja kuigi oleks võinud panna maha kübara, et inimesed, kes kogunesid meid vaatama, saaksid midagi annetada, ei pidanud me seda vajalikuks.

Tacna kesklinnas lähenesid meile kohalikud kaupmehed, kellel oli pakkuda müügiks valik kelli soodsa hinnaga. Kuigi praegusel juhul tundub tegemist olevat lihtsalt odava idamaade impordiga, ei ole ka võltsitud Rolexite ja teiste järgi tehtud või varastatud kaupade leidmine keeruline.

Salta 23. Mai

4000 meetri kõrgusel mäetippude vahel maailma kõrgemail geisriväljal jalutades ootan ma päikesetõusu. Järekordselt on siin jäiselt külm ja nähes esimesi päikesekiiri läbi kõigehõlmava auru filtreeruvat, suudan mõelda vaid auravast kakaost.

Salta 26. Mai

Arica, Tšiili. Boliivias toimuvate rahutuste tõttu olime sunnitud on marsruuti muutma ja naasma läbi Tšiili. Meie õnneks tundis Roberto piiriäärses Arica linnas antropoloogi ja tantsuprofessorit Manuel Mamani, kes korraldas meile majutuse ülikooli staadioni ruumidesse, kus harilikult puhkavad sportlased.

Salta 27. Mai

Atacama kõrb, Tšiili

Calama linnas võtsime bussi suunaga Argentinale.

Jätsime sõpradega hüvasti; nemad jätkasid sõitu Saltasse, mina tahtsin koduteel näha ka Atacama kõrbe ja Boliivia soolajärvi.

Atacama on kõige kuivem kõrb Maa peal, vaieldavalt vanem ja kuivem kui Antarktika kuivemad piirkonnad. Atacama teatud osades ei ole vihma sadanud alates sellest ajast, kui inimesed on seal sademete hulka mõõtnud.

Kuivuse tõttu on kõrbes maailma suurimad caliche ehk naatriumnitraadi (salpeeter) varud, millest valmistati lõhke- ja säilitusaineid. Tänaseks on piirkonnas kaevandamine lõpetatud ja rafineerimisjaamad suletud.

San Pedro de Atacama nimelises külas astusin koos elava brasiillannaga bussilt maha ja sattusin väikesesse tolmusesse, vaid mõnest liivasest tänavast koosnevasse, kuid turistidest lootusetult üleujutatud külla.

Brasiillanna leidis kiiresti oma varem välja valitud hotelli ja selgus, et ka mina olin soovinud samas kohas ööbida.

Järgmisel päeval selgus, et San Pedro on hea stardipaik jalutuskäikudeks kõrbes, kus kunagi ei saja ning ka vähemhuvitavate tuuleerosioonist uuristatud kivide juurde, mille põnevad nimed on tihti vaid paarkümmend aastat vanad ja kuhu mitmed Lõuna - Ameerika erinevatest piirkondadest suure turismipotentsiaaliga kohta elama asunud giidid rõõmuga tuure korraldavad.

San Pedro populaarsuse olemuseks on eelkõige reisid värviliste Laguna Colorada ja Laguna Verde järvedeni, kus suured flamingokolooniad aluselisest veest vetikaid filtreerivad ning üle maailma suurima soolajärve, Uyuni.

Reisikorraldajaid on palju ja mitmesuguse kvaliteediga: mõni korraldab jääkülmadeks öödeks turistidele tekid, teine sunnib reisijat enda varustusele lootma. Märkida tuleb ka seda, et tuuri hinna sees nimetatud kuulub täitmisele siis, kui seda ka sõidu ajal juhile meelde tuletada.

Makstud kõrgemale hinnale vaatamata, ei kuulunud meie jeep, kus istusid sees kolm austraallast, mina ja meie boliivlasest autojuht Roberto Morales, kindlasti mitte sellele firmale, kes meile tuuri müüs – üle soolaväljade viis meid just tema, sest ta oli parajasti seal.

Roberto on turiste üle Boliivia soolaväljade vedanud viimased 6 kuud. Vaikne ja sügava silmavaatega mees, sõidab ta edasi-tagasi igapäevaselt ja teinud seda mõne kuu jooksul sadu kordi. Ta tunneb iga rattajälge ja see on tähtis, sest nimelt tunde järgi sõitmine käib – kattega teid on Boliivias vaid 2% ja neist enamik pealinna läheduses.

Robertole meeldib tema töö, tema kuupalk ulatub pea saja dollarini, ning sellele lisandub jootraha. See on hea, sest kodus ootab teda perekond. Mingis mõttes ta elab, sööb ja sureb sellest, mida pakuvad soolaväljad – vähemalt veedab ta suurema osa oma ajast seal.

Soolajärve keskel asub kivist saar, „Isla del Pescado”, mis on kaetud üle 10m kõrguvate kaktustega. Roberto viis meid veidi tavaliselt turisirajalt kõrvale, kohta mille legendi järgi avastas tema sõber, saare alustesse koobastesse, kus laest kasvavad välja iidsed stalaktiidid.

Järve teise otsa on ehitatud soolast hotell, mis on sisustatud soolast mööbli ja muuga ja kus pea kõik võimalik on valmistatud soolast. Öö selles hotellis maksab üle 1000 dollari ja Roberto magab autos, kui ta turiste siia peaks tooma.

Salta 2. Juuni

Cachi.

Päikesest pruun indiaanlane laseb oad näppude vahelt kukkuda ja vaatab kaugusesse. „Juba minu vanemad elasid siin,” ütleb ta, „enne, kui tulid hispaanlased.”

Muutused jõuavad ka siia. Kaugustesse viiva tolmuse autotee alguses seisab bussipeatus ja koos koolilastega tuleb üha tihedamini koju ka mõni turist.

Buss tuleb kaks korda päevas, tunni ehk 16km kauguselt, kus asub Cachi, suurem ja turistide seas populaarne linn. Sinna on linnast veel kuus tundi sõitu.

Oad on põhitoidus.

Ärkan ja süütan küünla, väljas on veel pime. Kuulan, ei kosta midagi ja ootan. Üleval, kusagil kaugel mägede vahel ulub tugev tuul ja kile väikese akna ees laperdab veidi.

Õhk on kuiv, tähed ja kuu joonistuvad selgesti taevasse. Ümberringi kõrguvad lumised tipud, neist suurim on otse maja taga. Jumal elab seal, möödub mõte.

Hommikud on 3000 m kõrgusel jäised. Just enne päikesetõusu saabub kõige külmem hetk, veidi enne seda, kui esimesed päikesekiired üle mäetippude piiluvad.

Temperatuur tõuseb kiirelt ja keskhommikuks kuumab päike taevas ja tunnen, kuidas higi mööda mu palgeid alla niriseb.

Paksud laamavillased vammused kooritakse seljast, ka t-särkide väel on juba palav, kui mööda kaktustest pikitud mäenõlva ülespoole rühime; temperatuur on tõusnud 30 kraadini. Kui oleks vett, läheks ujuma.

Ja nüüd kuulen. Tumeda taeva tühjuses kostab üksildase pistriku otsiv huige.

Vaatan kaugusesse, järele lendavale linnule ja märkan väikest hütti. Jään seisma ja jalge ümber vaibuvate tolmupilvede seas jälgi märgates saan aru, et see tee on siin juba väga kaua.

Kohalikud räägivad, et siin, Andide eesmäestikus, kohas nimega Las Pailas, elab mõni perekond mestiitse, indiaanlaste ja valgete sissetungijate järglasi. Elanud sajandeid samas kohas, on nende elu traditsionaalne. Nende elupaigas ei ole elektrit, vesi voolab alla mägedest ja toit kasvab põllul.

Samas tuleb igal hommikul koolibuss, mis  viib lapsed lähimasse külakooli, kus on riigi poolt haridus, soe toit ja Internet. Samuti satub soojemal ajal nende koduõuele mõni Argentina siseturist kuna tegemist on vähetuntud iidse tsivilisatsiooni  varemetega.

Siiani pole maatükki teadlaste poolt täpsemalt läbi uuritud; kohalikud on leidnud mitmeid kilde ja jäänukeid, mis on leidnud oma tee Salta ülikooli uurimisele.

Vaid 16 km kaugusel asuv Cachi küla sai 2003. aastal Argentinas suurema tähelepanu osaliseks, kui üks Buenos Airese mägironija väitis, et oli La Cachi Nevada (mägi kõrgub otse maja taga) tippu ronides näinud tundmatud hõljuvat helendavat objekti.

Kuigi täpsemat uurimist ei ole läbi viidud ja ei ole midagi, mis kinnitaks mägironija väidete tõesust, räägivad kohalikud vaimudest, kes öösiti mägedes uluvad ja linnakese kohvikute seinu ilustavad artiklid aastate tagusest sündmusest.  Kohaliku talumehe käest saan küsimusele iseenesestmõistetava näoga vastuse, et veidrate tulede näol on tegemist on esivanemate hingede.

Minu ainukene luuletus

Enne lõppu

Me otsime kogu elu

et mitte olla üksi

ja siis sureme

isegi teadmata, miks üldse elasime

teekonnal enne lõppu,

pole tähtis kes sa oled,

surm saabub niikuinii


We arrived in July at the time of the bean harvest. This is a small village with a couple of houses spread out. The population is mainly indigenous and grows its own food. There is a small school in the next village with a satellite connection.Las Pailas itself is categorized as an archeological site however due to financial issues no excavations have been undertaken so far.

[flickrslideshow acct_name="krishaamer" id="72157622409333094" width="800" height="800"]

Los Danzares

alt

Ma käisin sel ajal veel Salta ülikoolis antropoloogia loenguid kuulamas kui tutvusin samast linnajaost pärit kursusekaaslasega. Tema nimi oli Roberto Lazo, ta oli tantsuõpetaja ja temagi tundis huvi etnoloogia ja kohalike indiaanlaste kultuuri vastu.

Ühel kuival päikesepaistelisel päeval, nagu neid põuase kliimaga Valle de Lerma orus tihti ette tuleb, jalutasin kodu poole. Valgeks võõbatud savimajadelt peegelduv keskpäevane päikeselõõm pimestas mind, kui tänavanurgal põrkasin kokku Robertoga.

Mees oli mind juhtumuse üle silmnähtavalt rõõmus ja kohe peale kombekohaste suudluste vahetamist tahtis ta teada, kas ma äkki temaga koos Peruusse sõita ei tahaks?

Olin ülimalt rõõmus pakkumise üle, kuid pidin ka tunnistama, et mul polnud sentigi hinge taga ja selle kuu üür vajas veel maksmist. Arvasin: „kui kahju, oleks nii tore olnud, kuid tõepoolest pole ju mingit võimalust minna!” Roberto ei jätnud naeratamist ning vastas lihtsalt: „no hay problema” – temal on võimalik mind niisama tasuta kaasa võtta.

Jäi nii. Paar päeva hiljem, varajasel kolmapäevasel veel väga pimedal hommikul otsisin tühjadel tänavatel aknas põlevat tuld, kus pidi olema Roberto. Leidsin ta koos Fernandaga viimaseid asju pakkimas; paar minutit hiljem saabus takso ja läksime.

Peru May 13 Bussijaamas oli meid kokku kuusteist, kuid peale liigutavaid kallistusi ja pikka hüvastijättu sõprade ja sugulastega, asus teele üheksa reisikaaslast: tantsijad Roberto, Fer, Keka, Ariel, Diego, Gaby ja Cesar, ning lisaks mina, provisoorse ametinimetusega „euroopa ajakirjanik”

Tee Limasse osutus piisavalt pikaks, et kõigi nendega hästi tuttavaks saada ning peale kolme päeva erinevates, varieeruva mugavusastmega bussides, olime suured sõbrad.

Tõustes mööda serpentiine 3000 meetri kõrgusele, laiusid meie ümber ja taga eelmäestikud, teed olid käänulised ja ohtlikud; teede ääres võis näha mälestusmärke hukkunutele, kes siin või seal kaljult alla olid sõitnud. Edasine tõusmine läks aeglasemalt ja piirdus 4000m piiriga Tšiili ja Argentina vahelisel piiril, kus võisime öelda, et olime jõudnud Altiplanole.

Vaatamata suhteliselt madalale kõrgusele hakkas mõnelgi meie seast halb ja Diego ning Ariel pidid võtma väikese puhkuse bussi tagaosas. Reisisaatja kinnitas, et kord mõne nädala jooksul hakkab kellelgi ka päris paha ja selleks otstarbeks on neil varutud hapnikuballoonid ja –maskid – mingit põhjust muretsemiseks ei ole.

May 13, Later.Tacna, Peruu

Tacna linna bussijaamas, Peruu Tšiili piiri lähedal, saime teada, et meil on aega pea pool päeva, enne kui stardib buss, mis viib meid *, kus hiljem on võimalik saada pilet suunaga Limasse.

Mind on alati rõõmustanud inimeste oskus teha tühjast kohast midagi meeliülendavat ja toredat. Niisamuti tolles igavas bussijaamas tinistasid Ariel ja Cesar kitarri sel ajal, kui Diego ja Gaby tantsisid ja mina pildistasin.. Me kõik tundsime ennast hästi tehes midagi nii lihtsat ja kuigi oleks võinud panna maha kübara, et inimesed, kes kogunesid meid vaatama, saaksid midagi annetada, ei pidanud me seda vajalikuks.

Tacna kesklinnas lähenesid meile kohalikud kaupmehed, kellel oli pakkuda müügiks valik kelli soodsa hinnaga. Kuigi praegusel juhul tundub tegemist olevat lihtsalt odava idamaade impordiga, ei ole ka võltsitud Rolexite ja teiste järgi tehtud või varastatud kaupade leidmine keeruline.

After a month on the road with an Argentine dance group called Los Danzares I selected these images to show the passions that move us. This is a project of documentary photography.

Roberto haarab jõuliselt Fernandal piha ümbert ja tõstab ta ühe käega endale sülle hoides teises pihus naise õrna kätt. Mehe näol peegeldub kirg ja Fernanda silmis on allahõidlik imetlev pilk, kui ta langeb mehe alla, tema jalge vahele. Silmside ei katke hetkeksi ja juba keerutab Roberto naist mööda tantsusaali justkui näidates teda, öeldes: „vaadake, ta on ilus!”

Arica, Tšiili

Boliivias toimuvate rahutuste tõttu olime sunnitud on marsruuti muutma ja naasma läbi Tšiili. Meie õnneks tundis Roberto piiriäärses Arica linnas antropoloogi ja tantsuprofessorit Manuel Mamani, kes korraldas meile majutuse ülikooli staadioni ruumidesse, kus harilikult puhkavad sportlased.

Chile May 27

Atacama kõrb, Tšiili

Calama linnas võtsime bussi suunaga Argentinale.

Jätsime sõpradega hüvasti; nemad jätkasid sõitu Saltasse, mina tahtsin koduteel näha ka Atacama kõrbe ja Boliivia soolajärvi.

Atacama on kõige kuivem kõrb Maa peal, vaieldavalt vanem ja kuivem kui Antarktika kuivemad piirkonnad. Atacama teatud osades ei ole vihma sadanud alates sellest ajast, kui inimesed on seal sademete hulka mõõtnud.

Kuivuse tõttu on kõrbes maailma suurimad caliche ehk naatriumnitraadi (salpeeter) varud, millest valmistati lõhke- ja säilitusaineid. Tänaseks on piirkonnas kaevandamine lõpetatud ja rafineerimisjaamad suletud.

San Pedro de Atacama nimelises külas astusin koos elava brasiillannaga bussilt maha ja sattusin väikesesse tolmusesse, vaid mõnest liivasest tänavast koosnevasse, kuid turistidest lootusetult üleujutatud külla.

Brasiillanna leidis kiiresti oma varem välja valitud hotelli ja selgus, et ka mina olin soovinud samas kohas ööbida.

Järgmisel päeval selgus, et San Pedro on hea stardipaik jalutuskäikudeks kõrbes, kus kunagi ei saja ning ka vähemhuvitavate tuuleerosioonist uuristatud kivide juurde, mille põnevad nimed on tihti vaid paarkümmend aastat vanad ja kuhu mitmed Lõuna – Ameerika erinevatest piirkondadest suure turismipotentsiaaliga kohta elama asunud giidid rõõmuga tuure korraldavad.

San Pedro populaarsuse olemuseks on eelkõige reisid värviliste Laguna Colorada ja Laguna Verde järvedeni, kus suured flamingokolooniad aluselisest veest vetikaid filtreerivad ning üle maailma suurima soolajärve, Uyuni.

Reisikorraldajaid on palju ja mitmesuguse kvaliteediga: mõni korraldab jääkülmadeks öödeks turistidele tekid, teine sunnib reisijat enda varustusele lootma. Märkida tuleb ka seda, et tuuri hinna sees nimetatud kuulub täitmisele siis, kui seda ka sõidu ajal juhile meelde tuletada.

Makstud kõrgemale hinnale vaatamata, ei kuulunud meie jeep, kus istusid sees kolm austraallast, mina ja meie boliivlasest autojuht Roberto Morales, kindlasti mitte sellele firmale, kes meile tuuri müüs – üle soolaväljade viis meid just tema, sest ta oli parajasti seal.

Roberto on turiste üle Boliivia soolaväljade vedanud viimased 6 kuud. Vaikne ja sügava silmavaatega mees, sõidab ta edasi-tagasi igapäevaselt ja teinud seda mõne kuu jooksul sadu kordi. Ta tunneb iga rattajälge ja see on tähtis, sest nimelt tunde järgi sõitmine käib – kattega teid on Boliivias vaid 2% ja neist enamik pealinna läheduses.

Robertole meeldib tema töö, tema kuupalk ulatub pea saja dollarini, ning sellele lisandub jootraha. See on hea, sest kodus ootab teda perekond. Mingis mõttes ta elab, sööb ja sureb sellest, mida pakuvad soolaväljad – vähemalt veedab ta suurema osa oma ajast seal.

Soolajärve keskel asub kivist saar, „Isla del Pescado”, mis on kaetud üle 10m kõrguvate kaktustega. Roberto viis meid veidi tavaliselt turisirajalt kõrvale, kohta mille legendi järgi avastas tema sõber, saare alustesse koobastesse, kus laest kasvavad välja iidsed stalaktiidid.

Järve teise otsa on ehitatud soolast hotell, mis on sisustatud soolast mööbli ja muuga ja kus pea kõik võimalik on valmistatud soolast. Öö selles hotellis maksab üle 1000 dollari ja Roberto magab autos, kui ta turiste siia peaks tooma.

After a month on the road with an Argentine dance group called Los Danzares I selected these images to show the passions that move us. This is a project of documentary photography.

Roberto haarab jõuliselt Fernandal piha ümbert ja tõstab ta ühe käega endale sülle hoides teises pihus naise õrna kätt. Mehe näol peegeldub kirg ja Fernanda silmis on allahõidlik imetlev pilk, kui ta langeb mehe alla, tema jalge vahele. Silmside ei katke hetkeksi ja juba keerutab Roberto naist mööda tantsusaali justkui näidates teda, öeldes: „vaadake, ta on ilus!”

You can also find the same post on Medium: https://medium.com/closely-watched-films/f837aba9ad7

Back to Index