· Eesti Keeles Stories

Nimed Marmortahvlil

Me oleme sõjas. Käimas on lahing. “Tsahh, tsahh, tsahh” läbistvad kuulid mulda paisates üles väikeseid tolmupilvi.

Sõjamees, tegelikult alles poisike, pääseb napilt vihisevatest kuulidest ja leiab varju künkaselja tagusest lohust.

“Tärr, tärr”, “Trahh, põmm, trahh”

Hirmunult vaatavad räsitud mehehakatised uustulnukale otsa. Uustulnukas ütleb, et tema tahab ka aidata vaenlase vastu võidelda.

“Tärr, tärr”, jätkab vaid hetkeks vaikinud kuulipilduja.

Uustulnukale ulatatakse püss.

“Trahh”, plahvatab granaat poistest vaid mõnedkümned meetrid tagapool ja kisub tugeva männi liivasest pinnasest välja.

“Trahh ja trahh” lendavad uued pommid üle poiste peade, et rebestada maapinda ja puid.

Uustulnukas sihib. Pigistab päästikut. Vajutab.

Ta ärkab lummusest, mida nii-nii lähedal olev surm tekitab. Läbi oma sihiku märkab ta keha.

Liikumatut.

Surnut.

See oli tema esimene kord tappa. Nende kõikide jaoks jääb see päevaks, mil nad võtsid oma esimese elu. Päevaks, mil nad aitasid päästa Eestimaa vaenlase küüsist. Selle eest kirjutatakse nende nimed marmortahvlile.

Selle eest neid mäletatakse.

Kas on õige võtta elu, kui sellest sõltub sinu enda, su sõprade, võib-olla ka rahva ja kodumaa tulevik?

Seadus ütleb et on. Kuid, mis on see, mis sunnib inimest oma kodu, see tähendab, oma kodumaad kaitsma. Mingisugune ühtsus, kambavaim. Laulupeoefekt ehk massipsühhoos?

Aastal 1918 see toimis. Poisikesed jooksid koolist minema ja läksid oma kodunõlva kaitsma. Kartsid küll aga ikka läksid. Kas see toimiks ka täna?

Kui ma välja lähen ja enda ümber vaatan, siis olen pessimistlik. Kui jalutan ning jälgin millega noored tegelevad, siis olen pettunud. Hommikul kella kaheksa paiku kooli minnes nägin kolme, välimuse järgi 16-17 aastast nolki kõrvaltänavas viinapudelit kummutamas.

Koolis, vahetunnis nägin 12-13 aastasi nurgataga suitsetamas. Kodu poole astudes sillutasid mu teed süstlad. Ma elan kesklinnas. Ma arvan, et mul on õigus pettunud olla.

Oma pessimismis kannan maha ka “hukkaläinud noorukite” vanemad ja sugulased. Kassid, koerad ning kuldkalad veel pealekauba. Ja siis ma haletsen neid. Ja siis nean maapõhja. Aga ikkagi haletsen.

Meil on ju kõik korras. Milleks muretseda. Tõmbame kõik ennast pilve ja elame õnnelikult. Kui tuleb sõda, kolime ära. Austraaliasse.

Kirjanduse tund, Kris Haamer, 9b

Back to Index