· Argentina

Parana (Part 2)

Living on the Coast of the Parana River (Part 2)

Book I –
Netiga on nii nagu on, ainult siiveris ja 512kb/s, kiiremat ühendust ei eksisteeri. Reisida kolm esimest kuud ei saa. Peab paigal olema ja kohanema. Hämmastav on see, kui sarnane siin kõik on, mul on ikka veel säärane tunne nagu oleks maal vanaema juures. Vaesus jääb ehk kõige rohkem silma. Igapäevatarbeks on 50% inimestest kõik olemas aga näiteks uuema tehnika

ostmine on võimatu, sest seda lihtsalt ei ole müügil. Vanemad asjad on Eestiga võrreldes ca 2x kallimad, toit ja riided odavamad. Teine 50% inimestest on kohalike jutu järgi, nii vaesed, et ei jaksa süüa osta.

Hommikul ilmusime Geronimoga kooli ukse ette, seejärel õppelajauhataja ja siis direktori ette, kus Jeronimo häälekalt kinnitas, et kuigi ma küll veel keelt ei oska olen ma äärmiselt intelligentne ja õpin kiiresti. Klassiks valisin 12 (viimane klass – neil lubatakse aasta lõpus Bariloche kuurortisse Patagoonias pidutsema sõita)

Ühel päeval võtsin kokku YFU programmi Argentinas.

Programm: elad teiste tahtmise järgi; anna ära oma vabad valikud: tee nagu kästakse: tee neid asju, mis sulle ei meeldi; proovi, kuidas on elada nõmedalt, ebatervislikult, õigusteta, ebademokraatlikus korras – pere ja org opressiooni all.

Olles Paranas mõnd aega elanud, tundis ennast vastavalt järgnevatele omadussõnadele. 15:16… Praegu tunnen nii:

Ängistus

Klaustrofoobia

Tegutsemisvajadus

Võimatus istutada sama koha peal tehes mitte midagi ja vaadates, kuidas elu mööda jookseb.

Kui mult kõige selle juures oleks küsitud, kas ma tahan tagasi Eestisse minna, siis minu vastus oleks olnud trotslik „Ei iial!”

Ma teadsin, et ma saan sellest võrgust välja, ma teen teoks oma unistused, ei anna alla mitte kunagi, enne suren.

YFUle kirjutasin inglise keeles. Teistmoodi ei osanud ennast piisavalt väljendada.

Hi again,

I still feel that I haven’t clearly explained my thoughts so I’ll try to do this now.

My request to leave Parana is about feeling cramped, constrained and limited. As you yourself have said one needs to be free.

Unfortunately Parana does not offer this to me. I’m restless because I need more than family and friends. I need to be inspired by the place I’m living in. My hope is to understand your culture and document it in my photographs and in my heart.

I wish my exchange would support my future career as a photographer. Photography is what inspires my life, it gives me a purpose. I cannot omit my ambitions.

My request isn’t about cultural baggage or my yellow glasses. My need is universal, it follows me everywhere.

Wishing for a good collaboration,

Kris Haamer

http:/kris.mindworks.ee/

154065485

Mõni päev hiljem sai jällegi tõestust, et ma pole loodud teiste sabas sörkima. Jäin Deja Vu’se üksi ja kohtasin uusi sõpru. Peaks rohkem ise aktiivne olema ja iseseisvam. Üksi 6 tüdrukuga istusime baaris aga ma olen siin rohkem sõbranna kui meessoost isik. Tüdrukud kleebivad ennast külge vanematele purjus luuseritele ööklubides. Loogiline on, et mingisugune ühiskondlik asukoht ja enesekindlus ning näiv tugevus, võim naisolendit kaitsta ning tema lastele tugev isa olla, on külgetõmbav. Aga miks purjus mehed ööklubis, sellest mina aru ei saa. Ei saa ka osad tüdrukud siinmaal.

Sõitsime maale. Sain tunda, mida tähendab tuul ja soojus. Kui seisad maja ees ja tunned sellist õhuvoolu, mis tahab pikali lõkata ja on samas soe nagu ahi, siis tead.

Täna nägin surma. Kõik on siiski nii lihtne. Koerad mängivad, ema jookseb teele, poeg järgi ja auto tuleb 70 km/h Me kõik näeme seda juhtumas, 7-8 inimest. Mõni jõuab karjuda, mõni vaid ahastades tunda, et nüüd see juhtub ja kuulda on vaid kobinat, kui Luna kere vastu auto esiotsa puutub. Ta ei niutsatagi, tüdruk jookseb karjudes teele ja autole järele. See lisab vaid kiirust. Kostuvad ropud sõnad ja ta jookseb kuid auto ei peatu, tüdruk jõuab tagasi koera juurde, kuhu on kogunenud juba ülejäänud pere ja sõbrad. Ta viskub põlvili koera ette ning karjub miks,miks.

Luna tõstetakse

Isa haarab hobusel ratsmeist ja kihutab mööda teed kaugusesse, et maksta kätte, nõuda õigust jumala ees. Kuid õiglus juba valitseb, kõik on lihtne ja nagu sõrmenipsuga võib hukkuda ükskõik kes, mees, naine, laps, koer. Isa naaseb varsti. Ilm juba pimeneb. Koera lõtv keha tõstetakse sadulale ja mees kaob öhe, teised järgnevad jala. Nüüd pole enam midagi muud, kui matta kadunud sõber.

Kutsikas ei taipa, et on kaotanud ema nagu ka lapsed, kes kilkavad ja hüplevad ringid hüüdes, mis toimub, mis toimub – kas kutsa on surnud. Ning koerapoeg jookseb edevalt ringi ja limpsab keelega tüdruku nina, oleme sõbrad tahab ta öelda. Temast saab su uus kaaslane on isa nukralt nõus.

Minu esimesed mõtted on isekad: kas ma olen üldse valmis, ei ole ju. See on karm maailm ja selle kirjeldamiseks on vaja olla elunäinud, tuultest ja tormidest räsitud jändrik mees, mitte minusugune füüsilise arengupeetusega ennasttäis nolk. Kuid loogika ütleb, et ka need mehed olid kunagi noored ja kogenematud. Ja surm võib tulla tõesti igal hetkel, lihtsalt kui see möödub nii lähedalt, siis tunned ta hingust ja paned järgmine kord autoga sõites turvavöö peale, nagu meie tegime. Kuid ei saa lasta surmal jätta ennast ilma sellest elust, mida sa veel kaotanud ei ole.

Kui vaadata Argentina tänavatel tüdrukuid, eriti treppide juures, siis võib tõega arvata, et majanduskriis on laostanud kogu vöötootmisega tegeleva majandusharu. Tüdrukud näevad kurja vaeva, et pükse üleval hoida, aluspüksid kipuvad aga siiski välja paistma. Ilmselt üks kõige sagedasem liigutus, mida sa Argentina tüdrukut tegemas näed, on püksitagumiku ülestirimine. Ja see ei ole üldse seksikas vaatepilt, sest pesumajandus on vist ka raskustes ja võib vaid imestada, miks minu Eesti vanaema aluspüksid nii sarnased välja näevad. Teine asitõend on rinnahoidjad. Need kipuvad mingil põhjusel ja üsna kulunud ja määrdunud olema. Veider on vaadata, kuid tüdrukul on seljas beežikas võidunud püksikummi meenutav lasteaia narivoodite moodi metalliga tehtud rõngad nööre rinnahoidja korvide küljes hoidmas. Ja siis samal ajal helevalge pesupulbrireklaamivärvi minikleit, mis seda rinnahoidjat minu silmade jaoks liigagi palju paljastab.

Teistel teemadel. Kõiksugused mõtted käivad peast läbi, et vaid SEE kaamera saada. Üks neist oli USA viisa muretsemine ja nädalaks New Yorki lendamine, kuid selline räige YFU reeglite rikkumine võib olla saatuslik ja on ka kergesti paljastatav. Samuti ei ole ma üldse kindel, et ma viisa hetkel üldse saaksingi, minu asukoha järgi otsustades pole mul just väga sügavaid sidemeid Eestiga.

Red Hot Chily Peppers laulab praegu ja Argentina Rock Nacional on hästi hale, veider aga kohalikele läheb peale ja nad ütlevad, et Rammstein on metal :)

Siivereid on palju ja iga nurga peal, paljasjalgsed jõmpsikad mängivad Counter Strike. Suuremad, peamiselt tüdrukud, chativad msnis. Enamasti 5 või rohkema inimesega korraga. Minu õel, kes on populaarne tibi, on oma listis cerca 100 inimest. Ilumeel on inimestele veidi erinev. Minu õde, kelle kohta absoluutselt kõik küsivad, ja keda peetakse tõeliselt ilusaks, ja mind õnnelikuks inimeseks, et temaga samal geograafilisel pinnal jalutada võin, on minu arvates üsna tavaline tüdruk. Asi on vist selles, mis on tavaline väljanägemine ja mis mitte. Enamus Parana elanike on Itaallaste ja Hispaanlaste järeltulijad. Sekka ka veidi tumedamat verd. Ja tegelikult ma pean kahjuga tunnistama, et kohalikud ei ole väga ilusad inimesed. Ei ole midagi sellist nagu põhjapoolses Lõuna-Ameerikas. Riided seljas seks, nagu kuulda on, valitseb Buenos Airese kuumades klubides.

Mulle ei meeldi, kuidas meie teenija elab. Sest ta elab keldris ja tuleb välja, et teha süüa, koristada ja pesta pesu. Ta on vaikne nagu hiir, naeratab malbelt ja ei pahanda, kui ma ükskord kogemata tema söögi ära sõin. Lugu läks nii. Pidin minema 9ks Daniela juurde liha sööma aga see plaan vajus kuidagi ära ja ma olin väga unine ka. Niisiis magasin õhtut maha, et hommikuni tantsida jaksaks. 10 paiku ajasin ennast siiski voodist üles ja avastasin, et maja on tühi. 11 ajaks pidin Daniela juures olema ja otsustasin endale siis midagi kiiret valmistada. Näiteks lihapihve. Keerasin gaasileegi liiga suureks ja selle asemel, et milanessad ära küpsetada, kõrvetasin nad pealt mustaks, samal ajal kui nad seest päris tooreks jäid. Muide ma olen seda varem edukate tulemustega ka teinud :)

Sel ajal kui pihvid kõrbesid, avastasin microst toidu, rõõmuga mõtlesin, et ka mind on meeles peetud ja asusin sööma, pihvid läksid prügikasti. Siis aga jalutab sisse Morella koos sõpradega ja teatab ehmatava uudise, et söön Chaci toitu. Niisiis jagame taldrikutäies pooleks, et ta nälga ei peaks jääma. Morella käib keldris ja Chaci ütleb, et kuna on juba hilja, siis ta ei söögi täna. Niisiis tõstan toidu oma taldrikule kokku tagasi. Mis see kõrbeb, küsib morella. Küpsetasin pihve. Sõi pihve? Ei, küpsetasin. Kraanikausis on pann ja Morella sõbra näol arusaav naeratus.

Buddha ma veel näinud ei ole. Morella täna näeb aga pole nagu seda tunnet ja tahet. Jään koju. Salif Keita. Midagi huvitavat.

Mikaelale topitakse praegu toorest liha hamburgeri vahel sisse. Ta karjub ja punnib vastu ja ütleb, et ei taha aga midagi ei aita, kultuur on selline. Praegu on alt kuulda lärmakat arutelu ja isa haukuvaid käske. Tema on siin troonil. Enne oleks Mike peaaegu ära lämbunud lihatüki kätte, mida ta ära ei suutnud närida.

Autoga sõit on isa tõeline rullnokk. Kõikjalt tuleb lõigata, kiiresti nõeluda ja läbi pugeda. Saaks ainult mööda.

Hommikul käisin perega vanaema juures söömas. Ülejäänud päeva veetsin lugedes. Korra kukkusin tooliga selili.

Käisin kirikus ja olin pealtvaataja. Mulle on alati sümpatiseerinud maakirikud. See siin oli linnas. Tean usust väga vähe, kõige rohkem budismist, muust pea midagi. Mulle tundub, et usk peaks olema lihtne. Tehnokraatia peaks kirikust täielikult väljas hoidma, minu usul pole kirikut vajagi. Tegelikult häirib mind kogu kiriku organisatsioon. Piilaritele olid kinnitatud kõlarid, tegelikult rohkem valjuhääldid, mis tegid kindlaks, et ükski jumala sõna kuulmata ei jääks. See tekitas esialgu sama tunde, mis tänavatel karjuvad reklaamiveokid või veelgi rohkem – isikukultust levitav propagandaplärin. Varsti aga guard down by mahehäälne pastor.

Hea mõte on läbipaistvad või akendega klassiuksed. See loob võimaluse nii pranksterite näomoondusteks, et klassi lõbustada, kui ka õige klassi või mõne kadunud klassikaaslase leidmisel.

Täna varastati mu sokk ära. Käisin üksi ujumas ja vahepeal kui vees sulistasin oli keegi mu tossud teise kohta tõstnud ja ühe soki kaasa viinud. Minu läbitungiv lühinägelik pilk aga ei pannud ühtegi ujujat kurja tegu üles tunnistama. Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ujus palju kiiremini kui ma ja jube targalt. Ta ajastas oma sööstud just nii, et keegi ette ei jäänud ja sai seega vabalt ujuda täpselt oma kiirusega.

Tegin kurja plaani. Daniela majas elab üks paha tüdruk. Ta on alati tahtnud modellikonkursil võita aga on kaotanud. Lähipäevil saadame talle kirja, et ta on viimaselt konkursilt meie agentuurile silma jäänud ja sooviksime temaga kohtuda. Seejärel helistab Mattias talle koju ja lepib kokku kohtumise Santa Fe’s (teine linn) tänaval x majas y asuvas kontoris. Maja y uksele kleebime sildi Marta on loll. Ise istume põõsas ja vahime binokliga.

Täna sain 6 peeso eest 12 peeso väärtuses ujuda.

Täna ma sain teada, miks liha maitseb nagu lõhnab see, mida vanaema koerale keedab - sellepärast, et see ilmselt ongi taoline liha. Täna sõin liha, mis oli tõeliselt maitsev, nagu see mis Eestis või parem ja mulle öeldi, et see on kallim sort, 5 franki kilo.

Sõidame bussiga. Õudne sitahäda on. Selline nagu toidumürgituse tagajärel. Kõht on lahti ja gaasi täis ja sitt ähvardab igal hetkel püksi tormata. Kannatan ja kannatan kuni Parana piirini ära aga siis on kõik. On selline tunne, et kohe tuleb tõesti püksi ja midagi enam ei aita. Rebin ennast püsti ja hakkan ettepoole trügima. Nüüd on juba silme eest must ja ei usu, et kuiva persega ukseni jõuan. Kuid siiski, mul on õnne – jõuan etteotsa täpselt ristmikul. Bussijuht on abivalmis ja küsib „Por aqui” ja ma suudan ainult „Si!!!” kriuksatada. Hüppan bussist välja ja pistan jooksu. Kas tõesti pean tänavale sittuma. Sealt tuleb parajasti mingi mees. Kas see puu, ei see. Vot see palm on palm on parim, suurima lehestikuga. Torman juba sinnapoole, märkan paremal lahtist ust vanamemme ja tema pojaga, inimesi tuleb igalt nurgalt. Pööran ringi ja joosken ukse poole ja sisse. „Banjo, el banjo. Por favor!!!”, ehmatanud memm on ettevaatlik ja ei lase mind nirvaana uksest sisse. Torman edasi, sealpool pole midagi. Keeran paremale. Mingi mees jalgratta seljas lahtise ukse juures. Jooksen ja palun abi. Mind aidatakse. Mees juhatab mu läbi alkhoovi maja tagumisse otsa, mida ta parjasti ehitab. WC on õnneks valmis, bidee veel mitte. Selles lesib tellis. Paberit ei ole aga tean et mul on taskus pakk salfakaid. Rebin püksid lahti ja õnnistuse hetk saabub. Tunnen kuidas kõik sööstab mu tagumikust välja ja kõht tühjeneb susinal nagu katkine õhupall. Lõpetanud, pean vett 2 korda tõmbama. Salfakate kile, mis kogemata potti kukkus ja nüüd alla ei lähe õngitsen välja ja panen tellise kõrvale bidee peale, täitsa puhas on. Naasen õnnelikuna peldikust ja vastu tuleb lauajupp õlal mees. Naerunäöol ütleb ta „Por supuesto :)” ja mina saan teda veel vaid korra tänada ning hüvasti jätta. Hädalisena ringijooksmise käigus pole ma enam kindel kuhu suunda bussijaam jääb. Hakkan ühes suunas astuma, jõuan veel kahtlema hakata ja nähes peatunud rolleirt mõtlen küüti paluda kui jään hiljaks, aga sealt juba ongi bussijaam. Saabun aga 180 kraadi teiselt poolt kui oleksin arvanud. Teen bussijaamale ringi peale ja näen ka oma bussi, kuid selle peal on juba Santa Fe’sse reisijad. Sõpru pole kusagil näha. Heidan veel pilgu lehekioskisse aga ei näe midagi huvitavat ja sean sammud Daniella maja poole. Jõuan kohale, iga 40m peal pean peerupausi, krooksud kostuvad kogu tee vältel, kõhuga on midagi väga korrast ära. Oskan vaid imestada kust kõik see õhk minu sisse saab, tundubl, et gaasi tuleb välja rohkem kui hapnikku sisse hingan. Kahtlen korra kas 1 või 5 ja annan siis arglikult kella. Daniella isa on õnneks üleval ja ma pole unerikkuja. Tuleb välja, et Daniella on kenasti koju jõudnud ja magab. Minu asjad on aga hoopis Mattiase majas ja Dani isa sortsakas uksekella ei resulteeru mingis tulemis. Seega lahkun sõbraliku õlalepatsutuse saatel ja luban õhtupoole helistada, et oma asjad kätte saada. Ülejäänud tee kuni kesklinnani möödub vaid sõbralike puuksatuste saatel. Minu kootused täituvad ja saiapood on lahti. Küsin midagi kuuma aga selgub, et saiad on ahjus ja midagi kuuma saab 20min pärast. Rahuldun soojade sarvesiadae ja moorapeaga. Pakun 50$ rahatähte kuna mul väiksemat ei ole aga saan saiakesed hoopis tasuta, sest müüjal pole tagasi anda. Olen seal juba tuttav nägu ja müüjatari sõbraliku naeratuse saatel luban oma 90 senti järmine kord maksta. Saiakesed on ka raha eest peaaegu tasuta. Samas väga maitsvad ja ka kohalike seas populaarsed. Tunne kuidas minu üle langeb helluse loor ja olen üleni soojas pehmes tundes, et kui kena ja tore ikkagi elu on. Päike pasitab ja muresid ei ole. Jõuan koduukseni viimane saiake suus ja tiristan 2 4-tiraadilist tsirtsu. Chaci teeb ukse lahti ja naeratav avalalt kui trepist üles vaarun. Kell on 9 hommikul ja ma olen väsinud. Praegu istun peale veel üht kosutavat WC-trippi pulgakomm suus läpaga ees ja toksin Enya igavikuliste meloodiate saatel melanhoolselt oma ridu.

Kõigi ülikooliõpilaste pidu peaks tähendama umbes 4000 pealist karja. Üritus toimus tungil täis spordisaalis, midagi taolist nagu Saku suurhall. Mingi hetk enne lõppu lükatakse tuled põlema ja kõik need inimesed üksteist trügimas, vähem tantsimas, on üks veider vaatepilt. Sõisan VIP rõdu äärel ja vaatan alla vahepeal kohmitsedes kõrval olevale uuele sõbrale mõne pudikeelse küsimuse kohaliku elu kohta. VIP ruumi aitas mind oskus öelda „ma ei räägi hispaania keelt” See tundub üleüldse olema üsna tõhus vahend igalepoole pääsemiseks. Kui Parana teatrit külastasin aitas mu pudikeelne „tahan vaid ringi vaadata” mu VIP rõdule, kus oli erinevalt saali põrandast ka midagi hingata.

One must believe in.doc on mu wordis viimati avatud dokument. Head ööd. Enya Caribbian Blue on kõige ilusam laul.

Eile kui olin esimest korda oma elus jõusaalis ära käinud ja uhkust täis siis mõtlesin et nüüd hakkan sportlaseks. Kangi tõstan ilma ketasteta.

Täna mõtlesin, et peakk tegema kuulutuse kohalikele eestlastele, et äkki on mõni. Teise asjana mõtlesin et täna ei lähe peole ja kirjutan raamatut. Ma üritasin ka aga... ta on kuskil vasakul.

Täna käisin pesemas ja kuivatasin ennast oma kollase rätikuga. Olles riidesse pannud avastasin rätiku nurgast suure pruuni läraka. Minu väike õde Mikela oli mu rätikuga tagumikku pühkinud. Näitasin rätikut Morellale ja ta naeris. Enda ülenuusutamine siiski mingit vihjet ei andnud. Vast pääsesin.

Avastasin kui lahe on legodega mängida. Mängis 8 aastase ja 9 aastase peitust, koera, kodu ja luuramist. Käisin tükk aega ringi ja küsisin igale poole Bassein, arvasin, et Bassein tähendab pilet. Pidev juustemärgamine on moeasi. Popp on lakitud läikivad juuksed aga kuna lakk on kallis, siis tuleb koduste vahendite seesama wet-look saavutada.

Kirjutada midagi. Kirjutada midagi, sest see on targem kui pildistada. Mitte kasutada uuesti “kirjutada”, ja veel teisigi kordusi ja tüütut riimi ja kordusi ja käändeid, mis kõlavad nagu luule uduses kohvikus pimedas kesklinnas. Kirjutan üles kõik suvalises järjestuses nagu ühes filmis, kus tindiks oli kuld. Mõtted saavad peagi otsa. Kirjutan: „Mu ees on kapp ja laud ja tugitool”, „Elmo on lumememm”

Mul on raha ja ma tahan osta kaamerat ja ei ole kuskil müüjat, peab minema Ameerikasse ja ostma sealt. Mäletan, kui tegime kõiki neid kirju sponsoritele. Lugesin ja lugesin uuesti üle, et muuta mõni detail ja lõppkokkuvõttes ma ei tea, kas sellest oli kasu. Tunnen, et kirjutan nagu Sa. Täiesti valan ennast tühjaks, kõik mu mõtted. Kas mul ongi nii vähe mõtteid? Mis Tango? Kuhu ta läheb, riided paneb selga. Kas ma olen veel homme siin, aga täna... ma ei tea. Internet.

Life makes me happy

Täna ma sain teada, mida tähendab elada kuulmiskahjustusega

Haige olen. Kõrvapõletik. Käisin 22. kolmapäeval Molotovi kontsertil ja peale seda olen aru saanud, mida tähendab kurtus. Olen isegi kaotanud osa oma suurepärasest kuulmisest. Kuulen Sian normaalsett aga enam mitte suurepäraselt. Mõtlema peab koguaeg. Ülehomme tuleb see YFU asi lõpuks teoks teha. Ära vahetada koht.

Ühel päeval tegin kokkuvõtte sellest, mis mind nii kõvasti frusteeris kaamera koha pealt.

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

• Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

• Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

• BH fotopood on New York City’s.

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll enda arvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski...) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arvel, kuid krediitkaarti tal siiski ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanamoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

Epohh 3

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

Ma pean praegu otsustama kas jääda koju vabandusega, et mul sulg libiseb ja ma ei tahaks head võimalust käest lasta. Sitaks väsinud olen ka tegelikult. Mis on veider, et seda „Oh ma olengi nüüd aasta võõral maal, Oh my god!!!” tunnet ei olegi tulnud ja jääbki vist tulemata. Väike pettumus ja adrenaliinirush saamata. Näljas olen siin, sest ei suuda seda liha süüa. Võib-olla olen ma vales osariigis aga paljukiidetud Argentiina liha maitseb minu jaoks nagu oleks ta roiskuma läinud. Kell on 0:03

Argentiina võitis Olümpiamängud nii korvpallis kui jalgpallis. Woheee!!!

Lase kelladel heliseda, küll keegi ukse avab. Kui puud on läinud, mida siis veel tahta. Ökokatastroofi. Mattias ütles mulle, et inimesega seonduv on kõik tähtsusetu, kõiksusemastaabis see ilmselt nii tundubki. Kahjuks elame aga siin. Hea tunde, et tegelikult pole sellel tähtsust, kui midagi viltu läheb, annab see küll. Mul ei ole ühtegi pilti oma jutule illustratsiooniks. Ma jätsin kõik seljataha, et tulla siia. Piison künnab maad. Tal on tugev ramm ja tahe jõuda teise põllu otsa. Eesmärk ja abiõu ader teevad härjast orja. Kas härg suudaks uuesti alustada. Natuke lähemale oma elulõpule. Kuukulgur. Miks mind ei häiri miski. Metüülbitatsioon.

Elasin kuu aega area representative kodus ja tean seeõttu veidi rohkem sellest, kuidas asjad siin toimivad. Area repil pole tegelikkuses mingit võimu. Ta ongi lihtsalt tugiisik, kellegi on võimalik rääkida ja kes teatab YFU’le kui sa sitta keerad. Sellest saavad veel teatada pere ja kool. Muid võimalusi üldiselt ei ole. Pere vahetuse üle otsustab 60 aastane tädi kõrgel Buenos Airese kontoris. Tema tunneb sind vaid lühida faili põhjal. Üldjuhul oled sa üks õpilastest, sul pole oma nägu, sinuga käitutakse aastate jooksul väljakujunenud mallide järgi. Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir muutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvabohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine, kui tegelikult. Eesti kohta ei teata midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5 C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks leppinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg. Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igal pool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad siestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul duši all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakile korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane. Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse armastusse.

Daniela ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud ega vahekorras olnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvabohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta. Nii raske on näha suurt pilti. Mind piiravad teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsemisindu tegelemaks nö tõeliste asjadega. Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisioon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annavad lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi. Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oleks palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid. Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust. Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline. Ammutan jõudu teadmisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegelikult olen ma kahtlen. See oli rohkem põgenemine reaalsuse eest. Töönarkomaania ja raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul pole kundagi ju olnudki. Sõna tegelikult mulle ei meeldi, sest mida kuradit see tähendab. Kas ta teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on. Kas ma olen olemas. Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks. See on vist klassikaline maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega. Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „Ole tähelepanelik!” ja tegelik tähelepanu klammerdub selle mõttekatke külge ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu. Praegu on minu „kaunis unistus” armastada ja minna koos temaga 2005 augustis Hispaaniasse Lauri Viikna tsirkusesse tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimesi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi. Ma mõtlen praegu * peale. Kas ta on targem kui mina. Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin. Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena. Ebakindlus muu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabandustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan. Kas siin on midagigi tavaloogikast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis. See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu. Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed, nendest, kes esimeselgi korral viitsisid tähele panna, mäletavad sinu apsakat pikemat aega. See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja kindlust. Paljudel töökohtadel on inimesed, kes peaksid oma isikliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi. Nagu Dream on öelnud: the world belongs to those who believe in the beauty of their dreams. Kardan, et minu ebakompetentsus armastajana võib kätte maksta oma tõelise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugev ja kindel – mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

• Hipodroom

• Vangla

• Filmimuusika, mis oli savi

• Teater, viiulid, klaver, suured trummid, tuubad. Romanov. Läksin turistina esimese korruse piletiga kallimale rõdule, et „ringi vaadata”

• Leidsin endale ujula. 20$ 10 päeva

• Kulutasin 100krooni üsna lollilt asjadele, mis mulle ei meeldinud.

Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jookseb talle vastu. Kukub ja purustab pea vastu maad. Veri voolab väikese nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimeneb samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtsusta kompositsiooni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooksul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene. Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed. Ilmselt, nemad ju selle sõna välja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao! Jeesus, pane peale oma huulepulk, sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, lõbusta mind. Ja ma võtan su omaks ning pühendan sulle oma elu.

Tere hommikust planeet, tõepoolest. Ma tahan leida oma beibe. Kas laulusõnades peituvad kõik sõnad, mida sa unistamiseks vajad? Kas kõik on öeldud, mis öelda on võimalik. Vajame uusi sõnu, et kirjeldada uusi ideid. Kas me oleme piiratud keele poolt, sest mõtleme kasutades neid samu sümboleid, mida inimesed 2000 tagasi? 30 aastaselt saab olema huvitav lugeda, mis ma siin ja praegu asjadest arvasin. Sest see jutt siin on üsna aus. Nii ma arvangi. Saab näha, kas ma olen muutnud oma lolle põhimõtteid või elan tõesti paradiisis :)

Daniela vastu tunnen tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru. Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Ostsin just Parana Grand hotellis tee, et saada wireless internetti aga tuleb välja, et netti siiski ei ole.

Hola,

I just found your website and have been reading the letters for the past few days. Having just finished I feel just like after a good book, a bit sad that it's over for now but contended and peaceful knowing there are still people out there who don't suppress their dreams. Your letters really are a great inspiration and I hope you'll be able to publish your book in English, I for one would be a certain buyer.

I'm feeling really open now (Estonian's are generally really introverted) so I'll also tell you a bit about myself so you'd understand why I'm so fascinated with your journey.

I'm a 17 year boy from Tallinn but am currently living in Argentina as an YFU exchange student. When I first thought about coming to Argentina it seemed impossible because YFU collects about 7000$ for the exchange and my parents had nothing. So this February being really depressed by the routine of school -> home -> school I decided to bite the bullet and do it. And I did. For the following 5 months I was looking for sponsors and working after school as a web developer. Now looking back this was really the best part of my journey so far. I learned to be persistent and not to take no for an answer and the incredible joy of achievement when I finally knew on 26th July I was going. I finished my last website the night before, packed my backpack in the morning, bought a webcam and a mouse for the laptop I had bought the day before during a hectic drive to the airport and arrived just in time to catch the plane. I had also won a Sony F828 digital camera on a photography competition so I was fully prepared or so I thought...

Now I'm thinking it could all have been done so much easier.

I've sent your page to a friend of mine in France. He's a photographer and his favorite country is Poland ;) so when he drives through next time, maybe he'll give you a call.

Kisses,

Kris

Today it took half a day being stuck in the office of momia to answer all the email i’ve left un-andswered since arrivin in argentina

Väljas on kuum. Lükkan oma lubadust treenima hakata üha kaugemale tulevikku. Põhjust annan endale kaamera ostuga. Keeruline on saada mida tahan, normaalse hinnaga. Kõik viisis nõuavad kamaluga raha, et toetada Argentina majandust. Isa väidab, et piiri tagant tellides on maksud 50% hinnast, ehk minu 1500$ eest kola muutub hirmuäratavaks 3000ks. 10min pärast lähen Geronimoga Western Unioni, et proovida saata lõpuks mu raha Eestisse. Sealt edasi kannab ema juba raha arvele. Siis on võimalik temaga midagi peale hakata.

Minu tulemused põhikoolis ja edaspidi, geneetiline pärand (solvang kavatsemata) ja võrdlused teiste vahetusõpilastega ei anna mulle põhjust pidada ennast ülemäära intelligentseks või kiire taibuga isikuks.

Näiteks: lõpetanud hispaania keele õpinguid eratundides koos personaalõpetajaga, läksin eelmisel sügisel Tšiili. Olin tegelenud hispaania keele õpingutega oma võimete piiril. Siiski oli mu keeletase nõrgem kui Laural ja Anettil, kes tunde ei võtnud. Selle fakti põhjal pean loogiliseks, et nad on minust ka hiljem kiiremini edasi jõudnud. Tegelikud andmed mul aga puuduvad. Ma ei tea kas nad kirjutavad, loevad või teevad karutantsu. Usun, et kõik peale viimase on tõenäolised.

Sest minu vaatlused näitavad, et seda, mis muinasjuttudes, ei juhtu. Kui jutustuse peategelane jätab oma süü tagasilükkamata, siis imeliste asjade imelisel kokkulangemisel langeb kangelase peale haldjalik seebivaht ja peseb ta süüst puhtaks.

Ma ei ole pidanud sobivaks, ennast kaitsta.

Minu psühholoogia töötab viisil, mis tõukab tagant välisvaatleja arvamust. Kui keegi arvab must hästi, siis on mu soov seda säilitada, kui halvasti, siis on see kui solvang ja mulle pakub vaid rõõmu seda rõhutada.

Minu kirjalik mittekaasatöötamine ülikoolis väljendus selles, et ma teinud kaasa esimese semestri kirjalikku kokkuvõtet. Teised tööd (suulised) olen võimetele vastavalt kaasa teinud.

Igapäevaselt kandsin (siiani kannan) kaasas hispaania keele sõnastikku ja küsin või otsin välja, kui mõni sõna mulle segaseks jääb.

Siiski pean märkima, et msn ja tel. teel tehtud järeldused minu keeleoskusest ei anna täit pilti sellest, mis toimub. Minu isiklikud hinnangud oma oskustele on alati olnud emotsionaalsed ja vahest ka ebatäpsed ja alaväärtustavad.

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmelt öeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

Täna mõtlesin välja aine, mis on hästi vajalik. Idee on selline.

Miski materjal, mis jätab peale elektri läbilaskmist talle voolimisel antud kuju. Materjal on kerge ja ilmastikukinel. Kasutatakse PRO seljakottides eri-compartmentide tekitamiseks,et hoida kindla kujuga esemeid. Töötab AA patakate peal.

Täna mõtlesin, milline on minu tüdruk. Minu tüdruk on liblikas. Ta on rahulik ja uudishimulik ja tasane ja arusaav ja avatud, vaba (vt green papaia) ja kui päike paistab siis ta avab käed ja jookseb vihma sees paljajalu. Ta on muusika. Budism. Mu isa on hea inimene. YFU Halloween, Carmen. hullub. Irooniat valdavad ja sellele immuunsed on inimesed, kes teavad, et kõik on hea. Ei tasu arvata, et inimesed, kes ei valda head konduktsiooni, ei oleks õppimisvõimelised. Vaga vesi sügav põhi, ei tohi teha liiga kiireid järeldusi.

Olen Tsiilis, sõitsin siia bussiga.

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Hispaania pealinn on Barcelona. Lugu, mis on head on Depeche Mode – Enjoy The Silence. Tsiilis on maitsev ja marjarikas jogurt. Vayase a infierno. Universidad Austral del Chile – õpivad koos pargis, tundub tore. Ma võin lugeda 4 inimest kes mulle meeldivad. 1 2 3 4

Paljudele inimestele on tähtsad kauplused. Jaeinne ei ole vaga ilus. Maavärin (suurim vist) hävitas 60ndaltel kogu linna ja seega on väljanagemine üsna uus. Otsi netist atmosfäär. Entre Lagos šokolaadipood, konservid, kommid, maiustused, saiakesed. Chirimoia. Pomelos amarillos. Limones en malia.

Ma olen loll väike poiss. Põgenen maailma eest. Aneemia.

Otsi tähtis maailma probleem ja mõtle selle kohta seisukoht. Hakka uudiseid lugema. Loe siiski raamatuid. Räägi palju inimestega. Jätka trennis käimist. Ole vaba! Lõbutse!

„It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables.” – Austraalia tšikk.

Mannavaht.

2 liitrit mahla, 1 klaas manna, suhkrut, nii et on magus, piim.

Segada peene joana, nii et tükki ei laheks.

Crema de la semola. La mala educacion

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teisipäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

I won’t cry for yesterday, I would love to survive. On hommik 6.37 Istun hotelli arvuti ees ja surfan netis. Olen pesemata ja keegi mu toanaabritest istub WCs oma okseloigus ja ei vaevu midagi ette võtma. Las ta siis olla, otsustan. Istun balkonil. Minu ees söögisaalis kulgeb rutiinne vaatemäng ettekandjate, kohvi ja saiakestega. Kell saab 7.00 ja ma olen kohe ette võtmas samme kõhutäituse tarvis. Ma ei tea täpselt palju lapsi ennast eile lampi tõmbas. Ma loodan, et nad naudivad oma pühapäaevahommikut Chiloel. Chiloe suurusel saarel on merekarpe nii palju, et neid võib kasutada aiateede katmisel killustiku asemel.

Dallas public school child nutrition mark rinnas toimetab sõbralik tädike taigna kallal,e t valmistada juustuempanadat. Minu ees laual on veel 10t sorti teisi empanadasid kõikvõimalike täidistega. On ka midagi eestimaise õunapiruka sarnast. Koht on võimsalt lihtne ja rahvuslik Chiloe rannakõrts. Mingeid euronõudeid siin ei järgita. Koht on autentne ja iga järgmine lihatükk võib mind haigusega mürgitada. Nägin ise kuidas tädike ühe praetud kana parilla pealt alla põrandale pillas. Joon mingit punast kohalikku gaasijooki. Lühidalt kokku võttes sõidame me praegu bussiga. Vahepeal ootame niisama rõõmsalt bussi kõrval ka. Hah! Ma ei tea selle linna nime kus me oleme. Mul pole aimugi kuidas ta siia tekkis, miks ta siin on. Ärge kasutage bussiturismi.

Härra turist, teie abi vajatakse, et hoida seda kirikut töös. Ma kujutan ette et ma näen veider välja. Hah! Kõik piirid on minu peas.

Kohad kus Buenos Aireses käia.

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Mees mängib kitarri, plärakast on elefriktseeritud bensiinigeneraatoriga.

Söögiaeg. 8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse :(

Traadita internet mäe tipul, tuus. UPS, vaja arvuti ära saata. 5 kevadrulli jooksu pealt. Vaja hostellisse jõuda, pole aega. Asja on toas, kell on üle aja. Mäe otsa ronides olin turistide vaatepunkt. Naeratades ronin mööda treppe. Olen vaba. Maailm on tervav. Ma näen inimesi selgelt. Uni kinos. Hosteli maja on sinine oranzide elementidega. Hotell on mängulava, siseõuelt on läbi akende kõik näha. Rikaste vanemate jõmpsikad kes saadeti siia lõbutsema. Mina kui energiline ebareeglipärane. Minuga reisivad koos, 2 nätsu, halls ja vesi gaasita. Mõte kaotab oma sära, liiga paljud juba teavad seda. Ilmas on juba palju mõtlike selle ringi rändamas. Liiga palju mõttetuid turiste. Täna algab uus faas. Ma olen ilma arvutita. See tähendab ei mingit skype enam, mu failid ja mõtted on võimalik, et kadunud. Ei saa enam kirjuta nii päevikule lõpp. Ma ei tea mis teised siin minust arvavad, mul pole mingit tagasisidet. Tegelikult ma valetan, on pilgud. Ma ei näe neid sest näe neis vaid oma mõtete projektsioone. Oma kartlike ideid mis ma neile pähe panen. VHK tahetakse oma ruumidest välja tõsta toob vaba relatsioon mu keele. Keegi ei tea sellest siin midagi. Ma olen ikka see sama inimene, kas ma olen muutunud ma ei tea. Kas ma olen muutunud alates 15. eluaastast? Ei usu, kirjun. Nyyd kyll. Õpime rääkima palju keeli, ütleb keegi. Nahk on kuivaks muutunud. Millal ma leian kellegi enda sarnase, oma liigist, Kogu aeg olen üks ja ainus. Väljaspool listi, oma listis. Isiklik VIP. Käime ringi ja räägime millestki. Ma ei tea millest. Ei suuda ühilduda. Mul pole midagi öelda. Et ennast mitte korrata ma lõpetan nüüd. Häda ja viletsus. Tahan vaid lisada, et roheliste rattamatkal läks samuti. Nüüd hiljem pole ma enam nõus, olen häbelik. Nii on. Mis siis?

Kaljuäärel lebab üksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui, nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Buenos Aires.

Manzana de las luces

Parque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Taditz

Kritzel

Aksel

Tedrik

Nüüd 16.02 olles hävitanud järjekordse pizza – ma pole 4 päeva jooksul midagi muud söönud, mõtlesin, miks ma selle tellisin. Aga apelsinimahl oli jääga parem. Olin enda arvates kaval ja tellisin ilma, et mahla rohkem saaks. Kõht täis, nii on :)

Liiga palju ja liig harva söön. Ma ei ela just tervislikult.

17.10.04

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Täna päeval sain kokku Lauraga, käisin YFUs ja ostsin endale polaarjope.

06:29 Uspallata

07:07 Punta de Vacas, Petronista

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega. Poisid üritavad neile muljet avaldada aga nad ei meeldi neile. O (Alaska) sa täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Naljakas, siiamaani istuvad 2 tüdrukut ja haigutavad. Nad istuvad.

Seks, shue, oder, ni, ti

15.37 Argentiinlastele helistamise ja einestamise jaoks veider aeg. Olles skippinud hommikusöögi nelja magusa saiakesega olen ma nüüd karsieva peavaluga nälga suremas arvestades igasuguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Apelsinimahl on värske, suur kann jääga. Väga hea.

17.10.04 Aasta Argentiinas

WCs on kondoomiautomaadid, mille tegelik olemus on varjatud toreda tulbilegendi taha. Võttis aega enne kui aru sain millega tegemist. Buenos Aires on BackPackerite paradiis. Inimesed kirjutavad oma legende, raamatupoes on müügil Coelho vihik “Minu legend” Oma unistuste täitmine on samuti kommertsialiseerumas. Ennast peeglist vaadates on imelik.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun aknalaual miskis aiamajas. Mu selja taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen ja istun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, et minul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

2847293 – CASA

098213008 – Mama

AV. Quilin 10300 Penalolon

Pere Santiagos.

Olen Argentinas, Parana.

Mul on hirm, et keegi näeb, et ma ei tööta, et ma ei tegutse koguaeg, pinguta pidevalt, teen midagi lubamatut. Kui keegi mu teolt tabab, siis teen seda demonstratiivselt, enesekindlalt, et kellelgi ei tekiks kahtlust, et nii peabki olema. Nagu praegu kui üks õpetaja seisab minu õla taga ja vahib mis ma teen, kuidas ma eesti keeles kirjutan ja sõber M istub teisel küljel ja naeratab laialt õpetaja tegevuse üle. Õpetaja naaseb uuesti ja heidab pilgu sellele, mida kirjutan. G’l on sinised aluspüksid. Uskumatu aga töö käib. Ja Nacional on siiski hea kool võrreldes mõnede teistega. Siia satuvad kuuldavasti need, kes privakoolidest välja visatakse. Hmm, mus on juurdunud arvamus, et kõik (ka nö halvad asjad) juhtuvad headel põhjustel. Kui tore! 08:51 Peaks kirjutama midagi veebi jaoks. Huvitav, kas need hüüdlaused, pealiskaudsed nagu nad peavad olema saama, tõesti täidavad mu tahtmise. Raske uskuda.

El perro – koer. Tagurpidi lennuharjutused.

Minu uus pinginaaber. Tundi jalutas koer, käis läbi inimesed, kes teda paitada tahtsid ja tuli heitis minu kõrvale külili maha. Ta armastab sind, hüüatab Belem. Pruun koer magab rahulikult mu kõrval. Tund sai läbi ja koer tõusis laisalt püsti, sügas ennast tagajalaga ja jalutas klassist välja. Vahetunnis käisid klassis töömehed (üks oli kindlasti veel kooliealine) ja lõid aknaavasse akna ette. Nüüd ei ole enam nii tugev tuuletõmme – ainult üks aken on katki. Järgmise tunni alguses naases koer kohe oma kohale minu kõrval.

Käi tsirkuses

Räägi YFUga

Vaheta kool ülikooli vastu, Kino, filosoofia. Et oleks huvitavam.

Vii prillid parandusse

Uuri trennide, ülikoolide, mägirattasõidu, lumelauasõidu, djembe trummi, ratsutamise kohta.

PERE

Hommikusööki ei ole

Toit on ebatervislik, vähe salatit, jogurtit, leiba

Sellest on suur probleem kui a korra sõpradega azadot söömas käisin

Hilisema arvamuse järgi on kõik suhteline. Põhiline probleem oli, et ma olin kartlik.

Klassi uks käib kinni nii, et tool tõstetakse ette.

Põrand on külm ja tallad õhukesed, õpilased istuvad kas jalad õhus, jalg üle põlve, teine jalg võimalikult vähese pinnaga vastu maad.

Kas mu isa on RallyDriver rullnox

Suitsetavad praktiliselt kõik inimesed ja söövad ebatervislikult.

Kui klass on vaikne siis kui õpetaja ette loeb saab klass kiita, et nad tähele panid, Muy Bien, Perfecto.

Klassikaaslased mängivad laudade ja toolidega keeglit. Umbes 6 plekist kolisevat lauda-tooli lajatatakse üksteise otsa. Seejärel heidetakse sinna ühe tooliga keeglit. Ma sain just kriidiga vastu pead. Üks poiss teeb tüdrukule pai ja laulab. Nüüd seotakse Sergio kummipaela kõigile umber pea. Nüüd ronib poiss tüdrukule jalgupidi selga. Nüüd mängib ta tüdruku selja peal trummi ja sodib musta pastakaga teise pusa. Himena kommentaari peale, et see ei tule välja osutub poiss kuraasiseks ja sodib enda pükste peale laiad jooned. Vahepeal tõusevad häälekad laulujorud, kui keegi tahab auru välja lasta. BO poiss hankis kuskilt tühja coca pudeli ja nüüd teeb see klassis tagurpidi lennuharjutusi.

Samas üllatavad nad mind oma teadmistega. Eks mul ole eelarvamused. Siis tuleb meelde, et see on 12. klass. Mõni karjub üle klassi õpetajale et tal on külm. Muide mul on kõik mu riided korraga seljas, lihtsalt tuli tahtmine mainida. Mulle tuli meelde üks inimene, kes ei osanud rääkida. Ei olnud kunagi proovinud, ei olnud vastav tuju ega ümbruskond. Ma olen pettunud, et ei ole midagi erilist. Saapanööride sidumiseks lööd lihtsalt jala laua peale. Prillikandjaid on vähe. Ei ole minu arvutus, arvuti arvutas. Objektiivsus on oskus. Mu matasõber pinkar ei tulnud selle peale, et ebatäpsete arvude arvutamine muudab vastust.

Inimesed on teistmoodi (ma ei ole selleski väga kindel) Ma ei oska ühtegi objektiivset arvamust avaldada ega omadust välja tuua. Ma ei tunne selleks piisavalt keelt, kultuuri ega inimesi. Selles mõttes on kogu projekti idee vildakas (NG ka siis vä?) Piisavalt tean, et kirjutada vaid endast. Ja ka see on illusoorne. Midagi muud ma tegelikult ei tunne.

“See, mis on…” – see, mida tunneme nime all, mille keeleline üldistus on. Ma loodan, et see mulle halvasti ei mõju. Viimane tund. Ciao. Ma tõukan inimesed eemale. Ei räägi midagi toredat, halba või lihtsalt niisama, kui just ei küsita. Pretendeerin täielikule aususele, samas valetan pidevalt ebatähtsate asjade kohta.

Joonistama ja joonestama kasutatakse ühes tähenduses. Vahepeal lendab õhku mõni paugupomm, ei pane enam tähelegi. Mina ei tea matast midagi, mis see kolmnurga pindala on?

Uskumatu, kuidas sellisest keskkonnast väljuvad normaalsed inimesed. Nagu väikesed rohelised võrsekesed, tarkusetupsukesed. Mul on süda paha. See mapp, mida ma siin nii hästi kasutan on muide varastatud GAGist.

Ma arvan, et kui ma oleksin kenasti küsinud: “Palun, ma tahan selle mapi Argentiinasse maailma nägema viia,” siis oleks ka saanud.

Tunnid huvitavaks!

Kõik, mida sul vaja teada, õpid sa tee peal, kuid sinu teevalikud saavad olema erinevad. Mis ma sellega öelda tahtsin? Poisid on siin laiaõlgsed, neil on kehad.

Nii tüdrukud kui poisid chekivad ukseklaasi peegelduselt, kuidas nad välja näevad.

Indiaanlaste hambad on katki. – Salta

Bensiinimootoriga notebook.

Viskasin kirja veidi mööda ja see maandus esimese laua asemel õpetaja nina ees. I feel like a prisoner. Merito – teene, väärtus.

Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta, tuleb õppida koos endaga elama.

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

I’m trying to lead a normal life but I cannot do that If you restrict me to this small area. I feel like a prisoner. Vööloomad võtavad endal suhu.

Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.

Nietze.

See, mis on Eesti.

Koolis on sooline diskrimineerimine. Ainult tüdrukud peavad kandma vormiriietust. Mõned seda siiski ei tee. Šokolaadimaja. Tik on takjas, tak on tikjas. Mõlemal on okkad. Püksid maas. Küll on nõue. Külm on mul praegu, uks on avatud. Peaks midagi mõtekat kirjutama aga ma ei suuda endast mõtlemist lõpetada (hilisem kommentaar: tundub, nagu alateadvuslik lahtimõtestamine unenägudes ei ole piisav ja selleks kulub ka suurem osa päevast, liiga suured probleemid ja stress) Ei tule ühtegi head mõtet. Vat kus jama. Miski onkel tuli uksest sisse ja musitab nüüd kõiki tüdrukuid (HM: eelarvamused, arusaamatus viisakusest) Fakk pange see uks kinni, külm on (miks ma seda ise ei julge teha, häbelik, arg) Eestlasena ei talu ma külma hästi. Harjunud soojenduse ja paksu riietusega. Homme kooli ei ole, tihti jäävad tunnid ära.

Introvertne ennast analüüsiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Mul on pisarad silmas. Haigutan. Kõrvapõletik. Ma olen loll, ei oska midagi. Mölageneraatorit ei tohi kasutada, pärast liiga palju mõttetud lugemist.

Mis on Eesti? Kultuur?

Järvega maa, merega maa. Miski õpilased jalutasid sisse ja üritavad küünlajalga klassile maha müüa. Kool peab koguma 1800 peesot lõpupeo jaoks.

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga seal juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene. Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodustavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellegi poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma nii väga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. PH: Kalki. Teadsin siis, kui käisin rattaga hommikuti Pirital rannas veepiiril sõitmas. Enne kooli. Ja Pirita metsas puu peal istumas. Puu on nüüd maha raiutud, Pirita rand teisel pool maakera aga mu tunne on sama. See on su põhjatu igatsus, ürgne. Minu armastuse aseaine. Hea et kooli tulin. (30.09.04)

Ei, see ei ole enesehaletsus, sest ma olen uhke. Ma olen rahul sellega, kes ma olen. Ma ei tahaks olla keegi teine. Mina olla on väga huvitav. Ma olen rahul oma peegelpildiga (riided seljas) kui tunnen, et pean olema parem oma armastuse jaoks, käima jõusaalis ja õppima. See käib risti vastu minu ideele igavesest kokkusobivusest aga kes ütles, et armastus on ratsionaalne. Mind see ei sega.

Minu tüdruk on vagur ja armas ja temaga koos läheme hulluks ja teeme lollusi, vallutame maailma.

Tunne oma südant ja ta juhib sind sinna, kuhu on vaja minna. Räägi vaikselt ja sind kuuleb su armsam, räägi kõvemini ja sind kuulevad su sõbrad, karju ja sind ei kuule keegi. Ole vait ja oled üksi.

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

11:12 50min veel tunde. Mis on ta nimi? Kui sama käega proovida käe varju joonistada, saab väga erineva tulemuse. Miks pardi prääks ei kaja? Teaduslik seletus? Miks fail.

Klassis on koos minuga 22 õpilast. Tänased andmed. Mata õps ei ole alati matas päris kodus. Mitu tonni tinti raisatakse aastas igavusest kritseldades ja palju selle peale töötunde läheb? 11:23 uni

Põrand on kaetud paberiprahiga, seinad on täis kritseldatud nagu peldikusein. Leidub MSN aadresse. Kõrges laes on hulganisti plekke. Vähemalt ühest kohast on läbi tulnud vett. Õps tuli küsis mu pinkari käest, mis ma teen. Ta vastas, et ma kirjutan. Meil on informatiivne ja vestlusandekas klass.

Ma ei olen täheldanud klassi hulgas üldist tahtmist pingutada. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Lased ennast lõdvaks, ajad jalad pikali ette, laskud toolil madalamale, sirutad käed välja, haigutad, laulad, ajad sõbraga juttu, jälgid kuidas haruldane kärbes, talvel on neid vähe, jätkab oma eluteekonda lenneldes tarkusetempli kritseldatud seinte vahel külmale maale, haigutad veel, vahid seina, ootad natuke, sööd saia, ajad sõbraga juttu, laulad teistega koos viisijuppi, karjud midagi, kolistad tooli ja lauga, vahel isegi musikaalselt vastavalt andele. Kui paljude seda teevad muutub kilin-kolin kõrvulukustavaks. Heida pilgu vihikule, keerad kriipsujukule kaane peale, mapi kinni, pastaka tasku ja kell 12.00 lähed siit sõpradega ära. Tipo Nada.

Röökides mesihäälsete kõlakastide kõval ei olnud mul midagi öelda mud, kui anna mulle laksu vana peer. Sa ju tead, et ma ei soo sinu sõprade toidulaualt, ma olen niigi paks.

Buddha ütleb, et iha on suurte kannatuste põhjuseks, kuid kas mitte ka suure rõõmu põhjuseks ja osaks inimeseks olemisest?

Miks saagida oksa millel istume, miks püüda olla keegi teine, kui see kes oleme - inimene.

Kas mõni loom püüab olla midagi muud kui tema ise oma ihade ja instinktidega?

Kas peaksime püüdma kavaldada üle loodust?

Kas budism toetab geenidega mängimist?

Elades juhtub igasuguseid asju, ainuke võimalus vabaneda elamise hädadest on surra kuid see võtab meilt samal hetkel ka rõõmud. Hea elu saladus on tasakaal, võimatu on saavutada maapealset paradiisi, kui me ei tunne halba, siis ei suuda me ka ära tunda head.

Ühekülgne tõlgendus, mis viitab vaid hädadele ja seega kirjeldab probleeme ebaobjektiivselt.

Viletsus ja õnn on interconnected, neid ei ole arvatavasti võimalik eraldada ning uurida eraldiseisvate üksustena, midagi, mida budism ja lääne teadus kõigega teha püüab. Samas oleme avastanud, et materiaalne maailm koosneb väikestest osakestest, ja nüüd arvatakse, et ka aeg. kas tunnetemaailm on midagi hoopis erinevat või eksin oma arusaamises? Kui sul on võimalus õppida, siis kas sa peaksid jätma õppimata, sest on võimalik, et õpetus on ekslik. Kas peaksime jätma teaduse ja eksperimendid, sest need võivad tuua subjetiivselt valesid vastuseid. Mida töhendab "things as they really are" kas on võimalik saavutada täielik arusaam ja seega absoluutne objektiivsus, mis on ära lõigatud kõigist mõjuritest. kas arvuti on see, mis seda suudab. üks võimalik kasutus robotitele. Kuid kas samas täielik objetiivsus ja asjade nägemine nii nagu nad on, lausa truistlik laud on laud lähenemine, ei lõike meid ära innovatiisusest, uudsusest, kujutlusvõimest ja ka inimlikusest ning kaastundest? Nõustun, et ignorantsus on üks hirmu põhjuseks, kartust põhjustab see, mis on tundmatu. Kas see tähendab, et maapealse paradiisi loomiseks tuleb püüelda maksimaalsete teadmist ja ülima tarkuseni, teadmiseni kõigest ja kõigist. Kas selline asi on võimali saavutada? Ignorantsus on seotud enesealahoiuinstinktiga. Nõustun, et kogu maailm on selline nagu ta on ainult minu perspektiivist, see on ka minu pointiks eelnevates lausetes. Nõustun täielikkult näitega donktori juurde mnekust. See lause seletab lahti ja samas võtab tähenduse minu lausetelt. Kui me ei usu ning ei proovi, siis me ei saa kunagi teada, kas see võiks õnnestuda. Mina olen ometi ju Argentiinas ja kas see ei olnud mitte uskumatu ja võimatu veel aasta tagasi? Nõustun cause and effect teooriaga, Tänase päeva hüved on põhjustatud mieviku pingutustest. Siisk, kautades viletuse, vähendame õnne ja tema variundeid, küsimus on kas õnn saab eksisteerida iloma õnnetuseta, mina ei usu. Nirvaana tundub minu jaoks kui uni, surm, õnn õnnetuse puudumisest ja seega igav vegeteerumine ja teadmiste kasvu lõppemine. NIrvaaana on saavutatud siis, kui pole enam midagi õppida. Siis kaon ka elu eesmärk, sest minu arvates elu eesmärk on

gi teekond õnneni. Kui saabub nirvaana, siis vajutab keegi nuppu ja alustab maa eksperimenti otsast peale. Ja kui kuskil on jumal siis kirjutab ta oma suurde märkmikusse mõned andmed, kustuab tänaseks tule ja heidab magama, et homme hommikul jälgida, kuidas inimesed esimest lõked üritavad loita. Kas mitte kõrvalekaldumine kuldsest keskteest ei rewardi sind kõige suuremate naudingutega? Eesmärgi saavutamiseks tuleb esiteks seada eesmärk. Kas ilma eesmärki seadmata ala kinga ja chopin (maailma näha on ju tegelt ka eesmärk) on võimalik midagi saavutada või vaid lihtsalt puhta juhuse läbi? Olen täiesti nõus sõna võimuga, samuti on esitus pea sama tähtis kui sisu, miks ma sain oma raha kokku viimsel nädalal? Miks ma tunnen ennast Paranas halvasti, sest minu mind arvab nii :) Ma ei teadnudki aga ma elan iseeneslikult budistlike ideede järgi :) Minu pidev self-awareness ongi vist mndfulness _)

Kas keel on adekvaatne vahend kõikide raalsuste välejdanmiseks? Keel medieerib personaalsed kogemused, et võimaldada kommunikatsiooni. Keel on tegelikult valetamine kokkulepitud konventsioonide alusel ja ""valetamine" võrdub keele vale kasutamise ja kontrastiga konventsiooni vastu. Teistmoodi aga poleks võimalik kirjeldada maailma ilma kulutamata väga suurt jalavaeva hirmus paljude inimestega.

Parana

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

morena - titt

horatio - vend

geronimo - jumal

gabriela - õde

maria - teenija

Urquiza park, vaatan Aidat.

Vamos a la cama ütlesin ma ükskord isale

Romanovi pean vist vaatama minema üksi

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

3 kusevat Argentina kauboid väljal

„La mala educacion” 16.11.04

Buenos Aires

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Manzana de las lucesParque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Ülekäigurada ületages möödus minust packbacker, tal oli silmis, see määramatu pilk nagu udune luule kohvikus pimedas kesklinnas.

Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Argentina majandusekäsitluses eksisteerib termin „La cuesta del Enero” mis tähendab jaanuarikuu majanduslikku depressioon eelnenud suurte peokulutuste tõttu.

WCs on kondoomiautomaadid. Coelho vihik “Minu legend”

Entre Lagos shokolaadipood, konservid, kommid, maistused, saiakesed. Chirimoia. Pomelos amarillos.Limones en malia

Universidad Austral del Chile – opivad koos pargis

Uspallata

Punta de Vacas, Petronista

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teispäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse.

Merekarbid kõnniteel.

Tšiili

Traadita internet mäe tipul. UPS. 5 kevadrulli jooksu pealt.

Kaljuäärel lebab üksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Bussi aknast mööduvad lennult Uspallata, Punta de Vacas, Petronista ja tuhat teist küla, kus elavad inimesed, kellest midagi ei tea ja vast kunagi kuulma ei saa. Pealiskaudselt näen läbi klaasi paari sekundit nende elust, juhuslikku hetke, kui buss mööda tuhiseb. Bussijuht on siit läbi sõitnud sadu kordi, kuid kunagi ta ei peatu, et küsida „kes te olete?”

Söön harva ja vähe. Sõin täna neli magusat saiakest ja olen ma nüüd koriseva kõhu ja peavaluga nälga suremas, arvestades igasuguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega Nad õpivad eri keeltes ütlema Poisid üritavad neile muljet avaldada aga see ei meeldi neile. Oweni nimeline poiss Alaskalt sai täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun akanlaual miskis aiamajas. Mu selaj taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen ja istun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, et minul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

Kes sa oled?

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma niiväga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. Kalki.

Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir mutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegeutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvapohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine. Eesti kohta ei teata pea midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks leppinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg.

Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igalpool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad siestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul dushi all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakie korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane.

Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse armastusse, olen ma ilmelik. Daniella ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud ega vahekorras olnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus, et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvapohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta? Raske on näha suurt pilti. Mind piiravad puudulikud tehnilised teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsmisindu tegelemaks „tõeliste asjadega”.

Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisoon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annava lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi.

Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oles palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid.

Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust.

Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline.

Introvertne ennast analüüsiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga seal juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene. Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodustavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellegi poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

Ammutan jõudu teamisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegeliult olen, ma kahtlen. See oli rohkem põgenemine reaalsuse eest.

Raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada, andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul kunagi ei olnudki.

Sõnad mulle tegelikult ei meeldi, sest mida kuradit nad tähendavad? Kas teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on?

Kas ma olen olemas? Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks? See on vist klassikaline maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega? Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „ole tähelepanelik!” ja tegelik tähelepanu klammerdub selle mõttekatke külge, ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu.

Praegu on minu „kaunis unistus” armastada tüdrukut ja minna koos temaga augustis hispaaniasse tsirkusesse tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimesi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi? Ma mõtlen praegu * peale. Kas ta on targem kui mina? Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin! Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena.

Ebakindlus mu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabndustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan? Kas siin on midagi tavaloogigast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis? See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ma ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu.

Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed nendest, kes viitsisid tähele panna, mäletavad sinu apsakat pikemat aega.

See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja -kindlust. Paljudel töökohtadel on inimesed, kes peaksid oma iskiliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi.

Nagu on öeldud: „the world belongs to those who believe in the beauty of their dreams”

Kardan, et minu ebakompetentus armastajana võib kätte maksta oma tõeslise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugev ja kindel, mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

„Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jookse talle vastu! Kukub ja purustab pea vastu maad. Veri voolab vaikse nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimeneb samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Kõgi inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtusta kompositsiioni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooskul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene? Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed? Ilmselt, nemad ju selle sõna väja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao!”

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmelt öeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

„Jeesus, pane peale oma huulepulk. Sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, entertain me. Ja ma võtan su omaks ning pühandan sulle oma elu. „

Daniella vastu tunne tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem märga koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru.

Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Mis juhtus?

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll enda arvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski...) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arvel, kuid krediitkaarti tal siiski ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanamoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

BH fotopood on New York City’s.

Hilisem väikeses kirjas sissekanne minu märkmikus mainib järgnevat: „Hämmastav, ma oleks võitnud nii ajas, rahas kui ka närvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hämmastav!” Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Back to Index