Atacama kõrb, Tšiili
Calama linnas võtsime bussi suunaga Argentinale.
Jätsime sõpradega hüvasti; nemad jätkasid sõitu Saltasse, mina tahtsin koduteel näha ka Atacama kõrbe ja Boliivia soolajärvi.
Atacama on kõige kuivem kõrb Maa peal, vaieldavalt vanem ja kuivem kui Antarktika kuivemad piirkonnad. Atacama teatud osades ei ole vihma sadanud alates sellest ajast, kui inimesed on seal sademete hulka mõõtnud.
Kuivuse tõttu on kõrbes maailma suurimad caliche ehk naatriumnitraadi (salpeeter) varud, millest valmistati lõhke- ja säilitusaineid. Tänaseks on piirkonnas kaevandamine lõpetatud ja rafineerimisjaamad suletud.
San Pedro de Atacama nimelises külas astusin koos elava brasiillannaga bussilt maha ja sattusin väikesesse tolmusesse, vaid mõnest liivasest tänavast koosnevasse, kuid turistidest lootusetult üleujutatud külla.
Brasiillanna leidis kiiresti oma varem välja valitud hotelli ja selgus, et ka mina olin soovinud samas kohas ööbida.
Järgmisel päeval selgus, et San Pedro on hea stardipaik jalutuskäikudeks kõrbes, kus kunagi ei saja ning ka vähemhuvitavate tuuleerosioonist uuristatud kivide juurde, mille põnevad nimed on tihti vaid paarkümmend aastat vanad ja kuhu mitmed Lõuna – Ameerika erinevatest piirkondadest suure turismipotentsiaaliga kohta elama asunud giidid rõõmuga tuure korraldavad.
San Pedro populaarsuse olemuseks on eelkõige reisid värviliste Laguna Colorada ja Laguna Verde järvedeni, kus suured flamingokolooniad aluselisest veest vetikaid filtreerivad ning üle maailma suurima soolajärve, Uyuni.
Reisikorraldajaid on palju ja mitmesuguse kvaliteediga: mõni korraldab jääkülmadeks öödeks turistidele tekid, teine sunnib reisijat enda varustusele lootma. Märkida tuleb ka seda, et tuuri hinna sees nimetatud kuulub täitmisele siis, kui seda ka sõidu ajal juhile meelde tuletada.
Makstud kõrgemale hinnale vaatamata, ei kuulunud meie jeep, kus istusid sees kolm austraallast, mina ja meie boliivlasest autojuht Roberto Morales, kindlasti mitte sellele firmale, kes meile tuuri müüs – üle soolaväljade viis meid just tema, sest ta oli parajasti seal.
Roberto on turiste üle Boliivia soolaväljade vedanud viimased 6 kuud. Vaikne ja sügava silmavaatega mees, sõidab ta edasi-tagasi igapäevaselt ja teinud seda mõne kuu jooksul sadu kordi. Ta tunneb iga rattajälge ja see on tähtis, sest nimelt tunde järgi sõitmine käib – kattega teid on Boliivias vaid 2% ja neist enamik pealinna läheduses.
Robertole meeldib tema töö, tema kuupalk ulatub pea saja dollarini, ning sellele lisandub jootraha. See on hea, sest kodus ootab teda perekond. Mingis mõttes ta elab, sööb ja sureb sellest, mida pakuvad soolaväljad – vähemalt veedab ta suurema osa oma ajast seal.
Soolajärve keskel asub kivist saar, „Isla del Pescado”, mis on kaetud üle 10m kõrguvate kaktustega. Roberto viis meid veidi tavaliselt turisirajalt kõrvale, kohta mille legendi järgi avastas tema sõber, saare alustesse koobastesse, kus laest kasvavad välja iidsed stalaktiidid.
Järve teise otsa on ehitatud soolast hotell, mis on sisustatud soolast mööbli ja muuga ja kus pea kõik võimalik on valmistatud soolast. Öö selles hotellis maksab üle 1000 dollari ja Roberto magab autos, kui ta turiste siia peaks tooma.